I

Üldjoontes saab lugeja kogumikust „Nihilist​.fm Final Cut” (edaspidi FM) samasuguse elamuse nagu veebisaidilt endaltki, kuid ühe suure erinevusega. Nimelt tekitas nihilist​.fm oma hiilgeaegadel teatava aktuaalsustunde, mis kõditas (sotsiaal)meedia närvi. Sedasorti aktuaalsusest on ennast juba sissejuhatuses „hauakivina” tutvustav kogumik teadlikult lahutanud. Nende jaoks, kes pidasid nihilist.fm-i kollektiivse ilkumise paigaks, võtab see nihe lugudelt küll suurema väärtuse, kuid ülejäänutes tekitab arvatavasti hulga vastuolulisi reaktsioone. Argo Tuuliku avalugu „Me ei usu millessegi” sobib heidutama just neid, kes soovivad raamatust midagi tõsifilosoofilist välja lugeda – seal tegutseb kolm kriminaalset totrat peategelast, kes kasutavad oma tegude põhjendamiseks käibefraasi: „Ma olen nihilist. Ma ei usu millessegi.” (lk 16)

Nüüdseks tegutsemise lõpetanud nihilist.fm-i lehele on arvatavasti enamik eestlastest vähemalt korra ära eksinud. On vältimatu, et paljudel on platvormi ja kogumiku kohta mingit sorti arvamus olemas ning juba selle arvustamist peetakse iseeneses seisukohavõtuks. Kuigi arvamusi on erinevaid, olen kuuldud tähelepanekud liigitanud kaheks: esimesel juhul peetakse FM-​i kirjanduseks, teisel juhul mitte. 

Esimene positsioon on kahtlemata kirjandusinimeste pärusmaa, selline, mille heaks näiteks on ka kogumiku sabasõna Tiit Hennostelt. Säärase lähenemise probleem on see, et kui vaadata kogumikus avaldatud autoreid eraldiseisvate kirjanikena (neid on kokku 36) ja käsitleda nende tekste omaette kirjandusteostena, siis läheb midagi selgelt kaduma. Seda tohuvabohu kirjandusteadusest tuntud mõisteraamistikus mõtestades jääb vastukaja tükatiseks, nagu ka paljuski juhuslikult paberile visatud lood ise. Saab vaid nentida tekstide „mitmekesisust”, mis FM-​i puhul ilmtingimata oluline ei ole, eriti kui vaadelda kogumikku ja veebisaiti ennast selgelt positsioneerinud meediafenomenina.

Teine lähtekoht on FM-​i kirjandusena mitte määratleda ning pidada asjaolu, et säärane lühilugude kogumik üldse ilmus, kõrvalekaldeks nihilist.fm-i „normaalsusest”. See tähendab: mõelda punaste kaantega telliskivist kui nihilismile pühendunud inimeste reliikviast, mitte lihtsalt raamatust, mida saab raamatukogust laenutada ja õhtuse kohvi kõrvale lugeda. Nõnda lähenedes saaks FM-​i pidada milleks iganes. Võib uskuda, et tegemist on sektantliku ettevõtmise või lihtsalt teatud sorti sentimentaalse anarhismiga – autoriteedi solvamisega isiklikul ja väga emotsionaalsel tasemel, mida paistab kinnitavat korrastamatus ning sagedane viisakus– ja õigekirjareeglite rikkumine.

Ainult ühest positsioonist kirjeldamine pole teatavasti õigustatud, seega enne kui hakkan käima seda libedat rada, et räägin FM-​ist kui millestki, mis pole kirjandus, tahaksin kiirelt üles lugeda aspekte, mida kogumikus tajusin. FM-​i kaante vahel leidub lugusid, milles on sõnadesse üritatud panna nii siirast elukogemust ja et seda saabki edasi anda vaid huumori kaudu, samas pole siirus mingi püsiv eesmärk ja seepärast varjutab ropp huumor paljutki, jättes tihti hoopis eluvõõra heietuse mulje. Leidub ka veebilehe tuntuks teinud narkoteemat, mille peamiseks autoriks on Hedonist oma „Korgidiileri õppetundide” sarjaga. Leiab šokiväärtusega jälkusi, millest äärmuslikem on Siim Sinamäe „Funtitled 12” – Kaur Kenderi kurikuulsa lühijutu „lastesõbralik” imitatsioon. On rahulikult kulgevaid, läbimõeldud lühijutte, mille hulgast tahaksin esile tõsta Mudlumi „Linnu silmad” ja Mikk Pärnitsa „Kadunud Kairos”. Mõlemad suudavad luua täiesti omalaadse atmosfääri, kirjeldades kohtumist millegi veidra ja kaugega. On lühidaid naiselikke tundepuhanguid, mida pakuvad autorid nagu sheesus, ja hüpernaiselikke orgasmipuhanguid, mida pakub autor Täispeatus, kes muuhulgas õpetab kiisut limpsima ja annab nõu meessuguelundi imemise kohta.


II

FM-​i on kogutud palju erisuguseid tekste. Varieeruvuse aluseks paistab olevat asjaolu, et ilmselgelt polnud autorite eesmärgiks kirjutada arvamuslugu, esseed, novelli, luuletust, följetoni või muinasjuttu – lähtealuseks oli täielik loomevabadus. Küll aga on selge, et sõltumata sellest, millise tee üks või teine autor valis, on paljude siht võrdlemisi sarnane – tuua esile konflikt. Ja just sellepärast ongi hulga kergem lähtuda arusaamast, et tegemist pole kirjanduse, vaid laiema meediafenomeniga. Erinevalt harjumuspärasest ilukirjandusest, kus lahkheli on üks osa teosest, rakendab FM ajakirjanduslikku lähenemist, asetades konflikti kõige keskmesse. Karakterid on suuresti ilma taustata, neid defineeritakse vaid vastuolu kaudu. See aga jätab anekdootliku või esseistliku üldmulje – sõltuvalt sellest, kui tõsiselt esitatut võtta.

Käsitledes FM-​i kui meediafenomeni, tuleb pühendada lõiguke ka küsimusele, kuidas meedia toimib. Meedia on struktureeritud temaatiliselt, olgu fookuses valimised, telekava, politseitöö, kooseluseadus või eesti noored. Teemad on mälu elemendid, millele meedia saab edasi-​tagasi viidata, mainides seda, mida juba on kirjutatud ja mis veel ei ole tähelepanu pälvinud. Seepärast jääb ajalehest loetu tihti ka palju paremini meelde kui ilukirjanduslik teos – hea raamat pürgib iseenda poeetilise ruumi loomise poole, mille sees viitamine aset leiab, samal ajal kui meedia moodustab tervikliku ühtlustatud väljenduslaadiga võrgustiku. FM laenab meedialt palju, kuid ometi pole tegemist artiklikogumikuga, vaid pigem antiteesiga hüpoteetilisele ja keskpärasele Eesti meediaväljaandele, kus räägitakse „tavalist” juttu, mille moraalne kompass on paigas, kus hea on halvast juba lugeja eest eristatud, faktid tõlgendatud ja maailm mõtestatud. FM üritab näidata selle mõtestatud maailma väiksust ja väiklust. Ei ole isegi niivõrd tähtis, kes on hea ja kes halb, on see narkomaan või politseinik, linnas elav pede või ise oma kartulit kasvatav heteroperekond. Need vastandused on ainult väiklase mõtestamistöö tõttu reaalsed. FMpaiskab vastandid aga segi, kujutades kõike ja kõiki läbivalt antagonistlikena, mis teeb ka autoritest endist antagonistid, olenevalt sellest, kuidas nad ennast määratlevad: inimesena, pedena, läbikukkujana, eestlasena, narkodiilerina jne. 

Frustratsioon ei väljendu pelgalt üksikisiku ja maailma vahelises konfliktis. Väga selgelt on keskmesse asetatud autori enda roll, mis tihti tundub sama õigustamatu kui maailm, mida hukka mõistetakse. Võiks öelda, et tegemist on vihaga narratiivide vastu, mille keskel me elame. Olulisel kohal on Eesti kui sellise olemus, olgu tegu poliitika, politsei, kodanike või ajateenistusega. FM püüab vastu astuda taasiseseisvunud Eesti kultuuriruumis ennast mugavalt sisse seadnud (eestluse) narratiividele, mis tahab rahvast iseendaga identseks sundida.

