Contra. Minu teekond tõlkimiseni ({{commentsTotal}})

Contra Lastejaama @raamatuklubis
Contra Lastejaama @raamatuklubis

Kui keeran ajaratast kümme aastat tagasi – ilmselgelt ei osanud ma siis ette kujutada, et võin tulevikus enda nime taha kirjutada tiitli – tõlkija! Olin tollal lihtne keskharidusega maapoiss, kuigi kuulus luuletaja. Nokitsesin seda teha, mida elu ette lükkas.

Ilmunud "Tõlkija hääles" nr. 7.

Pärast keskkooli lõpetamist püüdsin korra ülikooli sisse saada, aga jäin päris selgelt joone alla. Peab tunnistama, et koolis ma väga aktiivne teadmiste omandaja ei olnud, ainult raamatuid lugesin juba varajasest lapsepõlvest. Väga palju raamatuid lugesin.  

Siis poole aasta pärast tuli sõjavägi, õigel hetkel, sest mul polnudki ideed, mida edasi teha. Sellele järgnenud kuu aega inglise keele asendusõpetajana oli lõbus aeg, aga ka õpetlik, sest andis märku, et ei ole mul õpetajaannet ega erilist inglise keele oskust.  

Lõpuks pandi mind poolvägisi postimehe ametisse, samal ajal jõudsin esimese luulekogu avaldamiseni. Oluline pööre tuli siis, kui Vahur Kersna juhitud "Hommiku TV" kaudu avastas Eesti rahvas, et luuletav postimees on üks vahva tegelane. Hakkasid tulema esinemised, ajalehed küsisid igasugu kirjatükke, nii kolumne, artikleid kui ka päevakajalisi luuletusi, tulid tellimused kirjutada luuletusi nii firmadele kui ka inimestele, näiteks juubeliks. Eriti palju pakkumisi tuli masule eelnenud majandusõitsengu ajal. Vahel pakuti ka telesaadete juhtimist. Neist "Erisaade" oli pikem ja pidevam projekt (2008–2010). Neli aastat (2004–2008) toimetasin Urvaste vallalehte koos abikaasaga, kellel ajakirjanduslik kõrgharidus, see oli vägev tekstitöötluse koolitus minu jaoks.

Esinesin luuletajana palju nii koolides kui kõrtsides ja kus iganes, aga Lätiga ei olnud rohkem pistmist kui see, et naaberriik trügis aeg-ajalt teemana mu luulesse ja Guntars Godiņš oli kutsunud mu 2006. aastal Eesti esindajana esimesele Luulesõidule, kus osalesid kaks Soome, kaks Eesti (teisena Elo Viiding) ja kaks Läti luuletajat – Inga Gaile ja Kārlis Vērdiņš, keda kumbagi ma tollest korrast ei mäleta, kuigi nüüd on nad minu tõlgitud luuletajate väärikas nimekirjas.  

Minu läti keele sõnavara oli tol hetkel ehk natukene suurem kui keskmisel eestlasel (põhiliselt saldējums, iela ja veikals), sest kui sai nooruses Läti televisioonist korvpalli vaadatud, oli vaja numbritest aru saada. Rohkem sõnu jäi külge siis, kui Guntars Godiņš tasapisi mu luuletusi läti keelde tõlkis, kuni aastal 2009 sai nendest minu esimene lätikeelne raamat[1]. Teadsin siis mõnda tõlget peast ja sain ikka aru ka, mis sõnad seal olid. 

Esimene vähemalt kolmesõnaline lause, mida juba lapsena läti keeles teadsin, oli tegelikult man nav laika – mul ei ole aega. Mitte et mul tollal eriti vähe aega oleks olnud, päris palju aega oli, lihtsalt selles lauses oli nimi Laika, mida kandis ka üks minu mängukoer. Sellised seosed aitavad tänase päevani võõraid sõnu ikka hulga kergemini meelde jätta.       

Minu esimene katse üldse luulet tõlkida oli vist 1998. aastal, kui avastasin Komimaa karsklaste ajalehest Trezvost i zdorovje (Karskus ja tervis) venekeelse suitsetamisvastase luuletuse, mis oli õige minu stiilis kirjutatud. Ja tegin päris vahva tõlke. Tänaseks olen seda küll juba tublisti lihvinud.

Ja noh, siis olin tõlkinud mõne Eesti eurolaulu naljaga pooleks inglise keelest võru keelde ja midagi ka eesti keelest võru keelde… Juba vägevam värk oli kaks luuletõlget Ginsbergi raamatusse[2], millest üks oli mulle jõukohasem tekst, teises oli väga palju vihjeid Ameerika elu märgilistele nähtustele, õnneks mulle seletati need ära, peab lootma, et tulemus kõige hullem ei ole.        

Aga tõeline ilmutus tuli minu ellu ikkagi 2009. aasta suvel, kui noored kirjanikud Andra Teede, Kristina Viin, Mehis Heinsaar, Veiko Märka, Mihkel Kaevats, Carolina Pihelgas, Hasso Krull, Valdo Valper, Jaan Malin, Wimberg, Heiki Vilep ja Valeria Ränik, ning nende hulgas ka natuke varem sündinud Andres Ehin, läksid kahenädalasele matkale Kristjan Jaak Petersoni ja – nagu hiljem selgus – ka läti luuleklassiku Eduards Veidenbaumsi[3] jälgedes. Riiast Tartu. Ma ei tea, mida selle projekti juht Andra Teede taotlusse kirjutas, aga kui seal oli eesmärgina "arendada eesti-läti kirjandussuhteid", siis see sai minu kaudu küll kuhjaga täidetud. Olgugi et ma ise vaid ühe päeva osa võtsin. Aga see oli ülioluline lõik Võnnust Valmierra, mille käigus külastati ka Veidenbaumsi majamuuseumi Kalāčis. Valmiera teatri eestlasest näitleja Jaanus Johanson (Jānuss Johansons), kes aitas Läti poole peal matkaasju korraldada, andis meile kamba peale ülesande – tõlkida eesti keelde kaks Veidenbaumsi tekstidele tehtud laulu.  

Üldsus otsustas, et see on just täpselt mulle sobiv töö. Kui lugesin neid tekste ja kuulasin lindi pealt laule, tundsingi kohe, ilma sisust aru saamatagi, et need on nagu minu luuletused, rütm tundus tuttav. Ja kui veel sisust aimu sain, huvi aina kasvas. Tegin käigu pealt tõlked ja mõned read jäid pikaks ajaks kummitama. Üks tõlgetest on minu arvutis ja minu Veidenbaumsi loomingule pühendatud blogis[4] tänase päevani säilinud:  

 

Kas loodate mu vennad õed

Et meil on mõistus peas

Me arunatukese jõed

On aastaringi jääs.

Eesmärgid on küll silme ees

Laob müürid püsti mõni mees

Kuid tulemus on õhk

Ei ole mõistus hoolikas

Kui mõtleb ta eest soolikas

Sest tühjaks läinud kõht.

 

Võrdluseks saab pakkuda teksti, mis lõpuks, viis aastat hiljem, minu Veidenbaumsi tõlkeraamatusse läks:[5]

 

Mul tundub nii, et maailmas

Vaid arulagedus.

Me "elu mõtet" raamimas

On puhas tobedus.

Käib inimene sihita,

Võib tarku asju lahata,

Kuid ikka tuhm ta jälg.

Kõht – jumal kõigevägevam,

Särk oma kõige ligemal

Niipea, kui kiusab nälg.

 

(Luuletuse originaal läti keele huvilistele on muuhulgas siin:

 

Es domāju, ka pasaulē

Nav prātīgs it nekas,

Un mūsu dzīves nozīme

Ir tīrās muļķības.

Bez mērķa cilvēks blandās te,

Par gudrām lietām spriedelē,

Bet galā dumjš ir viss,

Jo vēders – dievs visaugstākais,

Un katris pats sev tuvākais,

Tiklīdz kā izsalcis.)

 

Matka lõpetamisele Tartus jõudsin ma muidu ka, Jaanus tõi mulle plaadi, mille peal oli veel kümmekond Veidenbaumsi luuletustele kirjutatud laulu. Otsustasin siis ka need kõik ära tõlkida, tekstid olid internetist leitavad. Tõlkimise esimene abivahend oli 1959. aastal Karl Abeni koostatud ja kuni 2015. aastani ainus läti-eesti sõnaraamat. Oleks olnud loogiline, et Jaanus teeb mulle reaalused ja siis ma tõlgin, aga ma lootsin läbi isikliku valu ja vaeva teksti mõttele ja eelkõige tunnetusele lähemale jõuda. Püüdsin reaalused kõigepealt ise valmis teha ja alles siis saatsin Jaanusele parandamiseks.     

See oli põnev retk. Tavaliselt lasin enne sõnaraamatust otsima hakkamist luuletuse Google Translate'ist läbi, aga see tegi sama palju segasemaks kui selgemaks. Fantastilisim lause oli "Sa annad iga kord, pühendunud abikaasa", mis tegelikult tähendab "Sulle au annab igaüks, hoolikas mees" (Ikkatris tev godu dod centīgais vīrs).

Ühe Google Translate'i tõlgitud Veidenbaumsi luuletuse avaldasin lõpuks ka oma originaalluuleraamatus "Urvaplaaster" (2012), internetiteemalise tsükli osana. Luuletus oli niisugune:

 

Pärast au vastavalt asutuste vara
Ilma et ülejäänud inimesed perspektiivis
Nad tagaajamine, nad näevad vaeva, nad näevad vaeva,
Mis abi nad krüpt indekseerida.

Nii lahe haudade kimbud,
Mõlemad tegelased on nimetatud laulud
Mitte minu luksuskaupadele, mitte laule
Mis surnud pimeduses tina.

 

Ja võrdluseks selle luuletuse lõplik, minu tehtud tõlge, mis samuti jõudis juba mainitud raamatusse "Mind ärge lugege":

 

Ausära ja võimu ja vara

Vaid igaüks jahtima peab,

Ta lidub ja sõdib ja trügib,

End hoolega hauda ta veab.

 

Oh loorbereid, mälestusmärke

Ja oode, mis üürgab siis koor!

Kuid hiilgust ja laule ei märka,

Kel ees surma pilkane loor.

 

Olen ajapikku aru saanud, et hea on luuletusi tõlkida, kui oled samal ajal luuletaja. Tõlkides tuleb ikka aeg-ajalt kiusatus, et tahaks algteksti huvitavamaks muuta. Aga siis võtan selle tekkinud alge ja kirjutan täitsa oma teksti. No umbes nagu omaaegne Restu leivatööstus, kes tegi leibadest, mida ära ei saanud müüa, kalja. Väga maitsvad mõlemad. Iga luuletaja tõlkimine on uus huvitav kogemus ja jätab mingi jälje ka minu enda järgnevasse loomingusse. Mõni rohkem, mõni vähem. Veidenbaums vist õige palju. Näiteks minu selle luuletuse puhul:

 

RÄME KALAMEHEJUTT [6]

 

kui maapealse eluga sõbruned

pead tema eest veriseid sõdu

siis peagi sa maa põues kõduned

ja see pakub rohkemgi lõbu

 

sest jäänud su tarvis on alale

üks maailma suurimaid plusse

läed põhjavee kaldale kalale

siin rohkem on vihmausse

 

tean kindlalt, et algimpulss on pärit siit:

 

Pimedus, udu,[7]

Katavad maad,

Lõputut muret

Näha vaid saad

 

Asjata rügad                        

Mõttetut tööd,

Lõpuks sa maa sees

Usside sööt.

 

Unenäod õnnest

Tõrjuma pead,

Ei saa siin ilmas

Midagi head.

 

Südames ainult

Valu ja piin,

Ah, neetud saatus

Inimsool siin.

 

Netist leidsin nimelt peaaegu kõik Veidenbaumsi luuletused ja mingil hetkel tundsin, et mulle on jõukohane need viimseni ära tõlkida. Pealegi saabus 2010. aasta kevadel hetk, kus suuremad projektid olid läbi saanud, riigis ja maailmas oli majanduskriis, pakkumisi tuli vähe, raha ka, aga see oli imeline, sest andis ruumi uutele asjadele. Nii sündiski 2014. aastal ilmunud Veidenbaumsi eestikeelne kogu.  

Läti keeles tegin tohutu sammu edasi, kui läksin aastal 2013 Tartu Ülikooli läti keele loengusse. Ma ei olnud kunagi tudeng olnud, aga nüüd ostsin endale ühe loengu. Samas minu Veidenbaumsi tõlkeraamat oli juba valmimas, Guntars Godiņš jälgis, et tulemus saaks parim võimalikest. Esimesest Veidenbaumsi tõlkimisest 2009. aastal kuni tema luule tõlkeraamatu ilmumiseni läks ligi viis aastat. Mitu korda selle aja jooksul luuletused sai läbi käidud, on raske hinnata. Üks otsustav koosistumine Guntarsiga Tartu Ülikooli kohvikus õlleklaasi taga kestis 7 tundi, mille jooksul sai kõik 80 luuletust üle vaadatud. Vägev avastus oli, kui 2018. aastal  näituse "Veidenbaums – võimatu luuletaja" tekste läti keelest eesti keelde tõlkides selgus, et Veidenbaumsilt on läti keeles säilinud vaid 74 luuletust. Eestikeelsel raamatul "Mind ärge lugege" nimelt otseselt originaali ei olnud, olin koostanud kogu ise, põhiliselt kasutades läti kirjastuses Nordik 2005. aastal välja antud Veidenbaumsi koondkogumikku "Dzeja" ("Luulet"). Kuivõrd olin korjanud Veidenbaumsi tekste ka internetist, oli minu ilmunud valikus nii luuletus, mis oli lihtsalt paar rida tema märkmetest; pikem luuletus, mis minu tõlgenduses oli kuidagi kolmeks lühemaks jagunenud, aga ka luuletus, mille päritolu ja allikat ma ei suuda enam kuidagi tuvastada.     

Kui valmistasin ette Veidenbaumsi raamatu esitlust, leidsin netist läti luuletaja Alise Zariņa, kelle kutsusin sinna esinema, ja mõistagi tuli siis, ja ka tahtsin, ürituseks tema luulet tõlkida. Alise oli pärast meie esinemist küsinud Guntarsilt, et miks rahvas tema luuletuste ajal naeris, tal ju nii tõsised luuletused. Peab kunagi tolleaegsed tõlked üle vaatama, kuigi see oli Guntarsi poolt kõik üle kontrollitud. Aga ilmselt see naer talle meeldis, sest tänaseks on ta tõsiste luuletuste kirjutamise asemel hakanud rohkem stand-up-koomikaga tegelema. Ja filme teeb ka, ühte käisin vaatamas, sealgi oli naerukohti piisavalt.

Pärast esitlusi – mille ajaks küll raamat veel valmis ei saanudki (kuivõrd kirjutasin esitluse luuleõhtutele Kulkasse projekti ja need sündmused olid ka minu 40. sünnipäevaga seotud, aga raamat tahtis kauem küpsetamist, kui ma arvanud olin) – ootas mind ees esimene tõlkija-kirjaniku residentuur Lätis, Ventspilsi kirjanike majas. Seal tehti minuga esimene lätikeelne intervjuu. Mõistagi oli lõikumist pärast salvestust palju, eriti seepärast, et ma ei saanud tihti küsimusest aru. Oma juttu suutsin juba ajada küll, andsin samal ajal ka Liepāja tudengitele pooleteist tunni pikkuse lätikeelse loengu.

Ka Ventspilsi kirjanike ja tõlkijate majast leidsin mitmeid läti luuleraamatuid, näiteks Arvis Vigulsi avastasin just sealt ja tõlkisin teda lihtsalt põnevusest. Hakkas tulema ka tellimusi festivalide ja luuleõhtute jaoks. Samas üks esimesi tellimustöid oli hoopis Daugavpilsi kindluse turismijuht.          

Aastal 2016 otsis minu läti keele eluaegne õppejõud Ilze Tālberga kedagi, kes tõlgiks eesti keelde Nora Ikstena raamatu "Emapiim". Ütlesin, et mul ei ole aega, ja kuna kellelgi teisel ei olnud ka aega, otsustas Ilze ise selle ette võtta. Mõistagi lubasin tema tõlke üle vaadata. Ma ei tea, mis hetkel sai minust selle raamatu kaastõlkija, aga eks ta sellest tuli, et me aina põrgatasime neid versioone edasi-tagasi. Nüüd olemegi minu kolme viimase suurema tõlke puhul (lisaks Ikstena "Emapiimale"[8] veel Luīze Pastore "Maskačka lugu"[9] ja Alvis Hermanise "Päevik"[10]) väga hästi toiminud tandemina, kuigi Ilze on Pastore raamatus kirjas kui "konsultant" ja Hermanise omas kui "toimetaja". Minu jaoks on ta kogu aeg kaastõlkija. Olen veendunud, et parim moodus tõlkimiseks ongi, kui seda teevad kaks inimest, kellest ühel on esimeseks keeleks algkeel ja teisel sihtkeel. Ja mõlemad oskavad mõlemat keelt piisavalt hästi. Muidugi peab olema sobivus koostööks ja kompromissivalmidus. Peamine küsimus on siin vist, et kas eelarve kannatab kahte tõlkijat välja.

Hea on, kui keegi tõlget ikka kontrollib. See on naljakas, kuidas võid vahepeal mõne asja täiesti ilma põhjuseta valesti tõlkida ja pärast üle lugedes seda ise mitte enam tähele panna. Kord ühes Valts Ernštreitsi luuletuses "Nähtavas valguses"[11], mida avaldatud ei olegi, tõlkisin polārlapsa (polaarrebane) silma pilgutamata "jääkaruks", kuigi "jääkaru" ei ole ka läti keeles mingi "polaarkaru", vaid ikkagi leduslācis. Et sõnad lapsa ja lācis on nii sarnased, et nad niimoodi omavahel segi lähevad, ei tahaks hästi uskuda. Lihtsalt miski reageeris ajus niimoodi. Hea, et vaatasime Valtsiga koos need tõlked üle.    

Läti keele iseõppimise käigus lugesin vahepeal kahte raamatut paralleelselt – lätikeelset originaali ja eestikeelset tõlget. Ühes neist oli lätikeelne sõna piparkoks tõlgitud "piparkoogiks", kuigi see on hoopis "piprapuu". "Piparkook" läti keeles on ikkagi piparkūka. Aga õnneks ei olnud sellel sõnal loo loogilises kulgemises nii väga suurt tähtsust. Teinekord võib aga vale sõna loo üsna pea peale keerata, arusaamatukski muuta.        

"Emapiima" tõlkimisel tegi muret see, et seal võrreldi kõike piimaga, aga Piimatee taevas on ju eesti keeles Linnutee. Läti keele tõlkijate seminaril 2018. aasta detsembris Riias sain teada, et ka leedu keeles on samamoodi. Aga ma tegin lätikeelsest Piimateest eesti keeles piimja Linnutee ja pusle läks jälle paika. Teine küsimus oli väljendiga "vesi oli sellel suvel soe nagu piim". Eestlased ütlevad ikka "soe nagu supp". Siin tuli lahendus minu jaoks tundmatuks jäänud Ilze sõbralt – vesi oli meil soe nagu lüpsipiim ja kõik oli jälle selge. Tõlkimine ongi järjest kollektiivsem looming, ma ei ole sugugi ainuke, kes tõlkimiseks Facebooki abi kasutab. Näiteks kui on vaja mingile nähtusele sobivat eestikeelset vastet otsida. Meil on ka oma EE-LV-EE tõlkegrupp.    

Vanasõnadele vastete leidmine on just selline laiema arutelu teema. Ei saa otse tõlkida läti keelest "Esimesed kutsikad peab uputama", vaid enamasti peab kasutama Eesti samatähenduslikku "Esimene vasikas läheb aia taha". 

Veidenbaumsi luuletuses "Kõik tüütab ja tülgastab sind" ("Viss apriebies, apnicis ir")[12] ei tahtnud "nagu pimedale kanale tera"  (mis läti ja eesti keeles küll kattub) kuidagi sobivasse rütmi vormuda ega ka parajat riimi ei olnud talle, asendasin niisiis tõrksa koha väljendiga "nagu magavale kassile hiir" ja mõte ei muutunud sugugi.

 

Üks minu lemmikkohandamisi on olnud Kārlis Vērdiņši luuletuse "Telegramm" ("Telegramma") tõlkimine 2017. aasta Prima Vista festivali jaoks. Selles tehti nalja omaaegse telegrammides kasutatud kirjastiili üle, kus kirjavahemärgid kirjutati sõnadega – koma oli "koma", punkt oli "punkt" jne. Ja täpitähtede asemel oli oe või ae, ja lätlased ei saanud kasutada katuseid ja konkse, mille olemasolek või puudumine võib tähendust oluliselt muuta.  

Lätikeelseid kirjavahemärke, mida sõnadega kirjutati, ei olnud raske eesti keelde üle kanda, need ikka samad mis meilgi, kuigi koma kasutatakse läti keeles tunduvalt rohkem. Küll aga on läti keelega mitte kursis olevale eestlasele mõttetu tõlkes mainida pikendusmärke ja pehmendusi – isegi kui need ära seletada, ei taipaks ta ometi seda traagikat, mida tooks nende kadumine kirjapildist.

Aga eespool mainitud luuletuses asendasin läti kirjaviisi omapärad eesti keele omadega – kui meil kaotataks keelest õ, ä, ö, ü, võrduks see just täpselt pikenduste ja pehmenduste ärajätmisega. Kokku nägid luuletuse originaal ja eestikeelne variant välja nii: 

 

TELEGRAMMA

 

NERAKSTIET DZEJOĻUS BEZ

PIETURZĪMĒM IZSAUKUMA ZĪME

 

PIETURZĪMES KĀ POGAS PIE APĢĒRBA

KOMATS KĀ SĀLS PUTRĀ KOMATS KĀ

OSA PIE KRŪZITES PUNKTS

 

KATRS KOMATS KOMATS KATRS

PUNKTS KOMATS KATRA IZSAUKUMA

ZĪME DOMUZĪME TIE IR JŪSU DZEJOĻA

KAULI KOMATS JŪSU DZEJOĻA

LUKSOFORI UN SEKUNŽU RĀDĪTĀJI PUNKTS

 

KAS ATMET PIETURZĪMES KOMATS TAS

DRĪZ ATMETĪS GARUMZĪMES UN

MĪKSTINĀJUMUS KOMATS TAD JAU

SĀKS IZLAIST SAIKĻUS UN

PARTIKULAS KOMATS UN VISBEIDZOT

NOGĀLES VALODU PAŠU KOMATS UN TAD CILVĒKS

VAIRS NEBŪS CILVĒKS

KOMATS BET BAUROS KĀ LOPS TRĪS

IZSAUKUMA ZĪMES

 

BET KOMATS JA JUMS KOMATS DĀRGIE

DRAUGI KOMATS IR ATŠĶIRĪGS

VIEDOKLIS KOMATS TAD

NEKAVĒJIETIES IZTEIKT TO KOLS

RAKSTIET UZ KĀRLIS ZEMSVĪTRA

VERDINS ET HOTMAIL PUNKTS COM

KOMATS UN ES JUMS SALIKŠU VISUS

PUNKTUS UZ I PUNKTS

 

 

TELEGRAMM

 

ÄRGE KIRJUTAGE LUULETUSI ILMA

KIRJAVAHEMÄRKIDETA HÜÜUMÄRK

 

KIRJAVAHEMÄRGID ON NAGU NÖÖBID

RIIETE EES KOMA NAGU SOOL PUDRUS

KOMA NAGU KÕRV TASSI KÜLJES PUNKT

 

IGA KOMA KOMA IGA PUNKT KOMA

IGA HÜÜUMÄRK MÕTTEKRIIPS NEED

ON TEIE LUULETUSTE KONDID KOMA

TEIE LUULETUSTE VALGUSFOORID JA

SEKUNDIOSUTID PUNKT

 

KES HEIDAB KÕRVALE

KIRJAVAHEMÄRGID KOMA SEE HEIDAB

VARSTI Õ KOMA Ä KOMA Ö JA Ü KOMA

SIIS HAKKAB JUBA VAHELE JÄTMA

SIDESÕNU JA ABISÕNU KOMA JA

LÕPUKS TAPAB KOGU KEELE KOMA JA

SIIS INIMENE ENAM EI OLE INIMENE

KOMA VAID MÖIRGAB NAGU ELAJAS

KOLM HÜÜUMÄRKI

 

SIISKI KOMA KUI TEIL KOMA KALLID

SÕBRAD KOMA ON ERIARVAMUS

KOMA ÄRGE JÄTKE SEDA VÄLJA

ÜTLEMATA KOOLON

KIRJUTAGE KĀRLIS ALAKRIIPS VERDINS ÄT

HOTMAIL PUNKT COM KOMA JA MA

PANEN TEILE KÕIK PUNKTID I PEALE PUNKT

 

Sõna- ja keelemängudele lahenduste leidmine on umbes nagu puuskulptuuride tegemine – lähed metsa ja vaatad, mis kujuga puu on, mida saab sellest kõige paremini välja raiuda. Nora Ikstena "Emapiimas" läksid ema ja tütar metsa ja üks lind tervitas neid tärinaga, mida nad inimkeeles (jah, läti keelt loen ma ka kindlasti inimkeeleks) tõlgendasid "te irrrrrrrrrrr" (te irsiin on läti k) ja mille peale tütar nentis – "meie emaga olime ka siin". Eesti keeles ei oleks kuidagi loogiline, et rähn täristab pehmelt: siin onnnn, siin onnnn. Otsustasin, et rähni tärin kõlab terrrre, terrre, millele oli hea vastata – tere, meie emaga oleme ka siin. Minu meelest kõlab isegi loogilisemalt kui originaalis.

Alvis Hermanise "Päeviku" tõlkimine 2018. aastal oli pealtnäha lihtsam kui teiste raamatute oma. Aga põnevaks ja keeruliseks tegi asja see, et tegu oli üsnagi argikeeles päevikuga, mida läti toimetaja Maima Grīnberga püüdis võimalikult vähe toimetada, ja siis ka mina püüdsin teda võimalikult vähe muuta, stiili säilitada, aga nii, et ei jääks muljet, nagu ma ei oskaks eesti keelt korrektselt. Õigemini tuli karta toimetaja pärast, kes saab lõppkokkuvõttes kõige rohkem vastu päid ja jalgu. Eks meil toimetajaga ka jagelemist sellel tasandil tuli, teatrirahvas oli ka toimetamisse kaasatud, seda, kus on vaja kirjutada "etendus" ja kus "lavastus", arutasime pikalt – nagu ka seda, kas Hermanise "kontsepti" peab ikka tõlkima "kontseptsiooniks". Aga Hermanise põnev mõttemaailm, räägitakse, et sai kenasti edasi antud ja raamat sai ka nominatsiooni mõttekirjanduse tõlke alajaotusest. Ma ei teadnudki enne seda, et ma mõttekirjanduse tõlkimisega tegelen.

Oluline tunnustus minu senise tõlketöö eest on ka mulle kolmeks aastaks kirjanikupalga määramine, tean, et see on peamiselt Läti suunal tegutsemise eest. Kui vaadata neid Läti teoseid ja luuletajaid, keda ma tahan esmajärjekorras tõlkida, siis peaks tööd veel kauaks-kauaks jätkuma. 

 

[1] "Abi labi", Jānis Roze 2009 (koos Kivisildnikuga). 

[2] "Ameerika". Valik luuletusi 1947–1996. Koostanud ja toimetanud Hasso Krull; inglise keelest tõlkinud Contra, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Andres Langemets, Margit Langemets, Jürgen Rooste, Tõnu Õnnepalu. Loomingu Raamatukogu, 2003, nr 3–6.

[3] 1867–1892, õppis muu hulgas Tartus õigusteadust, tema luuletusi hakati avaldama pärast tema surma.

[4] https://eduardsveidenbaumsblog.wordpress.com/2018/02/23/es-domaju-ka-pasaule/. Sealt leiab muide veel 12 varianti, mis tõlkimise käigus tekkisid, enne kui päris rahule jäin.

[5] Eduards Veidenbaums, "Mind ärge lugege". Jumalikud Ilmutused, 2014, valinud ja tõlkinud Contra.

[6] Luuletus ilmub peagi minu luuleraamatus "Legoist" kirjastuses Mina Ise.

[7] Sellegi Veidenbaumsi luuletuse tõlge on ilmunud juba mainitud kogus "Mind ärge lugege".

[8] Originaali pealkiri "Mātes piens", eestikeelne tõlge Kirjastus Hunt, 2018.

[9] Originaali pealkiri "Maskačkas stāsts", eesti keeles "Jakobi väga hästi õnnestunud plaan", Helios, 2019.

[10] Originaali pealkiri "Dienasgrāmata", tõlge ilmus 2018 Tallinna Linnateatri väljaantuna.

[11] "Redzamajā gaismā", raamatust "Dark Energy", Mansard, 2014.

[12] Siin on võimalik näha nii originaali kui tõlget: https://eduardsveidenbaumsblog.wordpress.com/2018/12/14/viss-apriebies-apnicis-ir-koik-tuutab-ja-tulgastab-sind/.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: