oleme väsinud – neetud töö ja marutõbine aeg

ja prussakaajuga inimesed on meid räsinud

pistame Telliskivist Kalamajja jugama ja

peagi heljutan väikses poes suurt nuga

ma ja sina kallim pumppüssiga põrutad

pollareid põrandale – purunend pudelipõhjust

nõrutan mõnegi lonksu ja paar elupõhjust

olla või mitte – või lamada … või rokkida

võime koju jääda lesida – teen õhtuks wokki

ma ja võime üksteise kallal lõputult nokkida

või kütta õue kütta segast kütta molli – amokkima!

lüüa larhve segi esietenduse järelpeol

kolm tolli väitse lavastajareo alakõhtu

ja meid ootab kevadõhtu täis linnulaulu

ja värsket õhku ja pargipingid kus amelus

sul stringid jalas mul ka mingid – kodus ei

vaadandki nüüd pole vahet sündmusteahel

ei luba kahelda iseenda lõpmatuse ägeduses-

vägevuses – või siis ikkagi – vaadata parem

arvutist sarja – mis arvad – mitte teha sittagi

lugeda raamatut – 98%-le inimloomadest arusaamatut

ja vajuda tasa unne kui eestlaste jumal kesk kevadet

taas uputab tänavad lumme –

on sul seesama tunne?