Kenderi protsess. Kajar Pruul: kas Vikerkaar on pornoajakiri?

Nihilist.FM avaldas Kaur Kenderi suletud protsessi materjalid. Tunnistajapingis on Kajar Pruul. Transkriptsioon toimetamata.
Kohtunik: Tulge palun siia sekretäri juurde, kohus hoiatab teid valeütluste andmise suhtes.
Kajar Pruul: Mul on esimene kogemus kohtus.
Kohtunik: Ükskord ongi esimene kord. Kui te õigust ei räägi siis võib pärast pahandusi tulla.
Pruul: Jah
Kohtunik: Tulge siia mikrofoni taha kõnepulti, võtame teie jutu kõik linti. Nii, olete teadlik, miks teid kohtusse kutsuti?
Pruul: Jah.
Kohtunik: Mida te teate?
Pruul: Ma olen kutsutud kaitse eksperttunnistajaks, olen vormistanud ka kirjalikult oma arvamuse.
Kohtunik: Mille suhtes või kelle suhtes siis?
Pruul: Kaur Kenderile esitatud kaebuse suhtes.
Kohtunik: Kaitse hakkab teile küsimusi esitama, püüdke vastata mitte kiirutes, et sekretär jõuaks trükkida paralleelselt.
Keres: Härra Pruul, palun selgitage kohtule kellena te töötate ja mis on teie erialane pädevus.
Pruul: Tähendab, ma olen 30 aastat olnud kultuuri-ja kirjandusajakirja “Vikerkaar” üks toimetajaid, samuti oma elu jooksul toimetanud Eesti ilukirjandust üpris palju, viimastel aastatel vähem, aga varem ka kirjutanud üksjagu kirjanduskriitikat, et ma olen aru saanud, et eelmistel päevadel on toimunud õige siuke kirjandusteoreetiline lend, et seda minult oodata ei maksa, mina olen rohkem selline teksti kallal nahistaja tüüp ja ma arvan, et mul on mingisugune kogemus seetõttu näha või aru saada, kuidas mingid tekstielemendid inimeste peal töötavad, toimivad. Ja samuti, Vikerkaare toimetajana pean ja peame me kõik langemama tegelikult otsuseid, mida avaldada ja mida mitte, ma arvan, et ka selles osas on mul kujunenud teatav praktiline pädevus välja.
Keres: Kas te tunnete Kaur Kenderit, on teil mingeid varasemaid kokkupuuteid Kaur Kenderiga?
Pruul: Nägime esimest korda Kauriga siin ukse taga äsja, aga sellest hoolimata on meil oma pikk ajalugu, Eesti kirjanduses on vähe neid, kellel Kauriga keerulist ajalugu ei ole. Selles mõttes, et Kaur Kenderit, mulle meeldis tema 90ndatel aastatel ilmunud debüütromaan “Iseseisvuspäev.” Minu arvates on Kaur Kender väga hea Eesti kirjanik aga nagu enamikul osal headest kirjanikest on tal väga häid ja ütleme siis lihtsalt häid või pisut vähem häid tekste ja teoseid. Minu isikliku arvamuse kohaselt see kõnealune “Untitled 12,” tema parimate tekstide hulka ei kuulu, sest ma olen püüdnud sellele ka oma kirjeldus-arvamuses vihjata, et mu arust see plaan, mida seal on püütud läbi viia ei ole võib-olla päris õnnestunud, et ilukirjanduse jaoks on võib-olla see peategelase kuju selline ummikusse jooksmine, et see on, ilukirjandus on ju maitse küsimus, eks ole, minu maitse jaoks on see natukene liiga sirgjooneline, et ta oleks kohati nagu maha kirjutatud mingisugusest, maha kirjutamine on liialdus muidugi, aga ütleme sellisest sotsiaalpsühholoogilisest uurimusest selle kohta, kuidas pornograafia kütke langenud inimene vajab aina enam suuremaid annuseid, aina rängemaid doose ja kuidas see lõpuks siis jõuab, et sealt läheb ühesõnaga natuke sirgjooneliselt see asi. Aga nüüd ma kaldusin kõrvale, oma jutust juba, me olime Kaur Kenderiga üsna vihaselt nugade peal selles kõmu tekitanud “Sirbi” afääris ja samal ajal on meil olnud väga head koostöösuhted, aeg ajalt tema kui Vikerkaare autori näol, või kes on meil häid tekste soovitanud, mis on alati väga tänuväärt asi, kui inimene lävib noorte autoritega, kes võib-olla meie toimetuse kultuuriringkondade juurde iga kord ei jõua ja siis soovitab meile saata asju.
Keres: Kas te arvate, et suudate olla objektiivne tema suhtes?
Pruul: Jah. Sest nagu ma ütlesin, ka selle teksti suhtes, ma ei ole võib-olla nii heal arvamusel, kui mõned kriitikud on olnud.
Keres: Ma tänan. Ma teie käest tahaksin eeskätt küsida pornograafia, kui fenomeni kohta. Palun selgitage kohtule, mis asi on pornograafia, üldisemalt. Mis on pornograafia tunnused, mis võtteid ta kasutab, mis tema eesmärk on?
Pruul: Ma küll ei tea, kui otstarbekas mul on korrata kõike juba oma sellest sõnastatud arvamusest, aga ma lähtun sellest, millest üldiselt lähtutakse, kui mingit üldkultuurilist – kui tahetakse vaadata seda, mida üks mõiste inimestele ühes kultuuris, antud juhul Eesti kultuuris, tähendab. Siis lähtutakse selle vaatamisel kõigepealt kõige üldteadaolevamatest üldkanoonilistest teatmeteostest. Need on “Eesti entsüklopeedia,” “Eesti keele seletav sõnaraamat,” “Võõrsõnadeleksikon,” kuhu on võetud kokku meie tänapäeva Eesti sõnavara koos tähendustega. Ma ei tea, kas ma hakkan kõiki neid tsitaate uuesti esitama.
Keres: Ei ole tarvis.
Pruul: Ja siis kui ma olin need tsitaadid niimoodi läbi töötanud ja võrrelnud ja võrrelnud neid Kaur Kenderi tekstiga, siis esimene asi, mis mulle kohe silma torkas, oli see, et seal ju ometi puudub kultuuris pornograafiale omaseks peetav kõige kesksem tunnus. Tähendab see, et tema eesmärgiks on naudingut tekitada, seksuaalset erutust esile kutsuda, et ta ongi loodud selle kavatsusega. Ja järgnevalt seal oma arvamuses ma püüan põhjendada selle teksti omaduste põhjal miks see just nii on. Ma võin laiendada praegu neid punkte.
Keres: Palun laiendage natuke.
Pruul: Noh, ma loetlen siin, või juhin tähelepanu sellele, et hoolimata sellest, et kõiksugu masti seksuaalset laadi toiminguid on selles tekstis kirjeldatud väga palju, aga sealjuures kogu aeg tõesti süstemaatiliselt ja näha, et teadlikult lõigatakse ära igasugune samastumise võimaluse teke. Pornograafia põhineb samastumisel, sellel, et inimene, kes pornograafilist filmi vaatab või pornograafilist teksti loeb, et ta saab sisse elada seal seksuaalselt toimiva isiku rolli. Aga Kenderi tekst ei lase seda mitte kuidagi teha, sellele osutab see, et maksimaalselt on de-estetiseeritud kõik, mitte midagi ilusat seal ei ole, pornofilmides on kõik väga ilus, eks ole, siis eemaletõukavate, vastikust tekitavate detailide kuhjamine. Siis hoopis teine punkt kohe oleks hoopis see, et see vahetu tegevus, jällegi, noh, ma olen jah, lugenud paari käsitlust pornofilmi esteetika kohta, et seal on oluline see, et ta peab olema järjepidev tegevus, mis juhib pidevalt ühelt pornograafiliselt situatsioonist teisele, et tekiks ajend järjekordseks pornograafiliseks situatsiooniks, aga Kenderi tekstis katkestatakse kogu aeg need stseenid ja katkestatatakse selliste asjadega, mis viivad mõtte absoluutselt mujale, eeskätt sotsiaalkriitiliste vihjetega kogu aeg: narkomaania, AIDS, vähemuste elujärg Eestis. Kui me tähele paneme, siis need ära kasutatud lapsed või noorukid seal tekstis, nende kõigi puhul on sellised vihjed nagu “mustlaspoiss,” või mitmete nende tegelaste eesnimed on mitte-eesti päritolu. Ja need jällegi täiesti kindlalt ja järjest segavad lugejale selle pornograafilise suhte tekkimist kujutatavaga. Ja mõnikord on määratud otse seda naudingut tapma või hakatakse äkitselt keset sellist teksti rääkima AIDS-ist ja ma ei tea kellele see oleks erutav.
Keres: Mhm.
Pruul: Mul oli punkte seal veel, jah, aga võib-olla mitte nii olulised.
Keres: Mhm. Nüüd te väidate, siis, et selles “Untitled-12”’s ei ole püütud tekitada seksuaalset erutust?
Pruul: Jah, seda väidan ma täiesti kindlalt kohe.
Keres: Ja te väidate ka seda, et seal on üritatud seda välistada?
Pruul: Jah.
Keres: Nende äralõikamistega.
Pruul: Jah. Kaur Kender ju teab, mis on pornograafia, ta ju näeb seda ohtu, mis sellise tekstiga võib tekkida, kui selliseid võtteid kasutada, selleks ongi need miinid sinna pandud, et inimene ei saaks siukest jälkust nautida.
Keres: Kas te teate veel Eesti kirjanduses, on Eesti kirjanduses veel selliseid näited, kus kujutatakse seksuaaltoiminguid väga esiletükkival viisil mittepornograafilises võtmes?
Pruul: Tähendab, kõigepealt on mul kohtule üks palve, kas ma saaksin klaasikese vett. Vot see on nüüd täitsa võib-olla omaette teema. Kui ma seda arvamust kirja panin, siis võimalik, et kas ka kogemuse puudumise tõttu või siis teistpidi ka enesekriitika tõttu, et ma ei ole ju pädev, tähendab, kõige vähimalgi määral juriidilise teksti või seadusteksti tõlgendamisega. Aga ma siiski jah, mulle hakkas silma siuke asi, et kui ma lugesin seda nüüd siin saalis kindlasti juba kordi ja kordi kõlanud seadusepügalat, pornograafia – selline kujutamisviis, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalset toimingut labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile toob. Siis mul tekkis korraks ka täiesti õõnes tunne, et need samad 30 aastat “Vikerkaares,” tänapäeva Eesti proosa on selline, et ma hakkasin mõtlema, et me oleme äkki ju üle ühe-kahe numbri on meil äkki ilmunud mõni tekst, kui seda teksti täht-tähelt võtta, on olnud pornograafiline. Mitte lapspornograafia mõttes, aga tähendab, sest ilukirjanduse puhul sellised mõisted nagu labasus või pealetükkivus, ma ei taha mitte midagi seadusesõna kohta öelda, aga neil puudub sisu. Ma ei tea kuivõrd nad on seaduses lahti kirjutatud. Sellepärast, et näiteks Juhan Liiv’i luule, seda peeti 19 sajandi lõpul väga labaseks.
Ja teine moment on see, et ütleme teisi seoseid kõrvale ja tahaplaanile jättes, keskendumine seksuaalsetele toimingutele, et ma ei saanud siit nagu päris aru, et millises ilukirjandusteksti segmendiulatuses see peab toimuma. Kas on niimoodi, et kui nad on näiteks esiplaanil teksti algusest lõpuni, et siis on pornograafia, või kui et esineb ainult üks stseen kusagil kahekümnelehekülje pikkuses novellis, kas siis on see stseen pornograafia või on siis kogu novell sellega pornograafia? Tähendab, et ma kohe päris tõsiselt jäin mõttesse, et mida ma olen 30 aastat teinud.
Keres: Aga teie arvamus, kas tuleks käsitleda stseeni põhiselt või tervikuna?
Pruul: Minu arvates tervikuna. Küllap te olete siin neil päevadel isegi saanud veenduda, et kirjandusteadus ei ole ka mingi täppisteadus. Tähendab, mõnes mõttes ma olen mõelnud, eriti kui ma olen lugenud Jaan Sootak’i säravaid esseid, siin on isegi midagi sarnast õigusteaduse ja kirjandusteaduse vahel, just see tõlgenduspõhisus. Tähendab, vabandust, tuletage meelde küsimust.
Keres: Küsimus oli tegelikult see, et kas te teate veel selliseid näiteid Eesti kirjandusest?
Pruul: Ah, seda esimest, jah. Ma ütlen, et see on üldiselt, te mõtlete siis nüüd millist, et pornograafiat või sellist?
Keres: Mina ei kasutaks seda sõna pornograafia, sellepärast, et see on mingi juriidiline termin, aga sellist väljendusviisi tekstiliselt, kus väga selgelt kirjeldatakse seksuaaltoiminguid, detailselt.
Pruul: Tähendab, tooksin näiteks siin väga hea Eesti noore naiskirjaniku ja kunstniku Margit Lõhmuse, kelle mitmeid tekste on ilmunud Vikerkaares ja kelle esikraamat peaks tänavu ilmuma, mis on selgelt rajatud üsna lähedasele esteetikale, kui Kauri see “Untitled.” Aga ka muidu, tähendab seksuaalsete toimingute kujutamine on tänapäeva proosas nii-võrd sage nähtus.
Kohtuni:?? Me räägime täna ??
Pruul: Küsimus oli mulle esitatud.
Keres: Ma esialgu küsisin pornograafia kohta, üldisemalt.
Pruul: Ei. Ei.
Keres: Ja “Vikerkaares” avaldatakse neid? Selliseid tekste?
Pruul: Jah. Jah. Kirjanduse normid muutuvad ajas. Ma ei saa sinna midagi parata, mina olen ka oma elu jooksul õige mitmeid normide muutumisi üle elanud.
Keres: Ma küsin sellise küsimuse, mis tõenäoliselt kõlab teile väga rumalana, võib-olla teistele saalisviibijatele ka, aga kas ajakiri “Vikerkaar,” on pornoajakiri.
Pruul: Nagu öeldud, mul tekkis korraks hirm, kui ma lugesin juriidilist tähendust. Aga selles mõttes võib-olla ongi see tähtis, et saaks nagu selgeks see asi, aga-
Keres: Aga kas te ise teate seda pornoajakirja?
Pruul: Ei, sest minu arvates on selge vahe, on neid kirjanduse tõlgendajaid, kes ütlevad et ilukirjandus ei saa üldse pornograafiline olla. Minul on siin natuke teine seisukoht, saab küll, aga sellisel juhul on tegemist täiesti puhtakujulise tarbe-ilukirjandusena, ma mäletan et ma täiesti huviga lugesin kunagi 90ndate aastate algul, puhtalt, noh, et näha kuidas sellised kirjanduse uued nähtused jõuavad Eestisse, mis varem oli teada, et kusagil maailmas on. Lugesin pornojutu katsetusi, mis ajakiri see toona oli, “maarja” või “maaja” või midagi sellist. Ma ei tabanud, oleksin raamatukogust otsinud, ma ei tea kas neid säilitatakse, välja mõne ja võrrelnud, siis oleks minu arust see vahe ilusti välja tulnud. Seal on tegemist tegelikult pornograafilise tarbe-ilukirjandusega. Seal on tõesti nii nagu pornofilmis, mitte mingit muud sisu ei ole, on ainult erutust tekitava eesmärgiga tekst.
Kohtunik: Kas teil on plaanis Kenderi teost ka “Vikerkaares” avaldada?
