Nihilist.FM (edaspidi FM) on veebiportaal, -platvorm ja kultuuriväljaanne, mis sai alguse 2014. aastal reaktsioonina läbikukkunud Sirbi ülevõtmisele. FM-i (eeskätt Kenderi) esialgne eesmärk oli luua "tekstide Youtube" ehk avatud platvorm, kus kasutajate tekstide kõrvale oleks võimalik müüa reklaami, teenida kasumit ja laieneda globaalsel tasemel. See ettevõtmine aga luhtus Kenderi vastaste süüdistuste ja kohtuprotsesside tulemil, seega võib käsitleda FM-i õigustatult kui "luhtunud start-up'i". (Oidsalu 2016:157)

Paralleelid FM-i kommertsliku mudeliga leiavad lähemal vaatlusel aset ka sisulisel tasemel. Portaali muudab poleemiliseks aspekt, kus ühelt poolt esitatakse meile hegemooniat ründavat n-ö vastukultuuri, kus kummastaval kombel on esindatud kapitalismi, kasinuspoliitika ja neoliberalismi kriitilised artiklid Marxist, Gramsci, Frankfurdi koolkonna kuni Žizeki ja Syrizani välja koos "kommertsialiseerinud" subkultuuride ja teismeliste probleemidega, mida võib lugeda žanrijaotuste nagu "eide ila", "popnihilism" või "50hallivarju" alt.

Seal kohtab tihedat seisukohavõtmist ja "kujundpanemist" kõige ning kõigi suunas, ent enamasti ikkagi "lesbide, narkootikumide, geide, vaba sõimamise, ropendamise, röökimise, Keskerakonna poolt. Parempoolsuse vastu. Kunnuse vastu. Neoliberaalsuse vastu. Riigi vastu. Narkootikumide ärakeelamise vastu." (Hennoste/FINALCUT: 710)

Lisaksin siia veel: Reformierakonna vastu, Rõivase vastu, Nietzsche poolt, Žižeki poolt. Perifeeria peab tungima tuuma ning loov-hävitama hegemoonilise "apartheidriigi".

Selleks loodigi platvorm, kus kasutajatel on võimalik avaldada mistahes fiktsionaalset või mittefiktsionaalset materjali, kus isiklikud olme- ja argiprobleemid saavad ühineda ühiskondlikul tasemel küsimustega ehk me tabame liikumist mikrost makrosse, seda ka vice versa. 

FM-i toimetuspoliitika on ehk kõige paremini kokkuvõetud Heli Alliku poolt Vikerkaares: "Milline tervemõistuslik kultuuriväljaande toimetaja võtaks eesmärgiks toimida "autorite loomingule vahele segamata"?(...)Kes laseks läbisegi sõna võtma Jaanus Adamsoni, vangid, Mudlumi, suvalised Lasnaka jorsid, eesti-vene integratsioonifriigid, Kenderi väikesed epigoonid, ei-tea-milles pettunud filosoofid (...)? Ja seejuures läbisegi arvutimängudes, Czeslaw Miloszist, absoluutselt ebacoolidest viinatrippidest Võsu-Tallinna maanteel, soorollidest, parimast uuest luulest, pedofiiliakirjanduse-kohtuprotsessidest, luhtunud suhetest ja pagulaskriisist? Ja ometi see siin kõik toimib – hoolika kultiveerimise asemel sama hoolikalt võssa kasvama lastud alal on sündinud uus, värske ja täiesti äratuntav hääl, mis on toonud meie avalikku ruumi rääkima need, kes muidu poleks sinna iialgi rääkima jõudnud." (Allik 2016: 184)

See äratuntav hääl peitub FM-ile omases stiihilises nihilismis ja polüfoonilises (loe: paljuhäälses) keskkonnas, kus "liberaalse toimetamispoliitika juurde ongi kogu aeg käinud programmiline agressiivsus ja interneti subkultuurile omane ideoloogiliste vastavaste trollimine. Pätimentaliteet, roppuste ja isiklike solvangute, valenimede all artiklite avaldamine, kinnise kohtuistungi ("Untitled 12" protsessi) materjalide ja kolmandate isikute (Hans H. Luik) e-kirjavahetuse nõusolekuta tiražeerimine".

Kirjandusliku filtri ja raamistiku puudumine loob karnevalliku ja triksterliku atmosfääri, mille osaks on identiteedivargused, valenimed, lollakad pseudonüümid nagu 16aastane666, Abominatsiooni Jünger, Limonaad Sajaanid ning keele kasutamine ratsionaalse, üleva ning traditsioonilise madaldamiseks. Need aspektid tabavad sarnast kirjanduslikku ruumi nagu vene kirjandusteadlane ja filosoof Mihhail Bahtin täheldas hiliskeskaegses rahvaluules ja kirjaniku Francois Rabelais' loomingus. Samuti võib paralleele tõmmata Julia Kristeva teooriaga abjektsioonist.

Portaali "hauakiviks" nimetatud teoses "FINAL CUT" on esindatud 36 autorit ja nende 144 lugu, mis moodustab 2,1% kõikidest autoritest ja 3% kõikidest lugudest avaldatud FM'is. Siit avaneb lai spektrum teemasid – rämedad peod, narkomaania ja narkootikumid, homoseksuaalsus, perverssed naudingud, adaptsioon neoliberaalses eestis, venelased vs eestlased, Tallinn, ajateenistus, suitsiid jne.

Kõik see paljastub läbi nihilismi, viha, raevu, naeru, ent nagu Tiit Hennoste sabasõnas ütleb, on selle põhjas kurbus, teatud adaptsiooni (s.o kohandumise) võimetus tänapäevases Eestis ehk väljatõrjutus ja alandus. Selle põhjal võibki Hennoste väita, et "FINAL CUT" ei ole "esimene" ega "teine Eesti", vaid "kolmas Eesti", perifeerne ja allasurutud.

"Väikelinnas lööb õitsema. Taani ostab Elva ära. Sellest areneb välja eksperimentaalne ökopealinn, roheline Silicon Valley. Kanep on legaalne. (...) Räägitakse mis keeles juhtub, kõik naeratavad. Erinevad rahvused segunevad veelgi enam. (...) Kuid pole enam eestlasi, kes end tapaks. Nad on kõik surnud. Endise talupojariik lööb õitsele, maailma inimeste kohtumise Mekaks. Halvad ilmad ei taha kesta. Kliimasoojenemine jääb seisma ja osooniauk kaob minema. Maa peale on saabunud rahu. Head ööd, kallis eestlane..." (lk 645)

Nii kirjutab Mikk Pärnits teatud düstoopia ja Eesti-järgsest riigist, kus igasugune erinevus on lahustunud hiliskapitalistlikus raamistikus ning identiteete iseloomustab voolavus ning tolerantsus.

Ühelt poolt mõjub see lugu "Eesti, ela igavesti" sarkastilise oksüümoronina, ent samal ajal viitab teatud reaalselt aset leidvatele tendentsidele, mis n-ö ohustavad eestlast, eestlust või Eesti riiki, kusjuures loo paranoiliseks sõnumiks on, et need ohud on pigem seesmised kui välised, st meie seas, mitte meid ümbritsevad.

Pärnits sai laiemale publikule tuntuks (või kurikuulsaks) oma artikliga Eestist kui apertheiriigist, mille näiteks ta tõi laulupeo, ent see pole antud arvustuse kõneaine, vaid hoopis tõsiasi, et Pärnits puudutas üsna valulist või poleemilist temaatikat rohke ja intensiivse vastukaja põhjal. Võib väita, et see temaatika puudutab nii identiteedi kui ka hegemoonia küsimust ehk kellel ja kuidas on õigus defineerida ning mida tähendab osaleda eestlase identiteedis. Need on küsimused, mis on intensiivselt kohal ka raamatu "FINAL CUT" tekstis.

Teos pakub kartograafiat perifeersest Eestist, mida Hennoste nimetab "kolmandaks Eestiks". Siia kogunenud lood on enamasti autoritelt, kes on siinsetele lugejale võõrad (v.a Olavi Ruitlane, Mudlum, Siim Sinamäe, Ste Wou, Mikk Pärnits). Juba nende personad on võõrad – Null Void, Laura Palmer (ehkki tuntud "Twin Peaksi" vaatajaskonnale), Limonaad Sajaanid jne. Nende kogemused on võõrad ja eemaletõukavad – vt lugusid Abominatsiooni Jüngrilt, Hedonistilt, 16aastane666'lt.

"FINAL CUT'i" autobiograafiline osa peegeldab iseenesest teatud igapäevast kogemust Eestist, mis peavoolus on käsitletud harvemini. Samuti on fiktsionaalne osa saanud oma temaatika ja motiivid perifeersetest kogemustest, segatuna düstoopilise või pahupidise realismiga - vt Ste Wou lugu prussaka perspektivismi, Sinamäe hallutsineerivat realismi või Pärnitsa eestlusejärgset düstoopilise maiguga realismi.

Need tekstid kajavad läbi teatud tunnetuslaadi, kus eestlaseks olemise võimalikkus on ammendunud. See võib minna läbi siiruse registri, kus kogemuse taga peitub autentsuse ihalus, soov olla respekteeritud oma valikutes ja saada osa inimeseks olemisest "selles kallis Eesti riigis" (396) jne – vt nt Mudlumit, MayB'd (BadB'd) ja Mariann Tihast.

See võib kajada ka läbi groteskse naeru, mis hävitab madal vs kõrge dihhotoomia, n-ö üliinimlik suhe perifeersesse kogemusse. Selle kõige paremaks näiteks võiks tuua Argo Tuuliku loo "Ma ei usu millessegi". Tema loo tegelased on eemaletõukavad ja närused, äratades lugejas tundeid, mis seostuvad roojasuse ja suguelunditega - madalusega -, kuid see madalus ülevdatakase.

Toimub transformatsioon, kus madala ning üleva vaheline dihhotoomia hävineb. Perifeerne kogemus sekkub ja hakkab nõudma omaenda hegemooniat. Sarnast kogemust evib ka 16aastane666, eelkõige looga "Kujunikkuja", mida sarnaselt "Ma ei usu millessegi" läbib teatud groteskne naer, mis samal ajal puudutab midagi valulist ja olulist, olles samuti perifeersele omane. Perifeeria moodustab selle osa kultuurist, mis ohustab tuumikut, kuna see on selle eemaletõugatud ehk abjektne osa – selleks võib pidada lugusid vangilt, kelle initsiaalid on I.V või narkodiilerilt Hedonist, kuid samuti "Metamorfoosi" kogemusest "Valges hullaris".

"FINAL CUT'i" loob Eesti kultuuriruumi uue arhiivi võimalikkuse, mis võrgutab oma mitmekesisuses ja paljuhäälsetes perspektiivides. See võib olla post-eestlaslik arhiiv, väljendades teatud eestlasjärgsust, ent see ei ole kuidagi fataalne, kuna ei tähista "eestlase surma", vaid mõjub pigem vastupidiselt, kui "eestlase" tähendus(rikkus)e elavdajana.