Kui vaadata FM-​i ühiskondliku arengu perspektiivist, pole kogumikus kirjeldatud vastuseisudes midagi ebaloomulikku, mida poleks võinud juba ammu ette näha. Hoolimata sellest, et uus põlvkond on kasvanud loosungite saatel, et „lapsed on meie tulevik”, ja kellele on lasteaiast alates selgitatud, et neil on privileeg kasvada vabas Eestis, on osa sellest põlvkonnast kasvanud nii, et ei taju oma kohta selles riigis. Utreerides võib öelda, et „nõukaaeg” on nende jaoks vaid peatükk ajalooõpikust ja „eestlaslikkus” mugavuspositsioon, millega sotsiaalseid puudeid välja vabandada. FM-​i selgemalt kriitiliste tekstide konfliktipüstitused on tüüpilised rahvuse enesemääratlusega kaasas käivad probleemid: võimetus kaasmaalaste vastu lahkust või mõistmist üles näidata, autoriteedi suutmatus vahet teha kontrollimisel ja kasvatamisel, sarkasm poliitikute suhtes, kes üritavad rahvust esindada jne. Kirjutatakse ka sellistest rahvuslikest kangelaskujudest nagu „munnipuhmameestest”, kes „on noored ja nad usuvad. Need neli meest. Usuvad, et siin, Eestis on lootust, et siin on elu ja et munnipuhmaski saab kord lõplikult niidetud. Ja et Soomes on nüüd asjad putsis ja et me lähme neist veel möödagi üks päev! Ja et nende munnipuhmas vs meie munnipuhmas ja nii edasi.” (Oolraidi Oolmaidi „Munnipuhmamehed”, lk 55)

FM loob harjumuspärast groteskseks muutes pildi Eestist kui nostalgiautoopiast, kus nostalgilist nähakse reaalsena ja reaalsust ennast ei nähtagi. Säärane pealesunnitud narratiividega kultuuriimperialistlik Eesti külvab sentimentaalsusega õigustatud jõhkrust ja usaldamatust, lõhestades inimesi ja süstides kõikjale kahtlusi. FM-​i võib vaadata uue eestimeelsuse häälena, mis leiab, et „Eesti riik on meie amfetamiinisõltlasest ema, keda peame üleval ega taha jätta, sest ta on ometigi meid „sünnitand ja üles kasvatand”, vahet pole, et ta on seda teinud sitasti.” (MayB „Miks eesti noor on õnnetu vol 2 – Eesti riik, ained, mõistmatud lapsevanemad”, lk 394)

Imperialistlikesse narratiividesse uskuvatel inimestel polegi võimalik kohe mõista, et Nihilisti autorid on tegelikult eestimeelsed, sest nad pööravad kultuuripärandit järjekindlalt pea peale. Seda saab aga tõlgendada vaid väärtuse eitamisena, teisisõnu nihilismina. Muuhulgas taotakse maha igasugune helge nostalgia, millele osutab näiteks „Nukitsamehe” teise osa fiktiivne filmitutvustus: „Järg 1981. aasta kodumaisele kultusfilmile Nukitsamees. Nukist (Egert Soll) on saanud keskeakriisis vaevlev alkoholisõltlane, kelle elus domineerivad võlad, pisivargused ja juhuseks. Peale pere maamaja mahapõletamist suurlinna kolinud Nuki psüühika on mineviku karmide läbielamiste tõttu viidud viimsele piirile ning igaöised luupainajad sunnivad vaest meest seisma siiani regulaarselt silmitsi nii metsaonni pilastamiste kui talupere koledustega.” (Limonaad Sajaanid „Homme telkus: vol 1”, lk 515)

See on vaid üks paljudest mineviku ja tänapäeva kohtumise näidetest. Mitmed FM-​i kirjutised keskenduvad kollektiivsele minevikule ja nostalgia ümbermõtestamisele ning püüavad lugejat nostalgial oma elu üle kontrolli võtmise eest hoiatada. Nii kirjutab Oolraidi Oolmaidi ajamasinast nimega Kannu Kõrts ja 16aastane666 igatsusest sündinud elavast surnust, „kes käib lihtsalt pidudel kadunud lootust taga otsimas.” (16aastane666 „Kujunikkuja”, lk 702) 

On selge, et minevikust ei ole võimalik kunagi päriselt vabaks saada. Siinkohal tulebki mängu nihilism, mis tõstab esile inimesi ümbritsevate narratiivide nostalgilise, surnud iseloomu. Kuna faktilist minevikku ei ole mõtet eitada, tuleb selle aheldavaid narratiive labastada. See tundubki olevat ainuke võimalus, kuidas mineviku väärtusruumist vabaneda – elada hetkes ja see hetk talletada. FM kergitab elutu nostalgia tagant esile täiesti uue reaalsuse, mis alles ootab mõtestamist ja äratundmist. 


III

Enamiku FM-​i autorite ühiseks jooneks on vajadus millegi eitamise järele. Tung üleliigsest vabaneda ei ole aga päris otsene vastuhakk või protest, sest vastuhakk toimib siis, kui nõutakse positiivset vabadust ehk vabadust teha midagi, mis seni on autoriteedi või piirangu poolt keelatud olnud. Nihilism teenib aga negatiivse vabaduse huve. Kui ühiskond on millestki üleküllastunud, siis murelik inimene ei hõiska enam kaasa. Tekib nõudlus teistsuguse, negatiivse vabaduse järele.

Toon näiteks kaks ajalooliselt peaaegu paralleelselt arenenud vabadust. Mitte väga ammu oli Eesti lipu lehvitamine keelatud. Samal ajal läänes – mitte oluliselt kaugemas ajaloos – oli porno täielikult keelatud. Nii palju, kui pornofilme eksisteeris, tootsid neid kuritegelikud grupeeringud. Kuigi mõlema näite puhul sõltusid karistused suuresti situatsioonist ja inimestest, oli võimuorganite hukkamõistev meelestatus garanteeritud. Nüüdseks on mõlema õiguse eest edukalt võideldud. Positiivne vabadus on kehtestatud ja igaüks võib avalikult rahvussümboleid kanda ja natuke vähem avalikult pornot vaadata. Ühtlasi on läbi teinud suure nihke vabaduse mõiste. 

Porno puhul hakatakse tasapisi tunnistama, et paljude inimeste jaoks pole probleem enam selles, kuidas saada pornole ligi, vaid kuidas seda vältida. Internetis on salamisi tekkinud grupid, kus arutatakse, mismoodi pornosõltuvusest vabaneda. Räägitakse, kuidas porno fantaasiaid labastab, sellest, et kui jätta inimene oma seksuaalsete rõõmudega üksi, siis võib rõõm muutuda hoopis kurvastuseks. Nii juhtub iga vabadusega, kui seda valesti kasutada. Sealjuures ei tasu porno üle käivas avalikus debatis unustada, et paljud esimestest legaalsetest pornotöösturitest on veel elus. Mehed ja naised, kes tajuvad end siiani kangelastena, sest nad seisid ühiskonnas tabuteemaks olnud õiguste eest väärikalt ja võitlesid pseudomoraaliga, mida riik oma hüpiknukkudest kodanike abiga vägivaldselt peale surus.

Sarnane fantaasiate mandumine ja reaalsusest irdumine on toimunud ka rahvuslikus mõtlemises, mis – nagu pornogi – lõpmatuseni ühesuguseid narratiive korrates ennast labastab. Samamoodi nagu noormees, kes kasvab üles pornot vaadates ega suuda intiimses kontaktis erutuda, ei oska rahvuslike narratiivide keskel sirgunud eestlane enam midagi rahvuslikult ülevana tajuda, kui sellel pole kultuuris fikseeritud ja heaks kiidetud rahvuspornograafilise sisuga lisandit. Kuigi näiteid rahvuspornost on mitmesuguseid, siis kõige mastaapsem on ilmselt küsimus, kas eestlased jäävadki järjekordset kommunismikuritegude mälestusmärki ehitama? Kas asjaolu, et nooremal põlvkonnal puudub okupatsiooni ajal elamise kogemus, tähistab alati mingit puuet, mida kultuuriministeerium peab ravima, või tuleb millalgi ka aeg, mil me julgustame üksteist üha rohkem õppima sellest, mida just nimelt vabaduskogemus endas sisaldab? 

Eelnev arutluskäik võib jätta mulje, et analüüsin mingit tõsiseltvõetavat ühiskonnakriitilist teksti. Kriitika pole aga FM-​is ühesuunaline ega üheselt mõistetav. Juba raamatut avav „Järelhüüe” algab sõnadega: „Pea kõike on katsutud, mida on võimalik katsuda. Sitta sai keeratud. Riiki nikutud. Elu tehtud palju ilusamaks ja lõbusamaks kui see tegelikult on. Õnnestusime ja põrusime.” (Siim Sinamäe „Järelhüüe”, lk 11) Kuigi püüdsin problemaatikat piiritleda, siis tegelikult ei ole tekstides poliitiline, kultuuriline ega filosoofiline oponent mitte kõikidel juhtudel selge. Tihti oponenti polegi – suuresti on FM katse hoomata tähendusetust, mis surnud narratiivide keskel varitseb. Selge see, et kolakat antakse ka neile, kes käituvad täieliku sisutühjuse olukorras nii, nagu neil oleks midagi öelda, olgu selleks Taavi Rõivas, kelle sõnavõttudest jääb mulje, et tuleviku-​Eestis hakkab riik puuduse käes vaevlevatele tasuta startup’e jagama, või Mihkel Kunnus, kes suudab igas diskussioonis kirjandusklassikute suurtele sõnadele toetudes süvitsi mitte aru saada, millest parasjagu jutt on.

Mitmed mõtestamispüüdlused ei puuduta avalikkuse huviorbiiti üldse. Kogumik sisaldab hulganisti intiimseid armastuse-​, läheduse– ja seksiteemalisi mõtisklusi, mis on aga kas sügavalt sarkastilised või liiga siirad, et neid saaks „päriskirjanduseks” pidada. Siiski kordub ka neis lugudes (mida on veider lugeda, just nagu oleks mõne teismelise salajane päevik kogemata näppu jäänud) sama muster, mis avaliku sfääri problemaatika üle arutlevate tekstide juures. Konfliktina esitletakse mingeid alusnarratiive, mis keelavad armastusel toimimast, sõltumata selle siirusest: „See ei ole enam fain. Armastus on Sind muutnud. Armastus on muutunud vabanduseks, põhjuseks. Millelegi mida mingid rändom inimesed normaalsuseks peavad. Aga meil oli ju oma normaalsus. Enam ei ole, sest Sa armastad mind.” (Nuka „Järelhüüe tulevasele boyfriendile”, lk 570)


IV

Lõpetan sellega, millest oleks pidanud alustama, ehk nihilismi üldise filosoofilise funktsiooniga. Kui vaadata nihilismi ilminguid mõtteloos, võib märgata, et see mängib olulist rolli selles, et väärtused inimlikkuse rajale tagasi pöörduksid. Ka kristlust on mõtestatud algse nihilistliku õpetusena. Tänapäeval seostatakse sellega aga eelkõige jumalajärgset ajajärku kuulutavat Nietzschet, kes ei tegele ainult väärtuste, vaid ka eksistentsitervikuga. Nietzsche mõtisklused püüavad näidata, et jumaliku korra või tahte müür, mida usutakse kõige aluseks olevat, on juba lagunenud, ning ainuüksi asjaolu, et sellega niivõrd harjunud ollakse, takistab muutuse nägemist. On paradoksaalne, et Nietzsche õpetusele ei ole järgnenud mingit „nietzscheaanlikku mõttevoolu” just sel põhjusel, et pea iga tänapäeva lääne inimene on midagi nietzscheaanlikku omaks võtnud, mis kaotab ka vajaduse filosoofilise koolkonna järele. 

Väärtusnihkeid on alati tajutud nihilistlikena, enne kui on avastatud, et hüljatud väärtustest alles jäänud tühi ruum polegi tegelikult tühi. Nihilism ise aga polegi avastus omaette, vaid kõigest katse osutada tähendusetule, väärtusetule ja sisutühjusele, mille hääbumine annab võimaluse uue tekkimiseks. Seepärast ei tundu nihilistlikust vaimust kantud tekstid oma ajas kunagi eriti tähelepanuväärsed, pigem teevad need lihtsalt nõutuks. FM-​i lugedes tundsin samamoodi. See kogumik on mälestusmärk äärmiselt segasele elukogemusele, mis tekkinud sügavalt konfliktses väärtusruumis. Tegemist pole maailmaparandamise, lahenduste pakkumisega ega ka selgelt suunitletud hukkamõistuga. Kõigi kirjeldatud vastuolude lahenemine on sama tõenäoline kui üleinimeseks transformeerumine või jumalariigi peatne saabumine. Sellegipoolest annab iga nihilistlik talletus pisut selgema tulevikuvaate. Isegi, kui silmapiiril ikka midagi uut ei paista.

Arvustus ilmus algselt Värskes Rõhus nr. 53.