Kunstis ja luules on kaks klišeed, mida levitatakse mõtlematult ja vastutustundetult: et ilma kannatuseta ei tule head kunsti ja et suured tunded teevad hea kunsti. Suurem pole aga ometi automaatselt parem. Kogu selle armastusluulega on see häda, et enda tunnetest ega suhtest ei saada eriti aru ja selle arusaamatuse põhjal tehtud kirjandus tuleb ka segane ja obsessiivne. Arvan, et olnuks tunduvalt etem, kui Teede oleks selle kogu jätnud päevikuvormis enda sahtlisse ja mitte paisanud trükki. Seda lugeda on nagu olla sunnitud kellegi avalikku amelemist vaatama. Lugemisel valdas veel mitu teist tunnet ja mõttekest.

Üks neist oli mõte, et Teede on vist õnnetu suhte tõttu kire objektist eemaldunud ning see kogumik peaks olema püüd tolle mehe tähelepanu saada. Igatahes pole tegu millestki ülesaamisega, vaid sellesse klammerdumisega. Jälle ja jälle figureerib luuletustes enteriklahv, mis on löönud tegelikult päevikuvormi kuuluvad mõtted kaheks-kolmeks ja ladunud puuriidana paberile. Need pole luuletused, kuigi võib väidelda, mis see luuletamine siis üldse on. Praegu on see lihtsalt eneseotsingute meediumiks, kus Teede näib melanhoolselt mõtisklevat enda kui naise rolli üle tema elu punktis, kus ees terendab keskiga.

See on vastik, kammitsev armastus, mis aheldatud vanadesse fotodesse, kortermajadesse ja valitsevasse emotsionaalsesse segadusse. Uuesti ja uuesti sunnib ta lugema erakirju ja -mõtteid, mida ei tahaks lugeda see meeski. Ja täiesti arusaadavalt. Armuvalu pole viljakaim materjal, sest see sööb ennast. Samas on seda materjali inimeste eludes vist ka enim, mis viib järelduseni, et inimesed ei oska ennast armastada ja muudavad kellegi teise oma kinnisidee objektiks. Paar rida tekitasid konkreetselt füüsiliselt halva tunde:

"nagu veel üks ring okastraati ümber mu südame
nagu viimane valus hellus mille lasen lahti ja saadan ära" (lk. 25)

See on nii piinlik. Olen ise luuletaja. Selle üürikese karjääri vältel olen aru saanud, et üks oskus luuletamise juures on suutlikkus end tagasi hoida. Lihtsalt hoia end tagasi. Ära anna järele kõige banaalsematele instinktidele. Ära kirjuta selliseid asju. Peale labasuse on selles veel nartsissismi, enda "ränga valu" imetlemist ja piinatud poetessi mängimist. Ma ei tea, kuidas neid asju pehmemalt öelda. Ma arvan, et ei tohikski. Kas luule on siis selline tarbekaup nagu Marveli filmid, mida tõsiselt kritiseerida ei tohi? Kriitikata luulekultuur on mu arust just sääraste luulekogude tekkeni viinud. Kroon on devalveeritud ja sellest oleme me kõik palju vaesemad.

"vihm tähendab soojust

on oktoobri lõpp

kallab ja ma ei pea

tassima puid ega tegema tuld

joon hommikuni õlut

poen teki alla ja kuulan

telefonist soome poppi" (lk. 56)

Davai.

Teine, kõvakaaneline kogumik pole Kivisildniku kirjastuse alt. Selles teises, kõvakaanelises, pole enam mingit armuhala. Ei tea miks jättis Teede selle Kivisildniku manu. Kivisildnik ütles mulle kunagi aastaid tagasi mu esimeste luuletuste käsikirja peale, et pean põhimõtteliselt nüüd tema õpipoisiks hakkama või muidu ei tule minust mingit muud luuletajat kui nukralt õllekapa taga vesiseid värsse treiv pajats. "When I left you, I was but the learner; now I am the master." Sedasi ütles Darth Vader ja nõnda tunnen end ka mina. Kas Teede "Pikad mehed, pikad elud" on siis Kivisildniku taktikepi all treenitud poetessi tulem või misasi? Sest "Kaks punkt null" on ilma suhtehalata. Mitte, et see seda paremaks teeks.

Tegu on tavalise eesti noore tüdruku skämmiga, kus päevikumärkmed või lühijutud on tehtud enteri noaga luulesalatiks. Tegu pole valgustava lugemisega, mis tekitaks sisekaemusi. Eesti popluuletajatel on mingi kindel biit, mis koosneb depressioonist, paneelmajadest ja eksistentsiaalsest kriisist ja sellega ollakse harjunud. Et see ongi eesti luule. Muidugi on veel Kareva/ Ehini piparkoogivorm, mis on udune. Teedel on suitsune.

Kui "Pikad mehed" käsitles armukatsumusi mingi mehega, siis nüüd süveneb Teede oma argielu müstikasse. Et kes ta siis on ja mida ta teeb. Mis on mu olemus? Mida ma teen ja kas see on ikke õige. Sellist teematrajektoori vaadates võib olla üpris kindel, et järgmine luulekogu on saadud lapsest. "Pikkades meestes" inimene sisenes Teedesse, tulevases inimene lahkub Teedest. Ja jälle saavad sisemonoloogid maskeeritud luuletusteks, mis ei anna lugejale midagi. Lihtsalt mõtled, et mida see kõik tähendab. Et miks ta kirjutab neid asju ja et miks ma neid loen.

Need on mustad, sassis mõtted. Iroonilised, katsumusi rõhutavad ja morbiidsed. Üksik, eksinud naine keset karjääre ja Eesti armetust. Aasta aastalt ilmub sellist materjali. Selles mõttes tabab Teede teatud ajatuse ja tsüklisse sattumise nooti: vanavanaemal oli raske, emal oli raske, tal on raske, raske, raske. Sõidan Uberiga nuttes, paneelmajas lonks õlut. Need on nagu Tanel Padari luuletused.

Üks kultuuritoimetaja ütles, et ta ei taha eriti mulle arvustamiseks teoseid anda, sest ma olen liiga kuri. Kas ma olen siis liiga kuri või on eesti luule lihtsalt nii lootusetult surnud, et vähimgi katse seda tõsiselt adresseerida viib konnatiigis mingite tsunamideni? Et on vaikiv kokkulepe selle üle, et Sirp ei avalda näiteks Marveli filmide arvustusi, vaid need jäävad Ekspressi Areeni veergudele. Või kas siis laskuda alternatiivi: kirjutada mittemidagiütlev arvustus ("oli häid ja ka halbu hetki") ning eelistada kellegi mittesolvamist luule olemuse austamisele?

Mul on tunne, et Teede petab mind, kui ta kirjutab. Et sellised asjad ilmuvadki ainult seetõttu, et kedagi ei huvita ja kõigil on raske. Aga elama ju peab. Aga kas ikka peab? Kas ikka peaks avaldama? Lihtsalt automaatselt. Ma tahan küsida, et kas poleks olnud palju parem, kui Kivisildnik oleks rohkem joonud ja vähem kirjastanud? Kõik need luulevihikud jäävad kunagi pööningule seisma nagu vanad Nõukogude Naised. Väliselt tundub, nagu oleks luule ja luule on ju kultuur, eks. Aga tegelt on see masendav sisemonoloog vaesusest ja hirmudest, mis ei tõsta lugejat kannatustest kõrgemale ega inspireeri. Seda on paha lugeda, sest see luule nõuab teesklust. Selline luule nõuab, et sa teeskleksid kaasa. "Jaa, selles on häid kohti, aga mõned konarused ka!" Ei, see on üdini kehv ja võlts. Minu arust.

Andra, anna mulle andeks, aga ma ei suuda enam.