Arvustus. Visnapuu kui mõttetark ({{commentsTotal}})

Henrik Visnapuu
Henrik Visnapuu Autor/allikas: KirMus

Uus raamat

Henrik Visnapuu

„Millal sünnib inimene”

Koostanud ja saatetekst kaanepaberi siseküljel: Hando Runnel

Sari "Eesti mõttelugu" (nr 139)

Ilmamaa

462 lk

Henrik Visnapuu (1890–1951) oli luuletajana heitlik ja impulsiivne äärmusteinimene, kriitiku ja esseistina aga üllatavalt tasakaalukas, süvenev ja selgepilguline eritleja, nagu seda näeme tema vastses Eesti mõtteloo sarja artiklikogus „Millal sünnib inimene”.

Kuigi meil on olemas professor Harald Peebu targalt õpetlaslik monograafia Visnapuust (1989), vajaks luuletaja isikulugu kindlasti uut ja põhjalikumat läbikirjutamist. Siinkohal vaid mõni kild Visnapuust kui mõtlejast.

Juba noore, 20. eluaasta künnisel Visnapuu kohta on kinnitatud: ta tundis detailselt Schopenhaueri ja Nietzsche filosoofiat; "vaielda olnud temaga maailmavaateliste küsimuste üle riskantne, sest oma laialdaste teadmistega ta ületanud alati teisi."1

Kunstnik Endel Kõks on oma vestlusi – juba küpsemas eas luuletajaga – iseloomustanud selliselt: "Tal olid rikkalikud teadmised filosoofias ja mõnelgi varajasel tunnil võisime süveneda kosmose ja universumi saladustesse, haarates selle salajasi sidemeid inimliku olemasoluga.”

Visnapuu eriliselt tugevat rahvustunnet, mida Harald Peep oma monograafias näikse alahindavat ja mida mõnel juhul küllap õigustatult, aga nõukogude ajal sageli ka liialdatult tõlgendati kui võimulähedast kroonupatriotismi, iseloomustab Endel Kõks aga nii: "Puht soomeugriline oli tema esivanemate austamine ja usk rahvuse püsimisse ning üksikinimese igavesse ellu rahva kaudu. Selle sümbolina oli ta loonud kujutluse elupuust, võimsast tüvest, millest hargnevad üksikud oksad kuni lehtedeni, mis igal kevadel uuenevad."2

Kirjanik Arved Viirlaid on meenutanud jutuajamisi sõjatalvel 1942/43 Tallinna Eesti Kirjastuses: "Visnapuu, algul mõtlik ja morn, endassetõmbunud, astus pea me ette nagu muistne tark ja maagik, muldsete elunirede ja tähtede tarkuste teadja."3

Mitmed Visnapuu mõtteavaldused uues kogumikus haakuvad kõige otsesemalt meie tänaste debattidega. Näiteks artiklit „Loov rahvuslus” (1934) alustab ta nõnda: „Sõnad „rahvuslik” ja „natsionaalne” on mõnele dogmaatikule nagu punane rätik härjale. Kohe lööb pea alla, pistab puhkima ning tõstab sarvedele kogu nähtuse kompleksi, mis on nimetatud rahvuslikuks. Tõstab sarvedele, puistab segi ning tallab jalgade alla” (lk 339).

„Küsime kohe, kas on Eestis eeldusi selleks, et meie programmiline rahvuslus võiks muutuda agressiivseks. Rahvaarvult? Ei. Rahva iseloomult? Ei” (lk 342).

Ka vastsele kogumikule nime andnud testamentlikus artiklis jõuab Visnapuu kõigi eksistentsiaalsete arutluste kaudu taas rahvuse teemani: „Rahvas ja rahvus on see, milles inimene võib enesele igavikku otsida ja ületada oma piiratust ja ajalikkust. See on pelgupaik Eimiski eest” (lk 437).

Visnapuu raamatus on noorpõlve epateerivaid „päevakäske”, lennukaid proosaluuletusi, reisikirju punaselt Venemaalt ja Soomest, kirjandusloolisi ülevaateid, patriootilisi-pateetilisi kultuuripoliitilisi sihiseadmisi, pagulaspõlve stoilisi üleskutseid ja memuaarseid tagasivaateid („”Siuru” kevad”, 1947). Eriti püüavad pilku suurepärased kirjanduslikud portreed, sealhulgas mälestuskillud Sergei Jesseninist, Igor Severjaninist, Eino Leinost, aga ka oma aja tuntuimast tantsijannast Isadora Duncanist.

Ja nagu kirss tordil on raamatu lisana avaldatud Peeter Põllu kurikuulus artikkel „Mõned „Siuru” kultuurilised konsekventsid”, kus omaaegne teenekas koolimees teeb kogu Siuru rühmituse pihuks ja põrmuks, teatades seejuures, et luuletaja Visnapuu on „halvem kui loom, sest loomal on oma „jooksuajad”, siin aga elatakse a i n a suguihale”. „Ei ja tuhat korda kindlasti ei!” hüüab meie moraali eestvõitleja omas pühas vihas (lk 443, 445).

Selline see eesti mõttelugu kord juba on.

1 Karl Mihkla, "Henrik Visnapuu elukäik" – Varamu 1940, nr 1, lk 106
2 Endel Kõks, "Meeldetuletusi käekõrval kõndijale" – Tulimuld 1957, nr 6, lk 270
3 Arved Viirlaid, "Elav Gailit ja surnud lugeja" – „August Gailit 1891-1960. Mälestusteos”, Lund 1961, lk 67

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: