Mirjam Parve. Miks need lillekiivrid siis ikkagi roostega ei kattu, mh? ({{commentsTotal}})

Betti Alver
Betti Alver Autor/allikas: Betti Alveri muuseum

Artikkel "Tõlkija häälest" nr 7.

Paar aastat tagasi kirjutasin magistritöö Betti Alveri tekstide tõlgetest inglise keelde. Tõlkeid õnnestus eri väljaannetest välja traalida üle seitsmekümne – varaseimad pärit juba kolmekümnendate lõpust, viimased sel hetkel alles ilmumas[1]. Proovisin uurida, mida need tõlked teevad, ja mõneti ka, mida tõlkijad (või koostajad) tahavad, et need teeksid, niivõrd kui sellest on võimalik aru saada. Uurimisküsimuse püstitamiseks kujutlesin lugejat, kes ei oska eesti keelt ja tahab millegipärast teada, kes on Betti Alver ja kuidas ta kirjutab. See hüpoteetiline lugeja otsustas, et huvitav oleks lähemalt vaadata just kordustõlkeid (neid leidus üheksast luuletusest[2], tõlgete ilmumisaeg 1950.–2002. a).

 

Kui metsas tõlkub luule, aga keegi seda ei loe (?)…

Tagantjärele olen hakanud mõtlema, et Alveri luule ingliskeelsete tõlgete uurimine on mingis mõttes üsna absurdne, võimatutelt alustelt lähtuv ettevõtmine. (Luule)tõlketeooriat (vähemalt seda huvitavamat sorti teooriat, mis peab luulet ja tõlget elusateks asjadeks) arendades eeldatakse minu arusaamist mööda enamasti, et tõlge sihtkultuuris kuidagi funktsioneerib, sellega suhestub: võlub või ärritab lugejaid, kujundab uut poeetikat – võtab ühe küljega koha sisse SIIN, et teisega esindada seda, mis on SEAL (ja siis võib vaielda, kumb külg on olulisem). Aga kui palju üldse ingliskeelses kultuuriruumis tõlkeid loetakse, rääkimata luuletõlgetest, rääkimata, taevas hoia, väikesest obskuursevõitu kultuurist pärit surnud (s.t (teadaolevalt) mitte festivale väisava) luuletaja luule tõlgetest? Kui Borges rõõmustab selle üle, et ta Homerost kreeka keeles lugeda ei oska[3], siis kuidas üldse läheneda tõlgetele, millest mõnda loeb võib-olla (kui pessimistlik olla) arvuliselt rohkemgi selliseid inimesi, kes eestikeelset teksti mõistavad ja kellel on eestikeelsest tekstist juba oma ettekujutus olemas, kui neid, kes eesti keelt ei oska? Mis on selliste tõlgete funktsioon?

Kui niisiis tõlke kvaliteedikriteeriumiks pidada seda, et uus tekst "pääseb oma keeleruumis mõjule ja veenab lugejat, et niisugune luule on olemas"[4], siis kuidas hinnata ingliskeelseid tõlkeid Alveri luulest? Kas need on kellelegi mõjunud, kedagi veennud? (Tegelikult on küll, vähemalt ühte inimest.[5]) Tõlke reaalset mõjulepääsemist tunduvad väga palju mõjutavat tekstivälised tegurid, näiteks tõlkija isiku tuntus, elus autori esinemised; tõlgete paigutumine laiemasse konteksti väljaandes või sarjas; luuletaja eluloo ja kultuuritausta reklaamimine, vahest natuke eksotiseerivgi; väljaande pilkupüüdev kujundus jms: näiteks kahtlustan, et Alveri luule leiab tõenäolisemalt lugejaid maailma naiste luule[6] või Ida-Euroopa luule antoloogia koosseisus, eriti kui kogumik on pisut kirgikütvalt pealkirjastatud, ees- ja järelsõnastatud[7].

 

Legendi tõlkimise (ja lugemise) krambid

Esimene BAd sisaldav tõlkeantoloogia, põhjaliku eessõnaga esinduslik valik luulet rahvalauludest arbujateni, pidi ilmuma 1939. aasta lõpus, aga avaldati lõpuks 1953. aastal[8], esimesed ilmunud tõlked (kaks luuletust eesti kirjandust tutvustavas brošüüris) jäävad aastasse 1943[9]. Seega ei jõudnud ühtki tõlget ingliskeelse avalikkuse ette enne, kui Alver sai osaks kadunud kuldaja müüdist – s.t kontekstis, kus ta oleks lihtsalt üks huvitav noor luuletaja ega peaks esinema eesti kultuuri traagiliselt läbilõigatud tulevikulootuste, ajaloo ebaõigluse kiuste kõrget kunsti harrastava ja õilsaks jääva poeedi vms näitena.

Ees- ja järelsõnades või muudes peritekstides ongi Alverit (vähemalt 60ndatest 90ndateni) üsna läbivalt kujutatud näitena sellest, kuidas luule on rõhutud rahva südameveri, lohutus, innustus, ellujäämise, väärtuste ja identiteedi loomise ja hoidmise vahend. Ei puudu väljendid nagu "kultuuri mõõk", "tõevalvur", "vaimuvardja", "moraalne selgroog", "rahva ühtsuse allikas", luuletaja kui tark (sage) jne. Osutatakse aga ka eesti ja/või Ida-Euroopa kirjanduse üldinimlikule huviväärsusele ja rahvusvaheliselt arvestatavale tasemele[10]. Paljud enne Nõukogude Liidu lagunemist ilmunud kogumikud ja artiklid näivad olevat koostatud mitte ainult huvitava, nauditava ja rikastava kirjanduse tutvustamiseks, vaid ka rohkem või vähem looritatud meeldetuletusena, et kuskil on rahvad, kellel on oma kultuur ja keel, aga kellelt on iseseisvus jõuga ära võetud. Vähemalt 1990ndateni jäävad peritekstides harva mainimata poliitilised teemad – eks olnud Nõukogude okupatsiooni ajal juba eesti luule avaldamine inglise keeles, veel enam aga Eesti ajaloost kirjutamine suhteliselt poliitiline tegevus. Hilisemates väljaannetes pole ajalooteemad arusaadavalt enam nii pingestatud.

Kontrastina on 1983. aasta Ida-Euroopa luule antoloogia peatoimetaja Emery George'i eessõna rõhutatult apoliitiline, isegi antipoliitiline, sedastades, et tekstide valimisel on toimetus vältinud muu hulgas "ülipatriootlikke hoiakuid" ja "värsivormis poliitilist aktivismi", katseid väljendada ühiskonnas tajutud ebaõiglust, "olgu siis tegelikku või kujutletut", sest õigustatud protestis polevat küll midagi halba, kuid "selle koht ei ole luules". Antoloogiasse valitud luuletused pidid seega "olema kirjutatud selleks, et kirjutada luuletus", mitte selleks, et kommenteerida poliitikat. Luule peaks George'i meelest olema "erapooletu sõnakasutus" (disinterested use of words), mistõttu "[l]uule, mis avaldab arvamust [speaks up], ei ole enam luule", vaid muutub juba "millekski muuks". George taunib siiski eelkõige otsesõnalist poliitilist retoorikat: "Head luuletajad oskavad kommenteerida poliitikat nii, et kirjutavad samas ikkagi luuletuse."[11] Lugedes Ivar Ivaski eessõna Eesti peatükile, jääb mulje, nagu sedagi oleks vaat et tsenseeritud, sest silmatorkavalt on jäetud mainimata Nõukogude okupatsioon, kuigi on kirjeldatud selle tagajärgi.[12] Poliitilisus on seega tegelikult kohal tungiva eitamise kaudu. Tekstivalik BA-lt on aga kõigi antoloogiate seas vast kõige kontsentreeritumalt poliitiline ("Tähetund", "Raudsed närvid", "Kild" ja "Tuulelapsed") ja ka tõlkestrateegia pole analüüsitud tõlgetes mahendav (tõlkijad Ivar ja Astrid Ivask).

Kui üldiselt on peritekstides Alverile siiski omistatud peaaegu et rahvusliku vastupanuvõitleja funktsioon ning mainitakse tõlgetega kaasnevat püüdu tõmmata Eestile ja eesti kultuurile rahvusvahelist tähelepanu, siis kerge vastuoluna tõusevad BA-lt tõlkimiseks valitud tekstides esile pigem abstraktsed ja üldinimlikud teemad, esteetika ja eetika (noore Alveri idealism, kunstipreesterlus, individualism ja kogemustejanu; hilisema Alveri filosoofilisus, eetilisuse ja inimlikkuse põhimõtted), varasemate tõlgete puhul ka klassikaline vorm.

Paljud tõlkijad on väliseestlased. Mõne jaoks on Alver kaasaegne (ja osa traumaatilisest kodukaotusest), teise jaoks lapsepõlvest peale tuttav legend. On ka tõlkijaid (kes tavaliselt tõlgivad tandemis mõne eestlasega), kelle jaoks Alver on tõenäoliselt üks eiteamitmesajast maailma naisluuletajast või lihtsalt mingi tuttava väliseestlase väike tõlkeprojekt. Esimestel juhtudel on ilmselt oht minna austusest ja vastutusest krampi või keerata pühalikkuse vint üle, viimasel juhul oht jääda pealiskaudseks. Projekt tõlkida luulet (muu hulgas) kultuuri eluõiguse tõestamiseks või maailmapoliitilisele ebaõiglusele tähelepanu juhtimiseks võib üldse ilmselt olla päris halvavalt vastutusrikas ettevõtmine.

Nii mõnigi tõlkija paistab niisiis ajaloolise sattumuse, aga ka tõlkepoeetika poolest seisvat näoga pigem lähte- kui sihtkultuuri poole. Selliseks kippus ka minu positsioon lugejana. Seepärast võtsin appi oma kujuteldava lugeja – mul oli ilma temata raske hoiduda tõlgetes algteksti kaja kuulatamast, tuttavat mõju otsimast, ja pettumast, kui mõju on teistsugune. Luuletõlget pole mõtet lugeda kui "leia 1000 erinevust" mõistatust.

Tõlke lugemine ja usaldamine eeldab samas muidugi mingisuguse läbipaistvuse illusiooni alalhoidmist. Tõlge on ikkagi (Aare Pilve sõnadega) signaal algteksti kohta – tõlkija aga valib, mida tõlkega "lugejate teadvuses korda saata"[13]. Kui proovida lugejana teatava pingutusega seista näoga mõlemas suunas, hakkavad mõned läbipaistmatuse kohad tunduma huvitavad, mitte enam häirivad. Huvitav on, mis tõlkes irdub, hälbib, võsusid ajab. Hälbitakse vahel muidugi lihtsalt saamatusest, halvaloomulises suunas, aga ka healoomulises, uutmoodi avavas, kommentaarina, selles mõttes nagu iga tõlge on "originaali implitsiitne kriitika, s.t. [---] peegeldab oma suhtumist algteksti samastumise-eristumise skaalal"[14] ja hea tõlge "mitte pelgalt ei kopeeri, vaid jätkab teksti elu, koheldes seda elava vestluskaaslasena, võimaldades sel ometi ka iseendaks jääda – sest muidu ju poleks, kellega vestelda"[15].

"Miks lillekiivrid roostega ei kattu?" – Tõlge Why helmets rust unless they bloom and flower? (kus unless-konstruktsioon on põhimõtteliselt tõlkija Elmar Maripuu omavoliline lisandus-tõlgendus) aitab mul võib-olla rohkemgi Alveri mõistatuslikust reast aru saada kui üsna sõnasõnaline Why flower-helmets do not rust? (Astrid Ivaski tõlge). Võib-olla saabki igast kiivrist teha lillekiivri. Ja õitsemine ongi ainus pääs roosteminekust.

 

Formalistid ja kontentistid

Tõlkeid lugema asudes eeldasin, et tõlkijate lähenemised jagunevad kahte lehte umbes nii, nagu Jaan Kaplinski on eristanud "formaliste", kelle jaoks dominant on teksti vorm, ja "kontentiste", kes "luulet tublisti proosalähedasemaks tõlkides säilitavad ometi olulisi sisulisi jooni".[16] Analüüsimaterjali lähemalt vaadates ilmnes (nagu ikka), et formalismi ja kontentismi vahel on pigem õige hägune piir. "Olulised sisulised jooned" ja teksti tundetoon võivad paigast põruda nii formalistlikus tõlkes (kui värssi lahjendatakse täitesõnadega ja punnitatakse kohatuid riime) kui ka vabavärsstõlgetes (mille väljendus võib paradoksaalsel kombel muutuda ilmetuks ja nüansivaeseks). Mõnikord ilmnes, et suur osa sügavmõttelise teksti mõttesügavusest võib tuleneda peamiselt sellest, kuidas keel nii loomulikult oma vormi võtab, tõlkes mõjuvad mõtted ilma vormi toeta aga kuidagi pisut banaalsena (nt aforistliku "Killu" puhul – "Tähtsad mõtted riisuvad rahu" jne). Aga on ka väga mõjuvaid vabavärsstõlkeid, kus kujundid tõesti jäävad "hapralt ja alasti seisma – ja nende mõju võib osutuda võimsamaks ja kummastavamaks kui vormilises tõlkes"[17], näiteks Astrid Ivaski tõlge "Tähetunnist"[18]. Nii et jõuame jälle igava tõdemuseni: igat moodi saab hästi ja saab halvasti.

Kõigist tõlkijatest ja nende huvitavusest ma siin kirjutada ei jõua. Pikemalt jäin magistritööd kirjutades aga mõtlema W. K. Matthewsi 1953. aasta antoloogias ilmunud tõlgete üle, mille vormitruudus teatud juhtudel pani (vähemalt sellise lugeja, kes on õrnas eas pisut ebatervel määral arbujate luules ligunenud) puhtaistilisest äratundmisest isegi võpatama. Sealjuures võis ta sõnasõnalisest semantilisest ekvivalentsusest lausa jahmatavalt eemalduda, aga sellest hoolimata jätavad paljud tõlked mulje mingist struktuursest, põhimõttelisemast sisulisest vastavusest.

Mõnikord tundub, nagu oleks tähendus mööda tõlget laiali määritud või uutmoodi ümber jutustatud, nii et see kohati ületab (vähemalt eesti kultuuris) enam-vähem aktsepteeritud formalistliku tõlkekontseptsiooni piirid (Aare Pilve sõnastuses "luuletõlge on eeskätt algteksti kõlaliselt jäljendades võimalikult samasisulise luuletuse kirjutamine"[19]) ja muutub juba üpris jultunud ümberluuletamiseks. Aga millegipärast mõjub see pigem leidlikkuse kui hoolimatusena, tulemus on ikka kuidagi alverlik (ja minu meelest mitte ainult vormi tõttu). Vahel, nagu öeldud, on Matthewsil siiski ka pisut otsitud riime ja sisulist lahjenemist.

Orase kohta kirjutab Anne Lange: "Vastuvoolu on tema tõlkimine igas mõttes: kes siis riimis veel inglise keeles Baudelaire'i, Valéryd või Rilket, või kes tõlkis Talvikut viiekümnendail. Irdne oli aeg, irdsed kirjanduslood ja riimid. Oras on aga poliitiliselt ja poeetiliselt trotslik ning solidaarne kadunud ajaga, mida talle on oluline mäletada."[20] Ma ei tea inglise tõlkeloost piisavalt, et hakata oletama, kas Matthews 30ndatel-40ndatel inglise keeles riimides (ja muid valikuid tehes) arvas neid peavooluga sobituvat või proovis just rõhutatult vastanduda, või ei mõelnudki eriti sihtkultuuriga suhestumisele, vaid üritas lihtsalt edasi anda seda, mis tema meelest tähtis.

Vaatan üksikasjalikumalt kaht formalistlikku tõlget luuletusest "*** Mitte viirastus, meeltepett" (see tekst on minu jaoks alati päris salapärane olnud, miska tõlkijate abi tõlgendamisel on teretulnud), üks on Matthewsi oma, teine kogumikust "Tuulelaeval valgusest on aerud"[21]:

 

BA 1936

Mitte viirastus, meeltepett

ega ohver, hardusest hell —

vaid tohutu suur hotell

on mu õitsev skelett.

 

Neid lifte ja treppe ja käike,

neid peegleid ja uksi ja tube!

Olen eneses võõras ja väike,

ning mul on jube.

 

Siis kui pimedaks tehakse toad,

tulevad hiilides nagu kassid

need, kel kaasas on valepassid,

võõrad sõnad ja haljad noad.

 

Tunnen: otsekui tolmav kriit

iga hoiatus kuivab suhu.

Kui ma teaksin vaid, kuhu, kuhu

kõik me reisime ükskord siit?

Matthews 1953

Not a phantom to work upon

The sense like a mocking spell,

But a labyrinthine hotel

Is my flowering skeleton.

 

These frank and these secret places!

These corridors winding to error!

The mirrors disclose strange faces;

My heart beats terror.

 

When lights in the rooms are extinguished

And the weary guests are sleeping,

Bent treacherous shapes come creeping,

Whose eyes cannot be distinguished.

 

Through multiplying fear

I feel my mouth grow arid:

If I knew where I shall be carried

When I have to go from here!

"Tuulelaeval valgusest on aerud" 2001

Not the dream of a disordered brain

or a victim's soft tender shell

but a colossally grand hotel

that's my skeletal frame.

 

Stairways, lifts and doors leading in,

passageways, mirrors and halls.

I'm an intruder in my own skin

and it all utterly appals.

 

The lights go out, the night revives.

Creeping like cats to their capers,

out come the guests with forged papers,

foreign tongues and razor-sharp knives.

 

Like chalk in my gullet, fear

shrivels up every cry of warning.

If only I could learn before morning

where, oh where, do we all go from here?

 

[Kaldkiri märgib kohti, mida võiks pidada tõlkija loominguliseks tõlgenduseks; allajoonimine lisandusi (piir on muidugi ähmane).]

Matthewsi tõlke omapära on algtekstist märksa suurem hulk värvikaid epiteete, tihti ootamatuid ja kummastavaid: mocking spell; labyrinthine hotel, flowering skeleton; strange faces, weary guests, bent treacherous shapes, multiplying fear. Epiteedid ongi tõlke põhiline vahend võõrastava meeleolu loomiseks.

Tõlkesse on tekkinud uusi kujundeid, mis ei tulene otseselt lähtetekstist, aga sobituvad üldiselt kujundisüsteemi ja meeleollu. Erinevate ruumide ja ruumiosade loetelu teises stroofis on kokku võetud taas epiteetidega these frank and these secret places, eraldi välja toodud ainult koridorid ja peeglid, kuhu paigutub enesevõõrastus. Jubedustunne väljendub südametukses (my heart beats terror); valepasse, võõraid sõnu ja haljaid nugasid kandvad kahtlased kujud on inglise keeles samuti kahtlased, kuigi teistmoodi kirjeldatud (Bent treacherous shapes come creeping, / Whose eyes cannot be distinguished).

Keha-/minakontseptsioon ilmub Matthewsi tõlkes ähmasemalt: ta ei ütle otsesõnu, et lüüriline mina uitab võõra ja väiksena hotellis, mida ta ise kehastab. Seos skeletthotelli ja teises stroofis kirjeldatavate ruumide vahel on nõrgem kui algtekstis, sest sõna places ei pruugi lugeja tingimata mõista hotelli siseruume tähistavana, kuigi corridors järgmises reas viitab juba rohkem hotellile. "Mina" päevapoolt tunduvad esindavat hoopis teksti ilmunud magavad külastajad. Seetõttu tundub loogilisem ka passiivne hoiak viimases stroofis: where I shall be carried / When I have to go from here (aga siin on mina ainsuses, nii et ei hõlma vist teisi hotellis kondajaid).

Lõppeks annab tõlge siiski edasi lähtetekstiga sarnast identiteediärevust ja kõhedustunnet alateadvuse ees (kes olen mina, kui ma polegi üheselt haaratav tervik, vaid mingi arusaamatu labürint, kui minus tegutsevad kõiksugu kontrollimatud jõud, ja mis minust siis alles jääb, kui "õitsev skelett" enam ei õitse?).

Matthewsi tõlkega võrreldes on "Tuulelaeva" tõlge üldiselt alalhoidlikum. Teises-kolmandas stroofis on säilinud loeteluvõte. Tähendused pole laiali aetud, vaid püsivad enam-vähem samades ridades kus lähtetekstis. Üht-teist on siiski lisandunud, kadunud ja omapäraselt tõlgendunud. Üldist ärevat tooni segab näiteks (nähtavasti riimi nimel sisse toodud) sõnavalik capers, mis jätab kolmanda stroofi pahaendelistest tegelastest ootamatult kergemeelse mulje.

Eriti kahe tõlke võrdlemine juhib tähelepanu Alveri eestikeelsete väljendite avaratele tõlgendusvõimalustele. Kui näiteks "viirastus, meeltepett" on Matthewsi tõlgenduses phantom, paranormaalne nähtus, mis mõjutab meeli nagu nõidus (spell), siis "Tuulelaevas" on see taandunud aju talitlushäirele. Hardusest hell ohver aga on "Tuulelaevas" mitte ohvriand, vaid kannatanu või kannataja, kelle kesta hellust on kirjeldatud peaaegu kannibalistlike alatoonidega: a victim's soft tender shell. "Tuulelaeva" tõlkes on õudus ja võõrastus veel tugevam kui lähtetekstis, sest luulemina on kirjeldatud kui sissetungijat (I'm an intruder in my own skin), öiseid ringihiilijaid aga on nimetatud külalisteks (kuigi neil on võltsitud dokumendid), kellel oleks niisiis justkui suurem õigus hotellis viibida. Ühtlasi muutub veel tungivamaks küsimus, kus on siis luulemina õige koht, kui ta iseendasse ei kuulu.

 

Kokkuvõtteks. Millest ma kirjutada ei oska

Ingliskeelse Alveri tõlkelugu jälgides tuleb tõdeda, et luule tõlkimine on ühelt poolt peen klaaspärlimäng, teisalt aga väga vastutusrikas üritus. Ei saa vist öelda, et luuletõlked Eestile vabaduse ja rahvusvahelise tunnustuse tõid (kuigi ei saa ka öelda, et ei toonud). Igal juhul avaldab muljet, et Alveri (ja paljude teiste) luulet on siiski 30ndate lõpust tänapäevani nii palju tõlgitud: et mingid inimesed on luulesse ja selle tõlkimisse nii palju uskunud, et (teises keeles kättesaadavaks tehtud) luule justkui tõestaks kõige paremini eesti kultuuri väärtuslikkust ja eluõigust maailmas. Et "vaadake, see on kultuur, kus kirjutatakse selliseid tekste!" on mingis maailmas, mingis ringis täiesti valiidne argument. Kultuuri eluõigust tõestatakse kultuuri võimega luua ilu. Ükskõik kui tõhusaks sellist tegevust lõppude lõpuks hinnata, on selline hoiak kuidagi liigutav ja imetlust äratav.

Aga vastust küsimusele, kuidas mu kujuteldav lugeja Alverit näeb, ei tea ma endiselt. Ja kas ma tegelikult tahtsingi teada? Pigem tahtsin võib-olla lihtsalt (kuni ülikool veel pakkus õigustust sellise suurepärase turuväärtuseta tegevuse täiskohaga harrastamisele) vaadata eesti luulet teistsuguses peeglis ja kontempleerida sealjuures korduma kippuvaid küsimusi, nagu kuidas selline võimatu asi nagu (luule)tõlge saab ikkagi olemas olla. Mis teeb tõlke elusaks? Kuidas kanda ühest tekstist teise üle "müstiline fluidum"[22]? Kas lause või värss, nagu kiivergi, peab kas õitsema või roostetama? Kui tõlkijal ei õnnestu esialgu tekstist seestuda, siis kas käsitööoskuste abil korralikult kokkupandud lausesse on võimalik elu sisse puhuda või on see pigem nagu surnud konna koibade elektrifitseerimine? Kas lausel on hing, kas selleks, et panna lause tiivaotsteni võbisema ja lugeja õndsusest judisema, on vaja ainult suurepärast tehnikat, või (ka) õnne, seestumist, vaimusugulust, võlukunsti või midagi viiendat?

Neid tõlkeid lugedes ja oma reaktsioone jälgides tekib igatahes tahtmine provotseerivalt küsida, kas tõlge, kus tõlkija pole mõnikordki lasknud lausel iseseisvuda, selle pingel (või müstilisel fluidumil või kuidas seda iganes nimetada) ennast korrakski täpsusest, kohusetundest ja ettevaatlikkusest eemale rebida, saab üldse elus olla. (Jah – täpsusest, kohusetundest ja ettevaatlikkusest saab muidugi eemalduda ka täielikku mädasohu.) Või nagu Anne Lange kirjutab (Orast käsitledes, aga vist üldkehtivalt): ""Ilujuur eks ole julgus," ütleb Pasternak, ja nii on ka tõlkijal vaja omajagu julgust. Muidugi mitte jultumust. Tõlkija ise teinekord neil kahel ehk vahet teha ei oska. Siis näitavad teised talle varsti kätte tema vea."[23]

Aga siit algab juba tõesti fantastiline spekulatsioon[24], millest ma plaanisin tegelikult selle artikli kirjutada, aga ei osanud.

 

[1] Nüüdseks juba ilmunud: Hilary Bird (toim., tlk), An Introduction to Estonian Literature. Bloomington, Ind.: Slavica, 2018.

[2] "Maalija lõvipuuris", "Kannibal", "Titaanid", "Raudne taevas", "*** Mitte viirastus, meeltepett", "Rätsep Mure", kuues kild "Kuuest killust", "Tähetund", "Eluhelbed", "Võlg" ja "Korallid Emajões".

[3] Anne Marie Louis, Jorge Luis Borgese tõlkekäsitus. Vikerkaar, 2000, nr 2–3, lk 127.

[4] Hasso Krull, Ninniku: lähtekoht ja kavatsused. Sirp, 15.06.2001.

[5] Almost five years ago, I read an English translation of "Tähetund" by Betti Alver (George 1993: 9) while I was finishing up my undergraduate work in the United States. With just the first two lines of the poem — "Mis küsib elulahkmel heitlik maru! / Kuid sina enesele annad endast aru." — I was captivated by the strength of Alver's language (even in its translation) and the poetry of her ideas, and I knew I wanted to read her work in its original Estonian. I was at a crossroad in my own life, so to say, and her words gave me a direction, a place. – Michelle Theresa Mueller, The Use of Repetition in Betti Alver's Poetry: A Stylistic Analysis. Magistritöö, Tartu Ülikool 2015, lk 3. Jutt on Astrid Ivaski tõlkest: The errant storm does not ask many questions / at life's crossroad. / It is ultimately you who has to answer / for yourself – Emery George (toim.), Contemporary East European Poetry: An Anthology. New York, Oxford: Oxford University Press, 1983 [2. trükk 1993].

[6] Aliki Barnstone, Willis Barnstone (toim.), A Book of Women Poets from Antiquity to Now: Selections from the World Over. Revised, and with an Expanded Section of American Poets. New York: Schocken Books 1992 [1. väljaanne 1980]. Alverilt (Eesti ja üldse nt Balti riikide ainsa esindajana) on sinna valitud "Maalija lõvipuuris", "Rätsep Mure", "Raudne taevas" ja "Titaanid" (tlk Willis Barnstone ja Felix Oinas).

[7] Vt nt Walter Cummins (toim.), Shifting Borders: East European poetries of the eighties. Rutherford [jt]: Fairleigh Dickinson University Press. 1993. Juba kujundliku pealkirja panek paistab andvat paraja turundusliku võidu E. George'i antoloogia ees, rääkimata Burton Raffeli eessõnast, mis kinnitab, et Ida-Euroopa luule on "väga teistsugune" ning (olnud) enam-vähem elu ja surma küsimus. Alverilt sisaldab "Tähetundi", "Võlga" ja "Koralle Emajões" (tlk Elmar Maripuu).

[8] William Kleesmann Matthews (koostanud, tõlkinud), Anthology of Modern Estonian Poetry. Gainesville: University of Florida Press, 1953.

[9] Ernest Howard Harris, Literature in Estonia. London: Boreas Publishing, 1943.

[10] Eriti võluvalt möönab seda Emery George: Ida-Euroopa olevat suurele osale Ameerika publikust lihtsalt "raudse eesriide tagune" või paremal juhul "vana kodumaa", kust pärinevad "vanaemad, head retseptid ja Dracula"; et see piirkond on aga "sama inimlik ja tsiviliseeritud kui meie" (s.t Ameerika) ja et seal veel pealekauba head luulet kirjutatakse, võivat "meeldivalt üllatada" neidki, kes on Ida-Euroopa kultuuriga "keskmisest paremini kursis" – Emery George (toim.), Contemporary East European Poetry: An Anthology, lk xxxiii–xxxvii).

[11] Emery George (toim.), Contemporary East European Poetry: An Anthology, lk xxxvi.

[12] 1979. aasta artiklis "Reflections of Estonia's fate in the poetry of Betti Alver and Jaan Kaplinski" (Journal of Baltic Studies, Vol X, nr 4, 1979, lk 352–360) on Ivask okupatsiooni teemal väga selgesõnaline.

[13] Aare Pilv, Poeetilisest mõõtmest. Tõlkija hääl IV, 2016, lk 39.

[14] Peeter Torop, Tõlge ja/kui retseptsioon. Kultuurimärgid. Tartu: Ilmamaa, 2000, lk 20.

[15] Aare Pilv, Täitsa ja need teised sõnad. Tõlkepoeetiline visand. Tõlkija hääl VI, 2018, lk 162.

[16] Jaan Kaplinski, Klassikaeepos tänapäevakeeles. "Kalevala". Looming 1986, nr 5, lk 639.

[17] Märt Väljataga, Tõlkida värssi. Tõlkija Hääl III, 2015, lk 48.

[18] Emery George (toim.), Contemporary East European Poetry: An Anthology.

[19] Aare Pilv, Poeetilisest mõõtmest, lk 38.

[20] Anne Lange, Luuletaja ja tema tõlkija. Looming, 2004, nr 11, lk 1716.

[21] Doris Kareva (koost.). Tuulelaeval valgusest on aerud: valik eesti moodsat luulet = Windship with oars of light: Estonian modern poetry. Tõlkijad Elmar Maripuu, Sam Hamill, Riina Tamm, Külliki Saks, David McDuff, Ivar Ivask, Inna Feldbach, Alan Trei, Richard Adang, Ritva Poom, Enn Soosaar, Billy Collins, Mardi Valgemäe, Toomas Hendrik Ilves, Talvi Laev, Gabriella Mirollo, Tarmo Urb, Paul Saagpakk, Erkki Sivonen, Tiit Kusnets. Tallinn: Huma 2001. Üksikute tekstide tõlkijaid pole nimepidi välja toodud, mida eessõnas on põhjendatud sellega, et mõned tõlked on "mitmekordse toimetamise käigus hoopis üheks sulanud, nii et autorsust on sageli raske määratledagi" (lk 6).

[22] Hasso Krull, Klassikalise eesti keele poole (ehk üleskutse heterorütmiale). Tõlkija Hääl VI, 2018, lk 32–33.

[23] Anne Lange, Luuletaja ja tema tõlkija, lk 1716.

[24] "Keel üldiselt ja tõlkimine eriti on valdkonnad, mis annavad toitu kõige fantastilisematele spekulatsioonidele." –

Märt Väljataga, Tõlkimise teooriast ja praktikast. Sirp, 27.11.2008.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: