Viimasel kahel aastal olen leidnud ennast uuest rollist – suvelavastuse "Nüüd õpin Mustamäel" vabatahtliku produtsendina. Kõik sai alguse sellest, et Andra Teede tuli mõttele rääkida tehnikaülikooli ajaloost. Tol suvel kaks aastat tagasi polnud mul õnneks aimugi, et see tähendab megaprojekti, milles osaleb kokku sada kakskümmend kolm inimest, kellest suur osa on vabatahtlikud.

Andra idee oli positiivselt hull, sest keda üldse peaks huvitama minevik, Mustamäe ja ülikool, mille võrratu sisehoovi olemasolust teavad ainult ülikooli liikmed ja vilistlased? Tants ja laul on muidugi toredad, aga miks peaksid tänased diginoored tahtma tulla vaba õhu kätte koos oma vanaemade ja vanaisadega, et jagada ühist elamust? Ometi tundsin kohe, et midagi selles idees kõnetab mind erakordselt sügavalt: selle idee DNA-s olid küsimused, mille üle olin palju aastaid isekeskis juurelnud.

"Ema, sina ei saa millestki aru"

Just seda lauset on vahel kasutanud mu teismelised tütred. Viimane kord ütlesin vastuseks: "Miks sa seda arvad? Tegelikult on ju täpselt vastupidi – mina olen olnud viisteist, mina mäletan seda aega ja tean, mida sa tunned. Hoopis sina oled see, kes pole olnud nelikümmend viis. Palju õigem oleks öelda, et sina ei mõista mind."

Aga ma mäletan ka ise sedasama tunnet – et minu ema ei mõista mind. Tema oli sündinud 1941. aastal, ja täpselt samal ajal, mil toimub suvelavastuse tegevus, käis temagi ülikoolis. Kuigi mu ema on juba seitseteist aastat mulla all, mäletan siiani, kuidas teda ajas segadusse selline lihtne sõna nagu mood. Tema ei olnud pealinna preili, vaid oli üles kasvanud talus, kaugel-kaugel metsa sees. "Mis vahet sel on, mida sa seljas kannad?" ütles ema sageli, kui mangusin endale poest järjekordset hilpu. "Meie ajal õmmeldi kõik ise, igaüks tegi nii nagu oskas ja tahtis." Ka minu mänguasjade-ihalusest ei saanud ema kunagi päriselt aru: temal olid mets ja aas, linnud ja liblikad, hobused ja koerad. Ta ei mõistnud mitte kunagi plastmassist Barbie-nukkude fenomeni.

Sedasama mittemõistmise või ühise taustsüsteemi puudumise tunnet olen Eestis sageli tundnud. See taju on lihtsalt nii sügaval: lausa luuüdis, igasuguse elukogemuse ja -tarkuse all. 1981. aasta lapsena mäletan ma hästi NSV Liitu, punaseid viisnurki, paraade, tänavanimetusi, mis olid kirja pandud kirillitsas. Oma tollaselt riigilt saadud (l)isanime Antoevna, mis oli erakordselt kohmakas, kuna isa eesnimi ei tahtnud kuidagi alluda vene keele reeglitele.

Ja muidugi on ka see tõsi, et minagi ei mõista tänapäeva noori, ei suuda ette kujutada üles kasvamist internetis, pideva jälgimise ja kommenteerimise objektina, lõputult moondatud piltidega maailmas, kus keegi pole selline, nagu see tema virtuaalkujust paistab. Selles peaaegu skisofreeniliselt kahepalgelises maailmas, kus pildi peal on igaüks õnnelik, aga aina rohkem inimesi põeb salaja depressiooni, mis on ühteaegu nii paljude inimeste igapäevane normaalsus kui ka ühiskondlik stigma – sest kõik peavad olema ühtviisi edukad, rikkad ja kuulsad.

Kas ajaloost tohib üldse rääkida – ja millal?

80-ndate alguse lapsena ei ole ma tegelikult enam üles kasvanud ainult Eestis, vaid vähemalt poolenisti ka vaimselt Saksamaal, sellest ajast peale kui meile saabus SAT-televisioon. Seega, kuigi ma olen elanud Nõukogude Liidus, ei tea ma päriselt, mida see aeg tähendas. Keegi ei vaevunud lapsele selgitama, kust me tuleme ja kuhu oleme teel. Mäletan raadiost kuuldud hoiatust tankidest ja seismist Balti ketis, aga miks ma seal olin, sellest polnud mul tollal mingit sügavamat arusaamist.

Sest ega meile, 80-ndate lastele, ikka veel kõigest räägitudki. Ma teadsin küll, et üks vanaisa oli kulak ja teine suri koonduslaagris, aga mida need eluteed tegelikult tähendasid ja miks see just nii oli läinud, seda ei arutanud keegi. Võib-olla isegi kodudes, sealsamas köögilaudade taga, kardeti lapsele usaldada kogu tõde, just niisamuti nagu Andra Teede lavastuses küsib peategelane oma emalt: "Aga miks sa pole mulle isast kunagi rääkinud?"

Veelgi enam, ma olen terve oma elu tajunud mingisugust kummalist ühiskondlikku survet, et kõigest juhtunust tuleks mõelda ühel kindlal moel. Et alati võib laulda Eesti laule ja kanda rahvariideid, aga küsida seda, miks naaber vanaisa üles andis, päriselt justkui ikka veel nagu ei tohi. Või et mis oli selle sakslase nimi, keda mu teine vanaisa viisteist aastat metsas varjas? Et seda ajalugu, millest ka minu põlvkond ühel päeval osaks saab, tohime justkui mäletada ainult osaliselt: ainult seda valitud, selget poolt sellest, kangelaslikke ellujääjaid või veelgi kangelaslikumaid hukkunuid, ilma kogu selle indiviidi ja ühiskonna, identiteedi ja suhete keerukuse ja mitmekihilisuseta, mis seal tegelikult oli.

Võib-olla on asi ikkagi minu sünniaastas: et meie oleme see generatsioon, kellel on olnud piisavalt palju mugavust ja liiga vähe hirmu, et mitte enam mõista, miks peaks rääkima minevikust ainult ühte, lihtsustatud narratiivi. Et me ajastuomaselt, vabadusega harjunult, lihtsalt enam ei suuda lõplikult aru saada, miks me ei võiks sukelduda kõikide nende paralleelselt eksisteerivate ja üdini vastuoluliste maailmade sisse, kus õigus on samal ajal kõigil ja mitte kellelgi. Sest isegi kui meile, teise ajastu lastele, on toonastelt piltidelt ja raamatutest serveeritud ühiskondlik pilt tundunud küllaltki monotoonne, pidi tegelik elu olema kahtlemata vägagi rikkalik. Mul on hea meel, et Andra julges neid kihte meile nähtavale tuua; jääb vaid üle loota, et aeg on minevikust rääkimiseks küps.

Pingutada rohkem kui oleks vaja

Pealegi on laval meie ees veelgi suurem küsimus, kui vaid ühe ajastu olemus. See on küsimus elu valikutest, tõeline Heraklese dilemma: kas valida lihtne tee ja mugav tee, või tee üle kivide ja kändude, suurema eesmärgi nimel? Kas valida oma mugavus või julgeda vastutada millegi suurema eest? Selles tükis ei ole kellelgi mugavaid valikuid; on ainult rasked ja veelgi raskemad võitlused.

Sest miks peaks üks inimene, ükskõik millises ajas, valima endale elutee teaduses? Mäletan, kuidas mu isa rääkis oma kandidaadikraadi kaitsmisest. "Kujutad ette, eelmisel päeval enne kaitsmist ütles juhendaja – sa pead oma kirjalikus töös muudatused tegema. Mu töö oli üle saja lehekülje pikk, trükimasinal kirjutatud, selle ümber tegemine oleks võtnud rohkem kui terve öö, niigi olin seda tööd juba korduvalt ümber trükkinud. See oli võimatu, mida ta nõudis! Nii et ma ütlesin selle ettepaneku peale oma juhendajale lihtsalt: "Mine persse!"" Kraad sai isal sellegipoolest kaitstud.

Umbes kakskümmend aastat pärast seda hetke seisin mina tudengina geenitehnoloogia laboris ja ainult imestasin selle üle, milline kannatlikkus peab olema inimestel, kes päev-päevalt ja aasta-aastalt katseid teevad, mispuhul võib-olla saja inimese kümne aasta töö toob kaasa ühe olulise läbimurde, ühe uudisnupu meedias. Minul sellist kannatlikkust ei olnud, just sellepärast mõtlen aukartusega kõigile teadlastele. Jah, kõigil inimestel on ühesugused argipäevased mured – pered, lapsed, kinnisvaralaenud –, aga paljud meist on vastutusest tuleviku ees vabad. Ühelt tavaliselt inimeselt ei oota keegi, et ta pakuks lahendusi kliimaprobleemidele, energiakriisile, ühiskonna juhtimismudelile. Teadlase õlgadel lasuvad kõik need ränkrasked ootused. Kas need inimesed, kes ei ole teadlased, üldse suudaksid kunagi mõista, mis tunne on sellise vastutusega elada?

Kunstiga on lihtne – sellel ei ole selget suunda, see ei pea kuhugi pärale jõudma. Kunst võib lõputult esitada küsimusi, millele ta ei pea pakkuma vastuseid. Teadus seda teha ei saa; teadus peab pakkuma lahendusi: avastama vähiravi, looma senisest keskkonnasäästlikumad materjalid, kiirema ja väiksema tehnoloogia. Aga kunst saab ka teha midagi teaduse heaks: tõsta teadlasi pjedestaalile kogu nende inimlikkuses ja kannatustes, keeruliste valikute ees, igasugusel ajal. Kunst saab teadusele kummardada: avaldada tänu kõigile nendele inimestele, kelle tõttu me oleme sellesse võimalusterohkesse tänapäeva kohale jõudnud. Sest just teadlaste töö on see, mis ei ole ainult laval, vaid ka selle ülal, kõrval ja all: kõik need vägevad lavakonstruktsioonid, heli- ja valgustehnika, videokaadrid. On eraldi elamus kogeda, et kunst saab olla teaduse ja teadus kunsti osa – mõlemad saavad üksteist inspireerida, edasi viia, mõtestada ja võimestada.