Noore inimese esimest luulekogu arvustada on minu arust nagu saata aastane laps missivõistlusele ja lasta tal seal siis žürii ees piruette teha ning otsustada tema üle Heidi Klumi standardiga. Esiteks, mis on luule arvustamise mõte? Luulet ei osteta, see pole kommertstoode nigu kokaraamat. Et arvustused on meil Eestis suures ulatuses tegelikult tellitud tootetutvustused, sellest ei viitsi isegi ketrama hakata. Üks asi on tutvustada ja analüüsida kellegi luulet võõrastele, teine asi on autori ees ta laps pulkadeks lahti võtta. Kas luuletaja peaks siis kuulama arvustusi, nii positiivseid kui negatiivseid? Luule on üldiselt õrnem ja subjektiivsem kui romaanid ja novellid, päris sama malakaga ei saa mõlemile panna. Siim tahtis, et ma arvustaksin. Oleks see mõni teine luuletaja, siis küsinuks „miks sa endale nii teed?“ Aga ma tean, et Siim vajab valu. Ta luule pole rõõmu, vaid valu produkt. Järjest kangemat valudoosi vajab see poiss: algul elab läbi, siis paneb elamuse kirja, siis laseb kirjutatut taguda ja ma ei teagi, mis järgmine level oleks. Kriitiku füüsiline ründamine, rüselus umbtänavas asuva maja hoovis, hall kass telliskivist laotud sammaldunud aiapostilt kükitades vahtimas. Siis sellest uus luuletus.

Tegu on hästi maise luulega, sisuks murtud südamed ja paneelmajad, narkots ja muud sellised valu raamivad füüsilised objektid. Kõige keskel siis Sinamäe, kadunud ja haavatud, luuletused täis otsimist ja kaotuste üleslugemist. Midagi positiivset ta luulest ei õhku, meenutab natuke meessoost Tasujat ja sarnases vanuseetapis noori. No vähemalt pole Ehin! Laias laastus, kommertsi mõttes pole masendavatel luuletustel turgu, kuna neid ei anna levitada. Sellised luuletused levivad pigem sarnaste inimeste vahel, kuskil trööstitute neiude vahel. Ja kuna see masendus läheb üle, siis selline luule aegub kähku. Selles luules pole elujõudu, ainult enne surma vilisev hingamine. Keegi ei taha otseselt olla masenduses ja seda endale lasta meelde tuletada. Peale masohhistide. Mul on raske uskuda, et Sinamäe küll sarnase luulekogu kunagi veel välja annab, pigem kasvab ta siiski suuremaks ja areneb. Jumala okei, et esimene kogu on selline. Vastuvõetamatu oleks olukord siis, kui ka teine ja kolmas sarnased tulevad. Siin saab hoiatavaks näiteks tuua Tasuja, kes on loominguliselt ja seega vaimselt ühte väravasse mängima jäänud: värske loomingu puhul on oluline uue tahu leidmine ja selle edasiandmine, areng. Sinamäe puhul tuleks teine kogu seda ägedam, sest siis oleks paista tema loomnguline kasv.

Tehniliselt oleksin käskinud tal enteriklahv rahule jätta. Kujundeid on häid küll, vahel on mõni lääge, aga enamasti ikka teravmeelsed. Aga see pole luulekogu juures oluline. Luulel on minu jaoks mingi kõrgem funktsioon: mis siis, et ma ise ei saa luulest eriti aru, seda ei loe ja seda välja ei otsi. Ise kirjutan seda küll... Aga mitte oma uuest luulekogust „Nemad ehivad sind“ ei tahtnud ma rääkida. Luule peaks oma õiges vormis (jah, luulel on õige vorm ja on väärastunud vorm) inimesi puudutama. Isegi paberile pandud sõnad on nii tugevad ja elujõulised, et ulatuvad lugejani aasta, dekaad ja sajand hiljem. Loed ja mõtled, et luuletajat ennast pole ju füüsiliselt juures, aga tema seatud sõnad tekitasid tunde, nagu ta katsus sind just sealt, kust tuleb katsuda. Luule on ebaloomulik, elitaarse preesterklassi oskus. Oskus luuletusi mõista teeb sinust ka luuletaja, isegi kui sa ei oska kirjutada. See tähendab, et sul on hinges mingi salajane meel, mis midagi ebaratsionaalsel tasandil mõistab. Vahet pole, kas oskad seda kirjutada või lugeda, pole oluline, kumb sa selles suhtluses oled. Puudutaja või puudutatav.

Sinamäe kogu nimeks on „2000 & 1G-d“. Tallinna elu muudab inimese vist inimvareks, mulle linnatemaatika ei meeldi ja see justkui teeb loovast inimesest copywriter'i. Igasugune paneelmaja aknal kell kaks öösel suitsu tegemine on pask tegelt, mingi eide järgi nutmine on pask, spiid on pask, enda elu pealetegemine on pask. Ma tean, et Siim ei jää selliseks, nagu ta kogus kõike kujutanud on. Mõni inimene jääb endasse kinni, aru saamata, kes või miks ta on. Sinamäe jookseb raudselt viie aasta pärast Tartu maratoni ja kirjutab Siberist reisikirju. Ja kuidas kuskil Saaremaa jaanitulel vallavanema naisega kadakamarju sõi, armastuse leidis ja naerdes üksi hiljem koju läks. Süda kerge, et ei teinud sellest luuletust.