Mikk Pärnits: meil on vaja hinge ellu jäämise keelt ({{commentsTotal}})

Sauruse jälg kivis.
Sauruse jälg kivis. Autor/allikas: NYT/Scanpix

Mikk Pärnitsa mõtisklus keelest - juurteni ja edasi.

I

Keel on informatsiooni vorm, mis leiab kuju teadvuse kaudu. Keel on kahe inimese vahelise suhtluse viis. Otse või läbi paberkandja edastame üksteisele märgisüsteemis kujundeid ja ideid. Sellest kõrgemale tõustes võib teadvust ning reaalsustaju vaadata rangelt piiritletud tööriistana. Väljaspool seda oleks aeg ning ruum suhtelised nähtused, mis tekkisid hetkel, kui esimene inimene eneseteadlikuks sai. Alles seejärel muutus võimalikuks suhestumine kõige ümbritsevaga.

Enne teineteisega rääkimist tajus inimene teadvust kõikjal. Kõik oli "elus", mis tähendas elu mitte bioloogilises definitsioonis, vaid Elu kõrgemat varianti: animismi. Inimene oli vaid üks võimalikest eluvormidest. Kui meil oli endasarnaste vormidega suhtlemiseks üks kindel viis (kõne-, hiljem kirjakeel) siis oli meil meist natukene erinevate olendite suhtlemiseks kehvapoolne keeleke: koerade käsutamine, kasside paitamine, kariloomade veenmine. Neist veel tahapoole liikudes läks suhtlus veel abstraktsemaks, kus suheldi nii puude kui ojadega, taeva ja äikesega. See oli algkeel.

Algne keel ei olnud "keel", sest seda ei räägitud keele abil. Keel kui selline on mõeldud inimestevaheliseks rääkimiseks. Isegi kassiga kõnelemisel pole sellest eriti kasu, mis siis tammest rääkida. Kõne seondus inimese teadvusega, mis oli korraga su "sees" ja sinust väljas. Veel kohmakamalt saaks öelda, et inimene on väike teadvus suure teadvuse sees. Siinkohal läheb sellest kõnelemine keerukaks, sest kõnekeel on mässitud rangeisse piiranguisse. Sa ohverdad oma edastatava mõtte tunnetuse formaalsele arusaadavusele. Poeesias on vastupidi: see pole ratsionaalne keelekasutus, kuid edastab (loodetavasti) kõrgemaid tundeid.

Tegelikult on ratsionaalsuse piirest väljumisel paradoksaalsus normaalne üleminekufaas. Arutamaks millegi vormitu või defineerimatu üle peab leppima teksti fraktaalseks muundumisega: see hakkab keerlema ümber enda, sisaldab vasturääkivusi ning väljub loogilistest arusaamadest. Ehk siis: reaalsus tervikuna on meile hoomamatu ning kohe, kui väljuda selle meie poolt paika pandud arusaadavatest piiridest, läheb lugu psühhedeelseks ja metafüüsiliseks. Selles on raske orienteeruda. Aga juba viib keel mind algkeele juurest eemale. Need ei saa koos eksisteerida, sest meie tavakeel on puulaast, mis raiumise käigus tüvest eemale lendab. Kujuta ette raiumist, mille tulemusena puu külge aina enam materjali tõmbub... oh ei, algkeel tõrjub mind endast aina enam eemale.

Kogu maailm on info, mis ootab vastuvõtmist ning mõistmist: see oli laienenud teadvus, mis suutis endassse rohkem sisse võtta. Tegu pidi olema ekstaasiseisundiga, sest liialt avatud teadvus viinuks pöördumatu hullumiseni milles seda keelt "kõnelenud" inimene ei oleks teinud vahet endal ega maailmal, enda mõttevormidel ning teda ümbritsevatel füüsilistel objektidel. Inimene oleks saanud maailma osaks, maailmasse lahustunud ja algkeele kõnelejast füüsiliselt olemasolev kuid vaimselt mittefunktsioneeriv kest: tema vaim sulas lõplikult maailmaga kokku. Tänapäeval nimetatakse seda "egosurmaks".

Kuid me oleme selles vormis teatud mõttega. Meil poleks teadvust, kui me seda grupiviisil ja liigisiseselt rakendama ei peaks. Seega pidi algkeelt kõnelev inimene leidma tasakaalu avatuse ja suletuse vahel. Ta ei tohtinud lasta end tõmmata ürgsügavikku (mille sireenid siristavad kõige kohisevamaid sümfooniaid) ning samuti pidi ta hoidma ennast inimkorraldusest natukene eraldi: et meeled oleksid valla tajuma.

Nii et kogu maailm suhtles inimesega, kes oskas seda keelt tajuda. Kujundlikult võiks seda nimetada lindude ja usside keeleks, kuid ka killustiku ja mädanevate õunte keeleks. Kui me tavakeel väljendab kokkuleppilisi tähendusmustreid, siis pole algkeelel mingeid reegleid peale käsu: "kuula". Algkeelt ei saa kõnelda, aga seda saab kuulata. Algkeele tunnuseks on vaikus, mitte hääl. Vaikimine polnud mõeldud mittekõnelemisena, vaid oma meelte liigsest mürast tühjendamisega. Meditatsioon ja muud vaimsed praktikad teevad inimeses kunstlikult ruumi sellele, mis inimkonna algaegades oli ilmselt lihtsam ja loomulikum ise tulema.

Säärane seisund veenis inimesi universumi elusolemises kogemuslikult. Sa kogesid seda. Sellest kasvas välja šamanism, mida võib nimetada protoreligiooniks: see ei vajanud pimedat usku, vaid kogemist. Sellise mõtlemise ja tundmise kajasid kõlame läbi aja ja keele siiani: iga loll võib rääkida, aga ainult tark oskab kuulata. Kuigi meie keelekasutus on läbi ajaloo tohutult muutunud ja meid ka muutnud, on inimteadvus ajatu ja seega on ka selle mustrid ning motiivid korduvad.

Absoluutselt kõik räägib. Kuulamise kaudu ilmnevad mustrid asuvad meie reaalsusest väljas ainult seetõttu, et me ei aksepti neid "õigete" mustritena. Seega on algkeelt võimatu ratsionaalselt kogeda, sest see loob kunstliku piiri "müra" ning informatsiooni vahele. Sarnaselt ei ole glossolaalia omaette keel, vaid kõnehäire. Tegelikult on aga ka kajakahüüd või asfaldis jooksev pragu tähenduslik: selle tähendus pole meile aga koheselt mõistetav. Kõik kohese ellujäämisega mitteseostuv informatsioon ei saa seega keelelist tähendust ning jääb mõtestamata. Siis miks on meie kui lääneühiskonna keelekasutus aina vaesem, kui meie ellujärk peaks olema senise ajaloo kõrgeim?

Rääkimisest pole kasu kuulajata, sest kommunikatsioon eeldab saatjat ning vastuvõtjat. Kunagised ühiskonnad olid sellega kohastunud, sest nende reaalsus oli aksepteerivam, vastuvõtlikum. Polnud olemas "imelikku". See polnud primitiivne mõtlemine. Samuti polnud tegu "arenenud" mõtteviisiga, sest nii primitiivsuse ning arenemise kontsept eeldab algust ja lõppu või vähemalt kausaalset kulgu. Tegemist oli ja on seega ajatu maailmatunnetusega, mis võib iga hetk spontaanselt inimesse või inimese seest välja karata. Need on müstilised valgustushetked, satori: ühel hetkel poest parklasse kõndides oled korraks väljaspool aega ning tajud tohutut hulka "informatsiooni" mille sissetulekut sa tuvastada ei suuda kuid selle sissetulev jõud ja paljastus ületab su kõneoskust ning ratsionaalset mõtlemist, mistõttu ei saa sa seda kunagi sõnadesse panna ega teistega jagada. Sa olid korraks Universum.

Algkeel on tõenäoliselt inimese loomulik seisund. See pole "keel", vaid olemise või tajumise viis, mis paikneb kõrgemal füüsilise ellujäämise tavakeelest. Maailm on elus, sina oled maailm ja kõik kõneleb. Sa ei saa seda kuulata, vaid olla. Ma hoiatasin, et paradoksid kerkivad. Osalt olen süüdi oma suutmatuses seda piisavalt tabavalt edastada kuid natukene veel ja ma langen täielikku poeesiasse. Nii oleme pidevalt vadistavad inimahvid (lõpmatust sisemonoloogist rääkimata) kellel on potentsiaal ja isegi evolutsiooniline vajadus muutuda millekski enamaks: sellest ei saa rääkida vaid see saab "olla". Sa oled elus keel.

Kõik see "kõlab" sulle mõistetavana vaid siis, kui sinu jaoks on inimeses olemas ka vaimne, hingeline komponent. Muidu on see skisofreenia, luulu. Kuid ka luulu on keel, informatsioon. Kus lausub kuulaja, seal leidub sõnujaid. See on keel enne sõnu. Selle rääkimise oskus pole kusagile kadunud, lihtsalt müra alla jäänud. Vaadates vaimsuse levimist ning huvi meditatsiooni vastu jääb mulje, nagu oleks see maailma viis meid vaimsest kriisist üles äratada. Algkeel on laienenud teadvuse keel. Seda on meil vaja uute vaatenurkade leidmiseks, sest me oleme planeedil suure supi kokku keetnud.

Ometi tundub, et kõik on kulgenud mingi plaani kohaselt, milles meid kõneldakse. Me oleme teadvus Teadvuses, müra Vaikuses. Meil on veel palju areneda ja see on lõbus ja lahe areng. Kord kukkus saba tagant, hiljem kukub ka sõna suust.

II


Kui säärane "ülikeel" on olemas, siis mida see meile öelda tahab? Mida edastada? Keel ei eksisteeriks teabe edastamise eesmärgita. Sellele küsimusele võib läheneda vargsi nõnda, et mõtleme korraks inimese kalduvusele leida kõikjal mustreid.

Meie tavakeel on üks kokkuleppeline, sihilikult välja aretatud muster: märgisüsteem mis peaks suhtlemise palju kergemaks tegema. Neid mustreid oleme loodud leidma juba imikueast saati, kus esimeseks mustriks peaks olema ära tunda lähedasi häälte ja välimuste kaudu ja nii edasi. Inimene ehitab oma elu nende mustrite äratundmisele, mis sisaldavad ka ellujäämistehnikaid nagu mürgiste marjade eristamist söödavatest. Selles suhtes on maailma tundmisel ja tõlgendamisel otsene roll ellujäämisele. Kuid keelel on peale kehalise ellujäämise kindlustamise veel funktsioone.

Kui tavakeelt kasutatakse osavalt linnade ehitamise, plaanide tegemise ning sotsiaalse korra edendamise tarvis, siis kasutatakse keelt ka täiesti ebapraktiliste eesmärkide nimel nagu kunst või olematute asjade kirjeldamine. See tähendab, et keelt kasutatakse vaimsetel eesmärkidel, mis ei puutu otseselt ellujäämisprotsessi. Luuletatakse, räägitakse ükssarvikutest ning eksperimenteeritakse kuni mõistetav keel muundub millekski ebaratsionaalseks kuid vaimule siiski lummavaks. Siitmaalt saab öelda, et peale füüsilise ellujäämise vajab inimene ka vaimset ellujäämist ning ta tegeleb selletõttu ratsionaalselt seisukohalt ebapraktiliste asjadega.

Kui tavakeel tegeleb tavateadvuse kaudu tajutud maailmaga, siis algkeel on kogu teadvuse keel. Selle superkeele tajumine ei toimu ainult nägemise (kirjakeele) ega kuulmise (kõnelemise), vaid nende segu kaudu: kõik ümbritsev on ülikeel, mis kasutab inimese keha kõiki meeli korraga. Oksa riivav kraapimine metsas koos tuulekohinaga ladvas, kombineerituna männiokkalõhnaga ja pehme samblatunnetusega jalge all on osa ühest pikast "lausest", mis läbi füüsilise tunnetamise kulmineerub sinu vaimus. See tähendab midagi, aga see on enne sõnu.

Algkeel, superkeel, ürgkeel, see on avatud teadvuse keel, mis saadab su meeltele korraga tuhandeid signaale. Oma tavavormis paneme tähele kõigest eluks vajalikke signaalikesi: kustpoolt tuleb ristmikul auto. Me ei pane tähele selle auto istmekatteid või rattakilbi mustrit. Nii kõneleb maailm meiega läbi mustrite, mida me ise tähele peame panema. Need ei puutu füüsilisse ellujäämisesse vaid ajatu elamise juurde. Tuttavad mustrid ei ilmne enam ema näos ega isa hääles, vaid puuvõredes ja viisis kuidas pilv libiseb üle loojuva päikese. Seal on ka midagi tuttavat, kui sa oled vaikselt ja ei mõtle justkui millestki. See keel on tõlgendamata, raamidesse surumata keel kus pole lausealgust ega punkti. Algkeel on kõnelenud inimese tekkest saati ja see kõnelemine kestab praeguse hetkeni.

Tolle keele "kõnelemine" teeb inimese seega selle keele osaks. Inimene pole enam maailmast eraldatud, vaid paljastub tõde: ta on kogu aeg selle osa olnud. Inimene on osa fraktaalist ning eraldatus maailmast on illusioon nagu on eesti keele kõnelemine osa tema kõnelejast. Algkeel on aga sellest ühe astme võrra kõrgemal, sulandades endasse kõige tajutava. See kõnetab inimese vaimu või põhiolemust, mistõttu on kergesti mõistetav šamanismi levik ja selle suutlikkus inimesi kõnetada. Need ilmnevad mustrid on universaalsed ja mõistetavad kõigile kes vaid tajuda suudavad. Sealt saadav informatsioon ei pruugi omada praktilist dimensiooni vaid hingelist, kujutlusvõimelist. Tegu on hinge ellujäämise keelega, mis tuletab inimesele meelde kõige seotust ning asjaolu, et eraldatus on illusioon. Niiviisi on keel kogemise seisund, mitte väljapoole paisatud semantiline struktuur. Sina oled Keel, mis kõneleb keelt. Väike teadvus Teadvuse sees.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: