Fotograaf Peeter Langovits on viimastel aastatel pühendunud oma mahuka fotoarhiivi korrastamisele ja digitaliseerimisele. Aastakümnete jooksul kogunenud materjalist on sündinud mitu fotoraamatut.

"Materjali on aastate jooksul nii hulgaliselt kogunenud, et ma suudan seda vaevu hallata. Olen mõelnud, et kui mind siin ühel päeval elavate kirjas pole, siis seda kultuurikihti, mis mul salvestunud on, ei näri mitte keegi peale minu läbi," rääkis Langovits Klassikaraadio saates "Delta". Seetõttu digitaliseerib ta eelkõige filmile tehtud fotosid, mida on kogunenud tuhandete kaupa. "Ausalt öeldes jätkuks mul tööd 30 aastaks."

Arhiivi läbi töötades otsib Langovits fotosid, mis kõnetavad ka aastakümneid pärast nende tegemist. Tema hinnangul on eriti väärtuslikud 1970., 1980. ja 1990. aastate alguse ülesvõtted, mis jäädvustavad Eesti ühiskonnas toimunud suuri muutusi. Osa sellest materjalist on jõudnud fotomuuseumisse, kuid suur osa ootab veel korrastamist.

"Endalegi on huvitav, et jälle avastad mingi pildi, aga miks ma seda kunagi kasutanud ei ole, see on väga hea üldistusega pilt. Aga ju ma vaatasin tookord asja teise mätta otsast," sõnas ta.

Langovitsi seni mahukaim fotoraamat keskendub Väike-Õismäele, kus ta on ise aastakümneid elanud. Raamat algab esimeste ehitusvaiade maasse löömisega ning jõuab välja möödunud aastasse.

Fotograafi sõnul võimaldas kodukandis elamine tal piirkonna arengut rahulikult jälgida. Algul pildistas ta lihtsalt enda ümber toimuvat, ilma konkreetse plaanita sellest kunagi raamatut teha.

"Kõik need asjad omavahel kontekstis tekitavad päris hea pildi sellest, mis ikkagi meie ümber toimunud on, kuidas me elanud oleme," märkis Langovits. Tema sõnul oleks ta mõne olukorra ehk teisiti jäädvustanud, kui oleks teadnud, et neist sünnib kunagi terviklik ülevaade.

Ajalugu sünnib ootamatult

Langovits tõdes, et pildistamine on talle harjumus, millest ta ei suuda loobuda. Ise nimetab ta seda kutsehaiguseks. "Mul on see kutsehaigus. Ma pean nupule vajutama," ütles ta. "Mul ei möödu praktiliselt päevagi, kui ma ühtegi kaadrit ei jäädvustaks."

Ka intervjuule tulles märkas ta valguse peegeldusi Hiltoni hotellil ning pildistas raadiomaja vaadet. "Homme seda enam sellisena ei ole. Nii see elu läheb. Aga see pakub mulle suurt naudingut."

Tagantjärele vaadates mõistab Langovits, et mitmest tema fotost on saanud olulised ajaloodokumendid. Esimest korda tajus seda Balti ketti pildistades. Veel tugevamalt tundis ta seda hetkel, kui Tallinnas eemaldati Lenini kuju.

"Ma olin üks väheseid fotograafe, kes sinna õigeks ajaks kohale jõudis. Siis ma tundsin, et ma olen ajaloo keskel," kirjeldas ta.

Ajakirjanikuna töötades sattus ta sageli sündmuste keskele ning osa neist tööülesannete käigus tehtud sotsiaalsetest fotodest jõudis ka Väike-Õismäe raamatusse.

Stiililiselt eelistab Langovits mustvalget fotograafiat. "Mulle tundub see palju emotsionaalsem ja see mõjub teistmoodi," ütles ta ja lisas, et samavõrd köidab teda udu.

"Seal on see perspektiiv teistmoodi. Peal selle on seal ootamatuse hetk. Ma ei tea, kes või mis udust välja ilmub ja mis edasi toimuma hakkab. Samas ta loob natukene müstilise atmosfääri, mis on mulle hingelähedane."

Tänavafotograafia on muutunud keerulisemaks

Langovitsi hinnangul on inimeste suhtumine tänavafotograafiasse aastatega märgatavalt muutunud. Kui varem suhtuti fotograafidesse ükskõikselt, siis nüüd ollakse ettevaatlikumad. Praegu kaalub ta enne inimese pildistamist rohkem.

"Seadusandlus on muutunud, kõik on muutunud ja ma väga kõhklen, kas pildistada inimest või mitte," tõdes fotograaf.

Langovitsi sõnul on ühiskonna suhtumine fotodesse muutunud ka seetõttu, et digitaalseid pilte on lihtne muuta.

"Aeg muutub ja arusaamised muutuvad. Ilmselt sellest, et fotosid on väga palju kuritarvitatud, on foto usaldusväärsus kadunud. Juba Peeter Tooming hoiatas enne oma surma 90. aastate keskel, kui tulid digifoto ja esimesed digikaamerad, et digifotograafia tulek õõnestab oluliselt foto usaldusväärsust. Tal oli tuline õigus," meenutas ta.