Sõber, kes on pooltraktor, aga muidu end venelaseks nimetab – pooltraktor on ta sellepärast, et isa poolt valgevenelane – pajatas kord oma arusaama eesti-vene suhetest siin maal ja Vabariigi alluvuses. Nagu kaks paati ühel jõel, vahepeal teineteisele lähemal, pea pardad koos, siis jälle kaugemal.

Ei saanud ilkumata jätta, et kui pardad koos, hüppab mõni teie paadist meie omasse ja, kui paadid on kaugel, siis põrnitatakse ja näidatakse vastastikku igasugu huvitavaid käemärke.

No põhimõtteliselt neh, arvas Sanja, Aga katamaraani meist ei saa, ja kuidas teises paadis asjad käivad, ei teata kummaski.

Tollest teisest, vene paadist, siin raamatus juttu ongi. Sellest pingist, kus istuvad Bender ja Vorobjaninov. Kes mäletab: küsin teilt kui kunstnik kunstnikult, kas te joonistada oskate? Tallinna vene noorintelligentsi elu lustakatel üleminekuaegadel. Võimalik, et sellele vihjab juba peategelase perekonnanimi. Nagaan, teadagi, revolutsioon. Olgu pealegi, et meil läks ilma, kõigest laulev, aga ikkagi sümbol.

Ja kuna ühe, küll vaid korra esineva tegelase nimi on Sevostjanov, kes Dovlatovi järgi oskas õuna sakuska tarvis kuuekümne neljaks viiluks lõigata, siis teadagi veelkord. Et mida intelligents ikka teeb – joob köögis ja ahastab. Vene intelligents veel erilise ürgjõuga.

Läbi peategelase Haritoni, kes sündinud 1972, pajatatakse siin ära, kuidas teine paat või osa sellest, elas läbi N. Liidu lagunemise, EV tekke, mis veneliku valutamisega käis hoopis raskemalt. Usinad asjapulgad kuhtusid, nende naised lõid hoopis õitsele ja asjalikuks, pojast sai elukunstnik Hariton, üle Tallinna tuntud, kuigi keegi ei oleks osanud, mis ta teeb. Aga temaga tinutada suur au.

Mispärast seltskond on värvikas. Seks seletavaks pealkirjaks oleks võinud ka panna libaantropoloogia või libaajalugu. Kuigi peategelane ikkagi on. Ja teaduse, isegi liba kohta, vist liiga lustakas, pealegi „ah, nii oli jah”, „sellele pole nagu möelnud” kargavad kord viies leheküljes vähemalt ette.

Üks naljakas või ka natuke kole avantüür ajab teist taga. Keegi pole iseenesest kuri, kuigi võib olla ohtlik. Näiteks võistlevatele poeetidele morsi sisse ammoniaaki valada, mis need andetud siin luuletavad! Hangeldamine, firmade püstipanek, põhjaminek, ainult kõigel veel vene vunk peal. Põnev.

Eriti põnev, et kohe algul öeldakse ära – peategelane leiab vägivaldse otsa. Krimka rikuks see ära, aga siin vaatad, kui mingi pööre, lehekülje numbrit, ei, vist mitte veel. Vahepeale pajatatakse pulmajuttu, kuis Haritonovna läheb eesti Vellole mehele. Milline operatsioon on vene stiilis pulm üksi, hullem kui Berliini lahing. Aga isa on käinud teisest ilmast nõu andmas, tuleb teha. See teebki raamatust omamoodi „heeringa naaritsamantli all”, nagu Nikolai Bentsler uusaastal „kasuka” asemel vahvalt ütles. Lööd kahvli sisse, ehk keerad lehte ja satud oodatud 90. jätkumise asemel päris tänapäeva. Maitsev. Eriti kui on. Paar tükki veel.

Kes armastanud Dovlatovit, Pelevinit ja ülepea tunneb väärt kraami, sellele läheb Filimonov mõnusasti.