Pruul: Ei, see on raamatuna ilmunud minu teada, me ei avalda ilmunud asju.
Kohtunik: Aga kui ei oleks raamatuna ilmunud, siis avaldaksite?
Pruul: See ei ole üksnes minu otsustada, me oleksime arutanud seda toimetuses.
Kohtunik: Aga teie otsus kui see oleks?
Pruul: Teate, see on raske küsimus. See on-
Kohtunik: Kui ta on kirjandusteos.
Pruul: Jah, aga vaadake, iga ajakiri peab mingil määral arvestama publikuga, oma kindla väljakujunenud publikuga, meile meeldib ka šokeerida, aga meie hulgas on ka minustki palju vanemaid kultuuriinimesi, me oleksime mõelnud tükk aega, ma oleksin mõelnud tükk aega, kas see on otstarbekas, sest katse selle piiri peal mängida oli ju selgelt näha.
Keres: Kas ta teie hinnangul vastaks sellistele kirjanduse tunnustele, mida võiks “Vikerkaares,” avaldada, kvaliteedi, tekstikasutuse?
Pruul: Jah. Ma ütlen, et näiteks needsamad Margit Lõhmuse tekstid, kuigi neis ei ole midagi pistmist alaealiste kujutamisega, need ei erine Kaur Kenderi tekstist selle poolest, et ka seal väliselt võiks öelda, et näete, kujutatakse aina seksuaalseid toiminguid, need on aina esiplaanil koos kõigi füsioloogiliste detailidega.
Kohtunik: ?probleem alaealistega seoses?
Pruul: Jah, ma olen vastanud ainult nende küsimuste raames.
Keres: Seda kindlasti, aga nüüd ma palun teilt, kui asjatundjalt hinnangut, palun teil korra eemaldada käesoleva kohtuprotsessi taust või kontekst. Kas te sellises tekstis iseenesest näeksite või teksti avaldamisest näeksite midagi seaduse vastast?
Pruul: Südametunnistus ütleb, et ei näe. Kui ma vaatan seda minu jaoks jahmatavat pügalat täht-tähelt, siis ma ei oska öelda
Keres: See on see kohtuprotsessi kontekst, aga see kohtuprotsessi kontekstist välja võetuna?
Pruul: Tähendab, kodanikuna on mul loomulikult oma arvamus. Kui on niimoodi ikkagi, et me rakendame seda punkti niimoodi, et vaatame sellest pornograafiatunnusest naudingu tekitamine mööda niimoodi, et ütleme, et aga vaadake pedofiilidel võib see, noh naudingut tekitada, siis me oleme ju kõik arukad inimesed, kui hästi läheb, tähendab see viib ju välja selleni, et me teeme tegelikult pedofiilidest priviligeeritud klassi, kogu ülejäänud kultuur sunnib muutma, sunnime kogu ülejäänud kultuuri muutma mingeid oma elemente, ainuüksi sellepärast, et üks suhteliselt väike grupp haigeid inimesi võib oletatavasti mingites tõenäosuspiirides tegeleda selle teksti järel niimoodi. Ma tean, seda on võimalik edasi absurdini arendada kõigil neil teemadel, mis kedagi erutab ja nii edasi. Aga siin ma näen ohtu.
Keres: Kui te seda teksti ja jällegi väljaspool seda konteksti, ma ei tea kui palju teil see võimalik on, aga proovige nii palju kui võimalik jätta kõrvale kohtuprotsessi kontekst. Kui te saaksite nüüd sellise teose nagu see Kenderi “Untitled 12” on, kas see avaldada, kas teie esimene reaktsioon oleks seda hinnata pornograafiavõtmes või on see mingi muu kategooria?
Pruul: Ei, ma ei peaks seda eeskätt mitte pornograafiliseks tekstiks, aga see, mis paneks mind kaaluma ja justnimelt ka publiku mõttes, on ikkagi see laste aspekt, aga seda ma olen puudutanud oma arvamise lõpuosas. Kus ma räägin sellest, et tegelikult ei ole need juhtumid ?? väga väärtuslikus kirjanduses, siin on loetletud igasuguseid nimesid, teile juba ilmselt juba küllalt ja analüüsitud Lolitadest peale. Minu näiteid siin arvamuses olid Sorokin ja Ehlvest, aga ma rõhutasin seda, et ütleme näiteks selles Jüri Ehlvesti novellis “Päkapikk kirjutab,” kus tegelikult see, võib-olla kas siis nüüd heal juhul laps erootilisena tõlgendatav stseen, aga mida selle seadusepügala järgi võiks nimetada peaaegu et pornograafiliseks, see on sees novellis, mis räägib tegelikult Estonia laevahukust. See tähendab, kirjandusel on mõnikord vaja niivõrd tugevat käiku nagu seda on lapse kujutamine seksuaalses situatsioonis, et luua mingi võrdkuju millelegi äärmiselt harva esinevalt olulisele või sügavale nagu seesama “Estonia” hukk Eesti rahva jaoks oli. Tähendab, see on kirjaniku jaoks antud juhul umbes nagu rahva hinge välist. Väljapool seda kohtuprotsessi küll, aga võiks öelda, et selles mõttes, noh, seadus-süsteem võiks natukene rohkem päris ilukirjanikke, keda ka Kaur Kender kindlasti on pisut rohkem usaldanud, et ega seda ei kuritarvita, seda võtet, seda esineb väga harva, siis on mingi tõsine põhjus. Tähendab, mitte ei kuritarvitata. Igale kirjanikule on tähtis ka see, kas ta ametivennad teda kirjanikuks peavad. Kui mõni kirjanik hakkaks sellist võtet kuritarvitama, iga teine jutt näitaks last kuidagi sedasi, teda ei peetaks enam kirjanikuks. See oleks niisamuti nagu ta hakkaks mõnda muud igavat võtet ekspluateerima, ainult, et antud juhul see võte kuidagi veel lõhnaks imelikult. Nii et jah, ma rõhutan veelkord, et on kirjanduses lapse kujutamise juhtumeid seksuaalsetes situatsioonides, neid on harva ja need on enamasti väga asja pärast. Ilukirjanduses jah. Ma ei ole, ma ei tea, kas see on pädevuse puudus või mitte, aga ma ei ole kursis sellega, mis toimub ma ei tea, pedofiilide veebi-kuskil hämaras hämaras alas.
Keres: Ma tänan, mul ei ole rohkem praegu.
Kohtunik: prokuröril on?
Prokurör: Ma selle viimase küsimuse pealt küsin, et kui te seda teksti nüüd lugesite, seda “U-12”’st, siis mis asjapärasus oli siis kirjanikul näidata tegelikult nii väikeseid lapsi. Meil on siin toodud hästi palju näiteid kirjandusest, kus on lapsi kujutatud seksuaalsetes situatsioonides, need on kõik olnud kas sellised puberteediealised, aga vähemalt siiamaani ei ole näidatud alla kümne aastasi. Kui teie seda teksti loete, te olete ju nii palju toimetanud, et mis asjapärasus see pidi nüüd küll siis olema?
Pruul: Ma mõtlesin selle üle täiesti.
Prokurör: Ja sellisel viisil.
Pruul: Ma mõtlesin selle üle täiesti ja justnimelt ka selle vanuse skaala pealt. Tähendab siiski, ma saan aru, et siin lähevad minu ja prokuratuuri arvamused lihtsalt lahku, minu arust selle teksti ilmselge pealisülesanne või eesmärk oli näidata selle asja õudust. Pedofiilia kui nähtuse õudust ja tähendab selleks tuli see viia äärmusse ja näidata veelgi väiksemaid lapsi ja samal ajal me ka teame, et nemad on ka pedofiilide ohvrid. See oli nagu kuidas öelda, hüperbool või näitame seda selle kõige jälgimal kujul. Loomulikult oleks võinud võtta ohutult mingisuguse enam-vähem ebamäärase eapiiriga seadusepügala alt läbi mahtuva asja, oleks endale ülesande lihtsaks teinud, aga selle asja õudus ei oleks tulnud siis nii välja, see, mis on pedofiilia kui nähtuse taga.
Prokurör: Ma küsiks siis hoopis niipidi, pärast öeldakse jälle, et prokurör räägib palju. Meie vaidlusalune kogu selles protsessis on olnud ju kogu aeg olnud see lapse sellises pornograafilises situatsioonis kujutamine, mida siis on öeldud, et see on eelmiste asjatundjate poolt, et see on mingisugune graafiline või hästi lähedalt nii perfektse kirjeldusega, oli see hädavajalik või võib, ma saan aru, see on looja otsus.
Pruul: Jah, ikka, kui ma tohiksin, siis mingil määral peaks see seostuma ühe minu arvamuses mainitud punktiga, et tegelikult töötab see minu arust normaalsele inimesele, justnimelt välistab selle pornograafilise efekti tekke, see mahub just sinna alla, need äärmiselt jälgid detailid.
Prokurör: Et see graafiline kujutamine, niivõrd või see hästi lähedalt kujutamine peaks siis mõjuma siis hoopistükkis normipäraselt siis eemaletõukavalt, saan ma õigesti aru?
Pruul: See peaks mõjuma eemaletõukavalt, jah.
Prokurör: Ma küsin selle “Vikerkaare” kohta, te olete olnud nagu te ütlesite, kolmkümmend aastat toimetaja,
Pruul: On kuidagi nii välja kukkunud.
Prokurör: Autorite avaldamine, kuidas sinna löögile pääseb?
Pruul: Tähendab, see on niimoodi, et me saame iga kuu päris suuremal hulgal kaastööd, mille läbi lugemine ja millele vastamine võtab päris suure osa tööajast, aga kui on mingid püsiautorid, kellest me juba teame, et neil on parajasti väga hea hoog sees, siis ka toimetus ise küsib, et on sul uut juttu pakkuda ja nii edasi. Ma arvan et enamikus ajakirjades –
Prokurör: Eesti on väga väike, nii nagu igas valdkonnas oleneb väga palju ju kes kellega ja kuidas läbi saab. Kui palju, milline mõju on Kaur Kenderil, et avaldada mingit teist autorit “Vikerkaares,” kas öelda, et ei avalda, ei sobi, kritiseerib või vastupidi, toetab, te ütlesite, et toetab noori kirjanikke.
Pruul: Väga hea küsimus tegelikult, sest ma olen juhtumisi vähemalt kaks Kaur Kenderi soovitatud nihilist.fm-i autorit tagasi tõuganud ja üsna hoolimatul moel, isegi vist korralikult vastamata talle, miks. Sellepärast, et siin on ikka toimetusel oma joon, Eesti on väike, aga samal ajal nagu täna nägite meil õnnestus täna Kauriga esimest korda väikses Eestis kohtuda.
Prokurör: Et see kallutatus paistaks silma?
Pruul: Kuidas?
Prokurör: Kui toimetus oleks kallutatud siis see paistaks silma, ei ma küsin.
Kender: See on hea küsimus, see on päriselt hea küsimus.
Prokurör: Tänan.
Pruul: Ei ma siiralt tähendab,
Prokurör: Ei, ma tänasin Kenderit. Kui toimetus oleks kallutatud ilmselgelt kellegi soovituste järgi siis paistaks see ülejäänud kunsti- ja kultuuritegelastele silma?
Pruul: jah, aga Kenderi järele ei ole meil isegi vajadust olnud midagi kallutatud, sest tal on oma nihilist, pigem võiks öelda, et tegemist on konkureeriva väljaandega.
Prokurör: selge, ma sain oma küsimustele vastuse, aitäh.
Kohtunik: ei ole rohkem küsimusi?
Keres: Ei ole.
Algselt ilmunud Nihilist.fm-is.
Allikas: Nihilist.FM