Mikk Pärnits. Paganlik joovastus
Otsustasin eile minna jalutama metsa, mis on teedest suhteliselt eraldatud. Sain sinna läbi madala jõe. Olin seal vaid korra enne käinud, aastaid tagasi. Äkki tead sa seda tunnet, kus sa oled unes näinud korduvalt mingit maastikku ja samas mõtled, kas sa nägid seda kunagi päriselt ja ajad nüüd ulmaga sassi? Mul oli peas üks selline maastik ja ma läksin seda otsima.
Viimati on seal metsas vist raiutud pool sajandit tagasi, kui otsustada metsatee ja kändude järgi.
Mul oli imelik. Imelik selle sees olla. Paljud männid ja kuused olid nii suured, et neist ümbert kinni võtmiseks oleks olnud vaja kolme inimest. Mitte, et see mets oleks "vana" ja "ürgne", vaid et see on mu elukoha lähedal üks vanimaid metsi, mida ma kogenud olen. Ja mul oli tunne, et ma olen seal täiesti kaitsetu. Ma olin seal järjekordne loom. Kui midagi juhtunuks, poleks saanud keegi kergesti appi tulla. Olin omapäi metsikus.
Metsik loodus pole romantiline või põnev, see on ähvardav ja paneb sind tahtma sealt minema saada, kui sul on aru peas. Inimene on taltsutatud loodus. Kohad, kus inimtegevust näha pole, on metsikud. Meie jaoks metsikud, kuigi reaalsuses on see normaalne asjade seis.
Tundsin end metsas võõrliigina. Äkki nagu elevant, kes minule sarnaselt seda tüüpi metsa poleks sobinud.
Leidsin ka maastiku, mida enda arust unes ette kujutasin. Tegu on sellise nõgusa kausi moodi süvendikuga keset metsa, kus pea kohal kuused ja maa selle all puhas ja tasane. Päikesevarjuline, ilma põhjuseta süvendik. Siis olin korraga metsikus unenäos. Unenägu ega mets polnud minu. Mind justkui polnud olemas, hetkeks. Kõndisin seal ringi nagu eksinud loom.
Minu inimmõistusel oli raske seal olla, kuna kõik oli vaba. Ja inimasustusele nii lähedal. Üleminek sellest metsast kellegi taluõueks oleks natukene šokeeriv. Kui seal kaua viibida, muutuks su teadvus päris radikaalselt.
Kui rääkida looduslähedusest, siis on see 100% teadvuse muutmise põhine seisund. Sa pead valima tehnoloogilise mugavusühiskonna ja looduse vahel. Ja tõde on selles, et inimene ei salli looduse vabadust, kuna ta enda puhul seda tunnetada ei suuda. Inimesele meeldib loodus, kui ta saab ikkagi ühe jalaga asuda ühiskonna mugavustsoonis.
Kõndisin selles rägastikus, ronisin üle langenud puude ja pressisin end läbi võpsiku. Üritasin ette kujutada sellist tuhandete hektarite laiust metsatsooni, kus pole midagi "kasulikku", ühtegi struktuuri ega jalajälge. Seisund, mis mind valdas, oli paganlik joovastus, teatud vaimne purjus olemise seisund.
Ja mida või keda siis metsas kummardada? Tootemid ja jumalakujud on kõik sümbolid. Inimene ei hooli loodusest ega loodus inimesest.
Me peame mõistma, et me ei taju aega ega ruumi adekvaatselt, sest me oleme pidevalt muutuva maailma sees. Selles liikumises on oma jõud ja kavatsus, kus inimene pole looduse kroon, vaid väikene osa suurest protsessist. Kuhu poole me liigume? Ilmselt oleme looduse käepikendus, mis mõeldud planeeti radikaalselt ja kiiremini muutma.
Metsiku looduse romantiseerija unustab, et tema sinna ei kuulu. Sa ise pole metsik, sa oled turist. Me oleme treenitud kariloomad, kes hävitavad metsikust, sest see pole Meie. Kindlasti on feminismis see ökoloogiline nurk olemas, aga loodus on patriarhaalses tarbijaühiskonnas küll naise rollis. Samas tahame naasta metsikusse loodusesse, kuid me ei tea,kuidas. Seega tuleb loodust üritada kontrollida, sest see tekitab meis turvatunnet.
Looduslähedus on vildakas idee, nagu "raseduslähedus". Oled või ei ole. Ja võta teadmiseks, et kui sa oled looduslähedane, siis sind tapetakse või vangistatakse, sest selline olend poleks enam inimene, vaid midagi vaba. Meeldetuletus sellest, mida sina kunagi ei saa.
Toimetaja: Kaspar Viilup