Arvustus. Mikk Pärnits ja 21. sajandi arbumine ({{commentsTotal}})

Mikk Pärnits
Mikk Pärnits Autor/allikas: Siiri Kumari

Mikk Pärnits
„Külmad on nende nimed” (nihilist​.fm, 2015),
„Nemad ehivad sind” (Eesti Keele Sihtasutus, 2017)

Mikk Pärnits on eesti kirjanduses aktiivne olnud juba aastast 2005, mil ilmus tema esikteos „Näiv on jääv”. Tõelise grafomaanina on ta teinud katsetusi mitmes žanris: kirjutanud mitu lühiproosakogu, laste– ja noortekirjandust, ka detektiivromaani. Laiema avalikkuse jaoks on Pärnits tuntud eelkõige vastuoluliste artiklite ja arvamusavalduste tõttu, mis just viimasel ajal on meedias erilist kõneainet pakkunud.[1] Seetõttu võib paljudele tulla üllatusena, et terava keele ja kohati vulgaarse sõnakasutusega autor on muu hulgas kirjutanud sellised luuleread: „kanarbik on sinu rada, mulle laiub linnutee /​loomakarja järel kõnnid, minu hinge karjane”.[2] Pärnitsa loomingu üks põnevamaid aspekte on omanäoline keelekasutus, mis mõjub ühtaegu loitsimise, värdmurde ja skisofreenilise sonimisena. Ometigi on iga lause puhul ilmne, et pealtnäha lohakalt ja rutakalt paberile puistatud sõnade taga peitub omaette elufilosoofia. Kindla stiiliterviku loovad Pärnitsa avaldatud loomingus kaks teost: proosakogu „Külmad on nende nimed” (2015, edaspidi KN) ning esimene luuleraamat „Nemad ehivad sind” (2017, edaspidi NES).

Proosa– ja luulekogudest on raske leida kohti, kus „päris” Mikk Pärnitsale äsada saaks, ent ometi ei puudu nendes isiklik mõõde. Autor ei käsitle ilukirjanduses argiteemasid, ühiskondlikke probleeme ega suhtedraamasid ning kui tänapäeva luules ja belletristikas laiemaltki domineerivad urbanistlikud teemad, siis tema loomingus on esil hoopis loodus: „Tallinna elu muudab inimese vist inimvareks, mulle linnatemaatika ei meeldi ja see justkui teeb loovast inimesest copywriter’i.”[3] Loodus mõjub turvalise pelgupaigana, kus valitseb vaikus ja üksildus, suisa hüljatus.[4] Märgilisena mõjub ka see, et Pärnits inimestest peaaegu ei kirjutagi (kui välja arvata mitme armastusluuletuse adressaat, kes näib samuti olevat rohkem loodusjõud kui inimene): kesksel kohal on hoopis loomad, antropomorfsete omadustega loodusnähtused ning tume jõud või kosmiline kurjus, mis „kraabib välja pimedamast” (KN, lk 9). Sestap võiks ekslikult eeldada, et Pärnitsa looming sobib hästi näiteks eelmise sajandi eesti loodusluule või Jaan Oksa süngete proosapalade sekka, kui autor ei oleks tekstide sisse pillanud vihjeid, mis need selgelt tänapäevasesse keskkonda asetavad: „situb matrixit” (KN, lk 86), „esimesel deidil tahan suga rääkida /​poliitikast” (NES).

Looduskirjeldustes on midagi vaevutuntavalt sünget ja ähvardavat: pidevalt korduvad sellised motiivid nagu „magma”, „äike” ja „vulkaan”, mis esialgu minakirjutajat keskkonnaga ei seosta, küll aga sisaldavad need ürgset ja võimast jõudu. Loodusluules on alati midagi universaalset, kõigile mõistetavat, hoolimata sellest, kas ollakse kasvanud üles mändide või palmide all, ent Pärnits manab silme ette just Eesti looduse: tekstides tegutsevad rebased, hundid, sipelgad ja karihiired. Kanarbik, pihlakad ja rabamarjad toovad sõõrmetesse metsalõhna: „sõnajalapuhmad sinu suus, kasteheinajuus /​leevikese pillat’ õunaseeme kasvab tasahilju kopsudes” (NES). Seetõttu tekitavad pisut argisemas laadis kirjutatud luuletused võõristust (nt „esimesel deidil tahan suga rääkida poliitikast, religioonist rahast” või „kaubamajas temata, sünnist kuni surmani” (NES)). Tekib umbes samasugune tunne, nagu kuulaks Arvo Pärti ja ühel hetkel on keset sulnist klassikalist muusikat lühike tehnopala. Ebakõlade loomine võib Pärnitsa puhul olla väga teadlik valik, sest ka „Külmad on nende nimed” sisaldab konteksti justkui sobimatuid sõnu ja lauseid. Vahest osutab autor selle kaudu, et iga lause on eraldiseisev üksus, mis teksti sisu korraga loob ja lammutab. 

Kogu „Külmad on nende nimed” ei ole lihtne lugeda, sest see koosneb lõputust, palavikulisest ja intensiivsest teadvusevoolu kirjeldusest – tekib umbes samasugune tunne, nagu kuulaks sõpra psühhotroopset trippi ümber jutustamas. Kujundeid ja oksüümorone on üleliia, mistõttu on neid raske nautida, sest lõpmata pikad laused ei anna lugejale hingetõmbepause. Teksti on väga tinglikult liigendatud, peatükkidel ei ole läbivat narratiivi ning need mõjuvad pigem loitsuseeriana. Samuti eirab Pärnits kirjavahemärke, teeb ilmselgeid kirjavigu ja näib suisa sihilikult demonstreerivat, et tekstid on loodud justkui transis olles: „Rääkid’ püha keelt on ärgata üless, jääda pidevasse ärkamise seisundisse ja siisei võta sind surm ega uni.” (KN, lk 67). Sedasi samastab autor ennast teadlikult prohveti või šamaaniga, kelle eesmärk on väljastpoolt tulevate ja meile mõistetamatute sõnumite vahendamine. Sellele osutab ta ka ühes artiklis: „Küll aga nõustuvad paljud nõiad sellega, et nemad on vaid kanal või Värav, mille kaudu avaldub mujalt tulev jõud. Seega ei pea nad end tolle jõu allikaks, vaid ainult edastajaks.”[5]

Sealsamas mainib Pärnits, et nõidusest kõnelemiseks on vähe keelelisi vahendeid – enamasti räägitakse sellest liiga ratsionaalselt. Amar Annus on nõidusega seotud uskumusi seletanud maagilise idealatsiooni mõiste kaudu, kus nõidusesse uskuma hakkamiseks tuleb ilma pikema analüüsimiseta järeldusteni hüpata.[6] Sestap ei olegi võimalik üleloomulikku mõistuse kaudu seletada. Praegusel ajal, mil nõidusega seotud teemad on suisa kommertslikuks muutunud (vt ka „Selgeltnägijate tuleproov”, horoskoobid, kristallide abil tervendamine), võiks ka Pärnitsa loomingu esoteerilise new age–umbluu alla liigitada. Ometigi on seda raske teha, sest kuigi teataval määral võib tema prohvetlik hoiak kergelt muigama ajada, on just keelemaagia see, mis lugejat köidab ja lummab, nagu märgib ühes arvustuses Heli Allik: „Kõik need hääled, žanrid ja lugemisviisid toimivad samas korraga, mitte ükski tähendus ei jää lõplikult kinni. Pudelist tuleb välja kord üks džinn, siis jälle teine. Igal leheküljel keerab tekst ette uue näo. Ja niimoodi lõpmatult. Tere tulemast Pärnitsa nõiaringi!”[7]

Ehkki Mikk Pärnits on suur enteriluule kritiseerija,[8] ei ole alust väita, et ta ise rangelt vormist kinni hoiaks, sest tema loomingus on kesksel kohal hoopis kõla– ja keelemängud ning rütm: „siug või suits sa? /​minu ümber suikund magama /​/​siis vulkaanina ma /​liigun tasa /​/​magmana” (NES). Üldse on „Nemad ehivad sind” vormiliselt hoomatavam kui „Külmad on nende nimed”: kui Pärnitsa proosat iseloomustab üleküllus, siis tema luulekeelele on omane ääretu minimalism. Kõik üleliigne on eemaldatud, et olulist paremini esile tuua. Väga paljud luuletused on pelgalt üherealised lausungid nagu „vari, vari, oota ööd”. Omal kohal on ka loitsivana mõjuv keelekasutus: „‘du’n paber /​mes tähhed sääl? /​mes laused, kui kostup sookure ääl? /​‘du’n paber /​‘du’n paber.” (NES). Samas annab Pärnits ninanipsu neile, kes proovivad ta loomingut üleliia analüüsida: näiteks ei tähenda esialgu müstiliselt ja šamanistlikult kõlav „‘du’n paber” mitte midagi muud kui „udu on paber”, mis saab selgemaks alles rõhukoma mõttest arusaamisel. Kohati meenutab tema luulekeel arbujaid – peamise paralleeli võiks tõmmata Uku Masingu emotsionaalse ja müstilise loodusluulega. Stiililt ühtset tervikut loovate luuletuste sekka on sattunud aga ka mõni tekst, mis ei moodusta teistega sümbioosi ning mõjub kergelt kulunud ja pisut liialt punnitavate kujundite kuhjumise tõttu noore luuletaja esimeste sammudena: „keegi kaevab kellelegi kuskil hauda /​sinu ja minu vahele öösel laskub vari” või „mis siis kui ainult me varjud on tõesed” (NES). Tõtt-​öelda ei ütle sellised read midagi, mõjudes muidu omanäolises kogus banaalsetena.

Pärnitsa luulekeelt võiks tinglikult nimetada ka kunst– või värdmurdeks. Kui Jaan Oks ja Johannes Aavik oleksid kahasse kirjutanud, oleks tulemus ilmselt sarnane olnud. Markantseima näitena mõjub järgnev lause: „Ses jões sümbolit ja vormit, need siis läbi inimeselooma voolavat ja pidevas liikumisessa. So veressa ka väikseda loomada, need oma maailma elukada” (KN, lk 12). Kohati näib, et Pärnits on inspiratsiooni kogunud vanast kirjakeelest ja rahvaluulest, teisalt arendab ta seda edasi. Arhailiselt mõjuvate sõnade vahel esinevad sobimatuna mõjuvad tühikud, mis vahepeal hoopiski puuduvad, viidates sellele, et tekstid on loodud klaviatuuri, mitte sulepeaga: „Ma aina vähem, a kesetunenägut mäletan” (KN, lk 12). Tekst on meeletult tempokas, autor tahab mõeldu palavikuliselt ja võimalikult kiiresti paberile saada, ta on justkui vaimust vaevatud: „Teevad su keha hullumajaksa kustsa ei suudaa põgeneda ja keegi sind aidatai saa” (KN, lk 62). Proosatekste ei ole toimetatud ning need mõjuvad toorena – see aga peaks viitama, et tekstid on võimalikult ehedad, neis puudub konstrueeritus. Nõnda presenteerib Pärnits ennast taas tänapäevase šamaanina, kes kanaldab kosmilisi sõnumeid ja samal ajal taganeb autorlusest: „Siinkohal lõpetan ma nendest kõnelemise ää, sest nad esiteks seavad mu sõnasid ja teiseks.” (KN, lk 31

Kui tänapäeva noored luuletajad liiguvad enamasti linnamaastikul, siis Mikk Pärnits hulgub üksiku hundina metsas, tuttavas ja ohutus keskkonnas. Inimeste asemel on tema loomingu keskel olevused, kes „näitavad ennast harva, kõnnivad inimestesse vahel ja ei näita suurt huvi miski maise vastu ja tapavad nagu kusevad ja nuuskavad, nad korraga mitu asja ja nad mäletavad selgelt oma päritolu ning nemad on puutumatud ja igavesti pühad ja nende vannideks on massihauad ning roosiokkad ja nende imeteod hävitavad hingesida ja toovad mõrasid meeltesse.” (KN, lk 63) Nii „Külmad on nende nimed” kui ka „Nemad ehivad sind” puhul on domineerivaks motiiviks üleloomulik jõud, soov kirjeldada kirjeldamatut või selgitada inspiratsiooni sügavamaid tagamaid. Pärnits on pidevalt algkeele, kõige ürgsema ja lihtsakoelisema eneseväljenduse otsingutel. Tundub, et sellest järgmine tasand on autori ja lugeja vaheline telepaatiline side, mida mööda nägemused liiguvad: „see keelon loomise keel ja sa muutud ise autoriks nõnna, lood maailma ja iseennast, igavesest ajast igavesti nüit japraegust.” (KN, lk 68)



[1] Nt Mikk Pärnits. „Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist” – ERRi kultuuriportaal, 15.07.2017.
[2] Kogus „Nemad ehivad sind” pole leheküljenumbreid märgitud.
[3] Mikk Pärnits. „Sinamäe jookseb viie aasta pärast Tartu maratoni” – ERRi kultuuriportaal, 05.06.2017.
[4] Muide, mõlemas kogus on üks läbivatest kujunditest mahajäetud linnupesa: „ja mahajäetud pääsupessa korjan sulle marju” (NES).
[5] Mikk Pärnits. „Keele nõiduslik mõju. Sõnumise ja algkeele otsinguil” – Sirp, 24.03.2017.
[6] Amar Annus. „Muistse Mesopotaamia nõidustekstid” – Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017.
[7] Heli Allik. „Mikk Pärnitsa nõiaring” – Vikerkaar 6, 2015.
[8] „Värske Rõhu suvenumber võiks olla rõõmsam ja julgem” – ERRi kultuuriportaal, 20.06.2016.

Arvustus ilmus algselt Värskes Rõhus nr. 53.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: