Arvustus. Mees täis loodust, lootust ja armastust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Timo Maran
Timo Maran Autor/allikas: Virgo Siil

Luulekogu

Timo Maran

"Metsloomatruudus"

Elusamus

Piltidel on Timo Maran morn mees. Nagu Hando Runnel. Runneli luule on tihti vigureid täis ja valdavalt elurõõmus. Timo Marani tekst on hoopis teist krunti, aga säutsub lustlikult nagu kevadine linnuke ja isegi mõned surmaluuletused on leebelt rõõmsad ühekssaamiselood. Näiteks ei loe Maran enam aastaid, vaid aastad loevad Maranit. Ja luuletusi kirjutavad jalad lumele nagu paberile. Ja mööduvate päevade read on nagu tekstiread, elu siis ilmselt üks pikk lugu või tekst.

Runneli seos oli kistud, küll aga pole vägivaldne seostada Timo Maranit loodusfilmimehest isa Rein Marani ja loomaaia direktorist venna Tiit Maraniga. Ühte nägu on nad ka. Ehk siis ka tegu. Kuigi Timo Maran on hoopis Tartu Ülikooli teadlane, biosemiootik. Vaiksed ja tasakaalukad rõõmsad mehed.

Kui mitmed zooloogidest-bioloogidest-agronoomidest kirjanikud suhtuvad loodusse kainelt, jaheda empaatiaga, ratsionaalselt (Õnnepalu Tõnu, Rein Saluri, Heino Kiik), sest sentimentaalsus oleks kohatu, siis Maran julgeb rääkida otsesõnul, kuidas loodus puudutab ja liigutab, aga teeb seda nii kergelt, et ebamugavaks ei muutu. Ja see on peen trikk. Nagu armastusest kõnelemine üldse.

Ja et kohe veel paralleele tõmmata, tuleb seostada Maarja Pärtnaga, kes on Maranit intervjueerinud Müürilehele ja kelle samuti loodustundlik lüürika ilmus ja sai esitlusel õnnistuse koos Marani poeesidega.

Neist tahakski pisut koos ja võrdlevalt rääkida.

Pärtna kogu on üsna melanhoolne ja tumemeelne. Pärtna on hoopis inglise filooog ja pürib looduse hõlma, kasvab isegi loodusega läbi, aga kohale justkui iial ei jõua. Timo Maranil pole aga mingit probleemi looduse sees oma olla. Ja võtta seda lustlikult. Ta on oma. Aga mitte liiga tõsine, sest loodus täidab rõõmuga. No näiteks kui puud ammutavad vett maast ja sirutavad oksi taevasse, siis meie oleme tagurpidi, juured on taevas ja ma ei tea, kuhu pürime, loodusse vist. See on ju puhas vigur, mis on tõsi ka. Taolisi on Maranil veel. Maran naerab ja muheleb koos loodusega. Ivake tõsisem on seal, kus jutt läheb armastuse ja naiste peale ja sinna kisub jutt kogu aeg.

Maran kirjutab luulet, mida moodne luuletaja kirjutada ei julge. See oleks naiiv, lapsik ja profaanne. Aga Maran julgeb kirjutada ja häda pole kedagi. Ma tunnen, et Maran tunneb, et tal pole vaja midagi tõestada ega õigustada ja ta võib siiralt kirjutada loodust hingeliste elamustega sidudes nagu noor Kaplinski äraspidise püha Franciscusena – kui mets ja metsalinnud peavad Jeesuse jutlusi. Muidugi Uku Masing koidab ka kaugelt (kuigi Maran religioosseks ei muutu).

Ei ole Maranil tahtmist moodne ega trenditeadlik luuletaja olla. Ja pole vajagi.

Kuna kaanel on hunt või koer, siis arvasin, et truu metsloom peab olema Maran ja hakkasin jälitama, kas on kiskja ja kellele ta truu on. Eks on jah Maran nagu mõni vana indiaanlane, kel looma nimi, aga suur kiskja ta pole vaid jälitab muudkui aga tütarlast ja maha ei murra. Kas jälgede segamiseks või muidu, teeb Maran metslooma, rebase ja libarebase oma tütarlapsest, aga deklareerib nobedalt, et naine on loodus ja talle ei saa midagi peale suruda, ka truuduseootust ja -lootust mitte. Hiljem räägib oma koera truudusest ja seal tundub, et koer on vaat et inimlikum kui Maran või Maran vaatab alt üles ja juurdleb, kas ta ise suudab olla sama truu nagu ta koer. Kena mõte.

Armastatu võrdelmine loodusega toob meelde kunagise Ants Paikre (ja eks ole seda tehtud siin-seal). Maran näeb naist vaadeldes lausa maastikku, kus on mere kaldal ihuna valge liiv ja merikarbid (kus need ihul on?), ripsmekõrkjad ja sünnimärgid täppidena liival. Aga eriti hardaks kraam ei lähe, sest näiteks valge liblikas võib olla nii surma kui nostalgiliselt süütuse märk.

Loodusluule kirjutamine tahabki julgust, sest kui kirjutad talvisest vaikusest ja praksuvast jääst ja õhku rabisevast linnust, kellele järgneb vaikus, on kohe kohal Juhan Liiv oma surnuvaikse metsaga, kus metsloom korraks kisendab ja siis on jälle kõik surnuvaiki.

Küll aga ei tule mulle juba tuttav mõte, et nagu loodusel ja meie olemisel on pidevus, tuleb mõlemal ette piirolukordi, kus peab otsustama. Ja tihti ei otsusta me vaid enda eest, aga oleme otsustamises kellegagi koos. Otsustame koos loodusega.

Maran on tükk loodust, mis ise palju midagi ette ei võta, aga lihtsalt on ja vaatleb (nagu Rein Maran) ja laseb tütarlapsel läbi oma mõtete kõndida. Meenub Rein Raua vaatlus, kuidas tütarlast vaadates tuleb muudkui aga tükikesi tütarlapsest vaatlejasse, kuni luuletaja saabki lõpuks tütarlast täis.

Pisikesi värskeid teraseid momente on Maranil ridamisi. Üle õla vaadates näeb justkui vilksamisi esivanemaid ja kohe pikalt ja kaugele, kuni sinnani, kui nad alles merest välja roomavad ja see on lõbus. Tütarlaps on aga saanud Marani nagu latika õnge otsa ja Maran laseb end meelsasti sikutada. Või siis on tütarlapsel silmad rohelised kui sammal ja põues elavad tal metsmesilased. No ma ei tea, kas nõelavad või sumisevad niisama.

Ja luulekogu lõpp – ei tea, kas just morbiidne, aga igatahes on siin koos nukrus ja leebe rõõm ja domineerima jääb viimane. Maran ise on ära läinud, oma luulekogust juba lahkunud, aga jätnud trepile, luulekogu viimasele leheküljele istuma tütarlapse, kes Maranile ja koos veedetud ajale mõeldes naeratab.

Kokku võttes, oma õrnuses, vahetus ja siiras rõõmus armastuse ja looduse üle (mis raasu läilaks ega triviaalseks ei muutu) - julge luule, jalgapidi vanades traditsioones, aga vaba, isiklik, pretensioonitu ja sõltumatu. Väike (36 teksti) suur ja suuremeelne luulekogu.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: