Mikk Pärnits. Eesti uue suure narratiivi otsinguil
Eesti kirjanikud, poliitikud ja teadlased on ühendanud käed ning ressursid, et leida suur narratiiv või Uus Eesti Romaan. Too kultuuriline suursündmus hõlmaks ja jäädvustaks vaimsesse marmorisse eestluse tänapäeva olemuse. UER-otsingutesse on kaasatud ka kodanikud: täpselt nagu Ameerika SETI programmi kõrvalt võib maa-välist elu otsida iga teleskoobiga kodanik, saab Eestis seda suurt narratiivi otsida iga silmadega inimene.
No see UER peab olema küll midagi erilist ja ettekujutlematut. Tänapäeva elu on nii keeruline ja imelik, seda uuendatakse pidevalt ja iga kuu on justkui vaja uus versioon tirida. Siiski oleme veendunud, et UER on kusagil seal olemas. Me peame selle lihtsalt üles leidma. Veendumus suure narratiivi kohta tuleb eelnevatest, aegunud versioonidest nagu "Tõde ja õigus" mis peaks tegelikkuses olema küll eemaldatud kohustuslikust noorte lugemisvarast. "Tõde ja õigus" on see Samsungi nutitelefon, mis taskus suvalisel hetkel plahvatab. Uus tuleb täpsem, vähem depressiivsem ja töövabam. Põllul rassimine ei vii enam edasi, keegi ei taha seda lugeda.
Minu arust pole piisavalt mõeldud UER avastamise ohtudele. Jah, see võib kõlada paranoiliselt või estofoobiliselt, kuid see on reaalne võimalus millega uue nähtuse kütid arvestama peavad. Ka tulnukakütid saadavad avakosmosesse signaale ja juhiseid Maale jõudmiseks. Raadiolained kannavad endas inimrassi suurimaid saavutusi nagu matemaatilised valemeid, sümfooniaid ja "Magnum P.I." osasid (tegelikult lähevad vist kõik televisioonisaated laia universumisse kuni keegi need kinni püüab). Aga mis juhtub siis kui me selle UER-i lõpuks leiame ja... see osutub vaenulikuks?
Naiivsed heasoovijad teevad tihti kõige suuremat kahju ja nii ka meie kirjandusteadlastega. Too suur narratiiv võib Eestit näha teab kuidas. Kui sellel on tõesti võim kristalliseerida massiteadvusesse uus identiteet, võib selle identiteedi kuju olla etteaimamatu. Üks on kindel: et see nii juhtuks, peab see teos omama metafüüsiliselt tõest kvaliteeti, mis tekitab lugejates tahes-tahtmatu äratundmise. UER kõneleb tõtt, mitte muinasjuttu. Muinasjuturaamatuid Eestist on meil piisavalt. Kuid tõtt ei ole. Veel. Teadlased oma teleskoopide taga jätkvad otsinguid.
Kas suure narratiivi leidmisest võib tulla rohkem kahju kui kasu? See kodumaine kirjanduslik Kurtzweil kardab nii küll. Hetkel veel tuvastamata UER'i üheks tunnuseks oleks tema vääramatu tõde, millest me enam lahti ei saaks. See ei meelita, sest meid meelitavad teosed ei ole päris "see". Ükskõik kui veider ka kaheksajalg välja ei näeks, ei pea me teda tõeliseks tulnukaks. Tõeline tulnukas on "kusagil seal", oodates avastamist. Kui elu on siin, siis on seda tõenäoliselt "seal". Kui meil on juba määravaid rahvusromaane olnud, peab neid ka tulevikus tulema. Naljakal kombel ei saa me seda ise ka luua, vaid see peab ise sümboolselt Kadrioru parki maanduma. UER peab saabuma väljastpoolt meie egoistlikku nägemust endast.
Taevalaotust ja kirjandusmaastikku on tegelikult keeruline jälgida. Otsitakse ka asteroide, kuid seda mitte suurest rõõmust, vaid hoopis murest: ehk jõuame neid varakult tulemas nähes kuidagi kõrvale tõrjuda või vähemasti löögiks valmistuda. Maa orbiidil on neid rohkem kui jälgida jõuame ja pisemad lipsavad meie mõõtmismasinatest lihtsalt mööda. Ka planeeti tappev asteroid võib märkamatult meid tabada, kui see juhtub meile kaela langema just Päikese poolt. Eestis avaldatakse pidevalt uusi kodumaiseid kirjandusteoseid ning lugejaskond väheneb aina kiiremini. Tuvastamata UER võib meie keskis juba aastaid peidus olla, kuid seda pole veel avastatud.
Niisiis tuleks olla ettevaatlik sellega, mida soovime. UER tooks kaasa ka uue reaalsuse, uue korra. See valaks vormi Eesti tänapäeva ning me ei tea, millal oleks järgmine värskendus. Me lihtsalt teame, et Tammsaare ja Meri on vigu täis ning vaja oleks süsteemiuuendust. Kuidas see välja näeb, ei oska öelda keegi, kuid me oleme kindlad, et see on "kusagil seal" olemas. Otsingud jätkuvad.
Toimetaja: Merit Maarits