Nii polegi vist olnud. Raamatut korduvalt eri kohtades ja kellaaegadel lugedes lugesin nagu mitut erinevat raamatut. Tundus pentsik. Ehk tuli asi sellest, et tekstid on tihti kohakesksed, hetkekesksed ja tegelikult ka sellest, et kord lugesin raamatut eest tahapoole ja tagant ette keskele jõudmata ja siis alustasin keskelt. Tunne ja toon olid üsna sarnased, aga räägitav erines. Ja meeleolu ka. Mõnda aega ei saanud aru, aga siis hakkasin saama.

Alguseotsas minnakse vanadesse majadesse või isegi täiesti lagunenutesse, keldrisse, varjendisse, lastakse tulla kellelgi oma majja ja seal võimust võtta. Isegi samastutakse nende (ka lagunenud) hoonetega ja ollakse osaduses inimestega, kes elasid siin seitsekümmend aastat tagasi ja rändasid siis üle mere või valmistusid keldris ja varjendis vaenuliku võõra tulekuks.

See on kurb osa raamatust. Ja raamib raamatut, sest lõpus jõutakse tagasi algusse ega tahetagi enam sealt ära minna.

Raamatu keskmine osa on samuti nukker ja melanhoolne, aga hoopis helge. Sest seal minnakse loodusse ja samastutakse sellega – mida on luules palju tehtud ja tehakse veel. Jessenin saab langevaks täheks, Tuglas mereks, keegi tomilinnuks, keegi albatrossiks. Aga Pärtna sulest on taolist hea ja värske lugeda. Pargis põgenev kakk siin küll on, aga enamasti on loodus vait ja temaga saabki osaks vaiki ja vagur olles. Eesti värk ja Juhan Liiv.

Ehk ongi värske lähenemine see, et Pärtnat ei pane vaatama-jälgima, kui midagi juhtub, aga see, kui parajasti ei juhtu, aga miski on justkui õhus, ootel, hinge kinni pidav. Mis ühedab eesti luulet jaapani ja hiina omaga. See on järelemõtlemise hetk, kus hetkeks lendab eksistentsiaalne või panteistlik tunnetus üle nagu vari, taevas avaneb auk, kuhu alul kaob suitsujuga, aga siis võid juba ise suitsust tuulelipuna taevaauku kaduda. Olla lihunikukonksu külge riputatud metsloom, vaadelda surnuluid Emajõe põhjas ja teada, et oled ise millalgi üsna sama. Juurelda, kas see, mida inimesena teha saad, erineb eriti sellest, mida loodus teeb loomuldasa. Kasvada läbi maailma niidistikuga. Olla looduses korraga võõras ja distantsil ja ikkagi osa ja oma. Näha, et polaarjoonel polegi talv surm, aga hoopis lunn.

Kui ma nii räägin, tundub romantiline ja ja isegi naiiv, aga lugedes on ehe ja elav. Palju leidub kui peatunud või surnudki looduse hetki, aga need on just eriti elus nagu pikk kaader mõnes filmis, kus midagi ei toimu, aga pinge on ülal. Maarja Pärtnal ongi see pikk loodusvaatlus või selfi koos loodusega üks pikk tummfilm, ehk isegi mustvalge. Värvidest on vähe juttu, looduse ilust kah, tähtis on muu. Ei ole siin aegagi ilu vaadelda, kui eksistents haarab siit ja sealt kinni ja kisub ja kimbutab.

Raamatu ainsas haikus vaadatakse kajakat, kes kivil justkui ootaks ja küsitakse, et mida too seal siis ootab. Tõesti tore tähelepanek. Kuda lind ja loom on nii pingsalt kohal ja samas tühjad, aga ikkagi nagu ootel, pikalt liikumatud. No ja miks meie nii ei oska. Miks see meid paneb küsima, et mis asja ta siis seal õige ootab. Ise teame, et enamasti mitte midagi. No ehk vaatab silmanurgast meid, et mida inimene vahib ja niheleb ega või rahulikult erk ja tähelepanelik olla. Nojah see kajaka erksus oleks nagu tubli mediteerija erksus, kes ei liiguta, aga püsib ümbrusega tihedas kontaktis nigu tubli samurai.

Üks motiiv ühendab kaht tekstiportsu raamatus. Minnakse keldrisse. Raamatu majade osas on kelder või lagunend keldrivare rusuv pelgupaik, looduse osas on riiulil moosipurgid ja keldrissemineku vaikus, kus ollakse korraga enese ees ja järel ja jälgitakse oma liikumist. Jälle on tähtis peatunud hetke kinnipüüdmine tavaolme olemises. Eksistents paotab eesriiet ja kingib järelemõtlemiseks lageda viivu.

Nojah, kui sul on hetk, kui tõstad pea ja kuulatad, siis sa enamasti ju luuletust ei kirjuta, kirjutame pigem emotsiooni pealt, tormis ja tungis või rõõmus või kurbuses. Sedapidi ongi tänuväärt, et Maarja Pärtna võtab tühja kauni hetke kaasa ja hoiab seda endas, kuni ei saa enne rahu, kui kirjutab luuletuse möödunud tühjast kohast, aja peatumisest. Justkui tahaks neid hetki veel esile manada. Oh, kaunis hetk, kui sa ei saa viibida, tule vähemalt tagasi.

Kelder toob meelde muidugi alateadvuse ja see on ilmselt spekulatsioon või siis mitte. Meelde tuleb üks ammune novell või jutustus, äkki oli see Mati Undi "Kuuuvarjutus", kus tegelane läheb jutu lõpus keldrisse ja ei tee seal midagi, lihtsalt on liikumatult omaette.

Vivaarium viitab mu meelest teatud võõrandumisele nii looduses kui lagunenud maamaju vaadeldes ja osalusihalusele. Aga isegi kui ollakse osa ja millegi sees, siis kuskilt ikka väljas. Nagu klaas oleks vahel. Ja vahel ei taipagi, kummal pool klaasi ollakse. Kas ma olen nüüd millegi, vivaariumi sees või vaatan seda väljast.

Algul võõrsõnaline pealkiri mind häiris, aga siis tundus õige, sest võõras sõna on ka kuskilt väljast, mulle võõras, võõrandav, aga ehk siis meeldetuletus, et me oleme looduse osa olles mõneti ka looduses võõrad ja tagasi ühtsusse päriselt ei pääse.

Pärtna tuli luulesse kümmekond aastat tagasi ja kohe valmina ning umbes taolisena nagu ta on praegugi. Sai peagi Juhan Liivi auhinna ja jääb oma muutumistes üsna samasse helistikku. Kena ongi. Ei kuhja luulet iga hinna eest, aga teeb pigem sisemisest vajadusest. Parimail hetkil nagu ei luuletakski ise, aga on loodusest eeskuju võtnud ja laseb luuletusel tolksti paberile kukkuda nagu õunapuu küpsel viljal murule. Täitsa zen.

Ah soo, meenus ka Julio Cortazari novell aksolotlist akvaariumis. Seal on sarnane "kummal pool klaasi ma olen" teema. Ja pika põrnitseva kala vahtimise peale samastutakse või vahetatakse kalaga kohad või saadaksegi aksolotliks.

Mis linnuks, kalaks või puuks Maarja Pärtna võiks loodust jälgides saada, ei oska arvata. Las saab ikka pigem luulekoguks.