Kõige enam hakkab silma ühiskonnakorraldusest võõrandumine ja mitmed rahvusmüüdid eestlaste kohta. Sõnavõtt kapitalismi pahede kohta tundub kohatu, kuna muudel platvormidel pole kirjanduskriitik justkui selle vastu sõna võtnud. Alles nüüd julgetakse kritiseerida globaalse kapitalismi pahet ja see on... halb märk.

See on halb märk, sest see näitab, kuidas ei ole juletud kodanikuaktivismi korras kritiseerida kapitalismi kui riiklikku majanduskorraldust üldisena. Tõesti, osa ühiskonnast on võõrandunud nii poliitikast ega oska seal navigeeruda. Liiga unised, tundelised ja abitud. Seega valiti välja pajupuu, mille juures joon liiva tõmmata ning seista puu eest, sest inimeste eest seista ei suudeta. Selles on midagi kurba, selles antisotsiaalsuses. Sest see on antisotsiaalsuse sümptom.

Võimetus osaleda poliitilistes protsessides viib kas künismi, vandenõuliste paranoiade või asendustegevusteni: et polegi mõtet üritada selle maailma võimukaid kõnetada, et niikuinii on võim kaaperdatud pahatahtlike poolinimeste poolt või... leida endale pseudotegevusi, mis annaksid poliitilise aktiivsuse tunde, kuid mis ei tegutse poliitilise mõju omamise sfäärides. Remmelga ümber jauramine on minu arust too viimane kategooria.

Looduskaitsega on siin tegu vähe. Kõrvalejäetuse ja abituse tunne paneb Krulli ja teisi romantikuid appi kutsuma rahvuse müütost, eestlase romantiseeritud kuvandit. Seda illusiooni lammutas edukalt Aimar Ventsel. Säärane käitumine on välja sureva rahvuse märgiks, kus puudub oskus elada olevikus, ning jäädakse kinni minevikku.

Samuti tehakse karuteene liigse metsalangetamise vastu võitlevale liikumisele, sest nüüd on selle puu ümber jauramisega määritud tõsiste looduskaitsjate maine. Meil pole vaja kandlega barde, prükkari välimusega taate ja habemikke puid kallistama. Ausalt. Meil on vaja asjalikke inimesi, kes on kodus tänapäeva poliitilises kliimas, ei lange vesiste silmadega pesunaiste itkemise tasemele ja oskavad vaimse tasakaalu mõttes näha nii minevikku, kuid elada ka oleviku tingimustes.

Kahjuks ei ole etniline eestlane võimeline kapitalismi kohta kraaksuma tänu tema nõukogude minevikule, sest väga paljudel meist tekib kommunismi või sotsialismi tunnustamise ajaks näkku raevu moodi lööve. Igasugune tõsiseltvõetav kriitika kapitalismi vastu eeldab mingeid teadmisi poliitikast, tulevikutrendidest ja ausast minevikku vaatamisest. Põliseestlane ei suuda ausalt minevikku vaadata ja teadmised poliitikast jäävad ka vajaka: sisse on kodeeritud venevastasus, poliitiliste protsesside automaatne umbusaldamine ja emotsionaalne ülesköetus. Säärase osaga ühiskonnast polegi poliitikutel midagi muud peale hakata, kui manipuleerida soovitud suunas, sest te ei mõtle kaasa ja teist annab alati üle sõita, sest te ei oska end kaitsta.

Seega ei kannata Krulli romantiline kaeblemine kapitalismi vastu kriitikat, sest see on hambutu. Remmelgakaitsjad ei asu samal planeedil, nad on ühiskonnast eemaldunud. Sellele selja keeranud, see on neile liiga keeruline ja nõuab liiga mitmete egoistlike meelisillusioonide purunemist. Eestlase eneseteadvus koosneb suuresti kolmest põhikomponendist: me oleme loodusrahvas, meid on pidevalt taga kiusatud ning me oleme kultuursed. Selline on post-traumaatilise stressi all kannatava rahvuse eneseõigustused, kes pole suutnud veel enda ajaloole silma vaadata ja on loonud närvide rahustamiseks enam-vähem okei enesekuvandi. See on väljasuremise korin.

Krulli jaoks on liiga hilja tulla lavale mingisuguse SKT analüüsi ja raiemahtude jutuga. Kui see on ainus puutepunkt, kus ta on otsustanud poliitaktsioonides jala maha panna, siis on ta hiljaks jäänud juba vähemalt dekaadi võrra. Ei saa nii, et ärkad üles siis, kui terve maja põleb, ja kaebled, et ei saa vetsus käia. Seega on remmelgast tehtud ebajumal, millele projitseerida omaenda tegevusetust.

Kaplinski ja Õnnepalu on samuti otsustanud mokaotsast midagi kaasa rääkida, kuid ka nende jaoks on liiga hilja. Niiviisi saab seda vaadata kui rahvuskultuuri esindajaid, kes üritavad endalt pesta ja lunastada tegevusetuse süüd: kuidas see tsitaat käiski, et alguses tulid nad kommunistide, siis juutide ja siis lõpuks minu järgi? Keegi neist kolmest härrasmehest pole koos oma puukallistajatega erilist aktiivsust ühiskondlikes protsessides. Ainult nüüd leiti ohutu ja aateline nurgake, millelt hakata rahvusromantismiga põhjendatud argumente loopima.

Kuid maailm on suurem kui Eesti mets, suurem kui prügipuu remmelgas. Mitte kordagi pole nad tundnud muret surevate narkomaanide või marurahvusluse tõusu pärast. Ennast pole seotud "räpaste" üritustega, mis võiks ohtu seada nende maine või sissetuleku. Ühiskonnast võõrandumine, rahvusromantismi pagemine, nutuselt väljasuremine. Prügipuu.

Valitsuse raiepoliitika vastu suunatud vaen on samuti võlts, sest kuigi meie hetkeline poliitiline suund võib olla liiga aeglane reageerima taastuvenergia hüvedele, siis kohtlevad loodust halvasti siiski inimesed meie kõrvalt. Tavalised eestlased viskavad metsa alla prügi, mitte Pomerants või Kallas. Kõik rahvuslikud rukkilillepõllukesed on sinna istutatud hävitatud metsade arvelt. Põliseestlane põletas metsi maha, et siis sinna kardulat panna. Mets on inimesele vaenulik paik läbi erinevate rahvuste mütoloogiate.

Tõesti metsaga harmoonias elavat inimest kutsutakse metslaseks, ühiskonnast väljaspool elavaks. Krulli ma muidugi metslaseks ei kutsu, kuid tema ja remmelga ümber nutvad inimesed on vältimatu nähtus inimeste kõrvalejäämisest. Kes on selles süüdi? Arvan, et Krull koos nende puu otsas istujatega on ise süüdi. Et nad ei oska isegi koostada elementaarset taotlust. Et ei suudeta vaadata endale ega inimestele enda ümber silma ja öelda, et kõik meie ümber toimuv ja halvaks peetav on kuidagi meie tegevusetuse vili.

Kui eemaldada rahvusmüüdid, jääb järgi erametsa müüv eestlane, kes oleks ka sajandeid tagasi metsa maha müünud, kui tal olnuks olemas vaid vahendid ja vabadus seda üldse omada. Mitte iial pole eestlane metsa austanud, seda üritati vaid lepitada, kuna meil ei käinud minevikus sellest jõud üle. Nüüd käib jõud üle.

Prognoosides tulevikku, saab väita et küll loodus ennast taastab ja kuidagipidi saame siin planeedil hakkama. Säärasel pseudoaktivismil pole aga terves ühiskonnas kohta nagu mädanikul puu südames. Säärane puu vajub väiksemagi tuule käes pooleks ja segab teisigi puid ja nende all elutsejaid.