Ivo Volt. Toimetajate hääled ({{commentsTotal}})

Ivo Volt
Ivo Volt "Kirjandusministeeriumis"

Toimetaja mitte ainult ei korista, vaid võib tuppa ka uut mööblit paigutada ja kardinaidki vahetada, ütleb Ivo Volt "Tõlkija hääles".

Viimastel aastatel on Eestis üsna palju kirjutatud keeletoimetajatest ja nende tööst. Keeletoimetamist õpetatakse ülikooli tasemel, 2012. aastal loodi Eesti Keeletoimetajate Liit, valminud on keeletoimetaja kutsestandard,[1] 26. juunil 2019 said viis esimest keeletoimetajat – Airi Männik, Külli Pärtel, Riina Reinsalu, Kristel Ress ja Margit Ross – 6. taseme kutse.[2] Olgugi et ka keeletoimetaja kutsestandardis mööndakse kutsealase ettevalmistuse puhul filoloogilise kõrghariduse kõrval pikaajalist erialast töökogemust, võib näha üha suuremat soovi keeletoimetajaid ka eraldi koolitada. Kuigi olen päris kindel, et hea ja kogemustega keeletoimetaja kujuneb töö käigus, võiks selline elementaarne haridus anda siiski väga hea baasi.

Tartu Ülikooli Kirjastuse peatoimetajana pean tegema koostööd eri toimetajatega, koordineerima autorite ja toimetajate suhtlust, mõnikord olema ka viimaseks instantsiks, kui erialane keelekasutus ja keeletoimetaja põhimõtted vastuollu satuvad. (Näiteks ei oleks mõeldav, et meie religiooniloo-alastes raamatutes kirjutataks Uus Testament või Vana Testament väikeste algustähtedega.) Aga samuti puutun sageli kokku sellega, et toimetaja roll ei ole üheselt määratletav ja tema ülesanded on tihti kokkuleppelised, sõltuvalt tekstist, autorist/tõlkijast ning, mis seal salata, ka toimetaja kompetentsist. See, et sõnal "toimetaja" on mitu tähendust, on hästi teada. Isegi kui jätta kõrvale toimetajaamet televisioonis, raadios ja mujal ning piirduda vaid tekstitoimetajatega, ei ole alati sugugi selge, millega toimetaja tegeleb või tegelema peaks. Ilmselt just seetõttu ei ole meil toimetajate liitu, vaid keeletoimetajate oma, sest selle kitsenduse puhul on mingigi lootus ootusi kitsamalt kirjeldada. Seda, et toimetaja (eristatuna keeletoimetajast) kutsestandardi loomine võib osutuda keeruliseks, on möönnud keeletoimetajate kutsestandardi koostajadki.[3] Ometi mainitakse ka Eesti Keeletoimetajate Liidu kodulehe rubriigis "Mida keeletoimetaja teeb?" põhiülesannete loetlemise järel, et "[v]ahel oodatakse keeletoimetajalt siiski enamat: et ta kontrolliks fakte, vajaduse korral kärbiks teksti või lisaks joonealuseid selgitusi".[4] Keeletoimetaja kutsestandard on seega kirjeldatud, aga igapäevases tegevuses jäävad tema ülesanded kuskile sinna korrektori ja "supertoimetaja" vahele.

Üsna tavaline on toimetajatöö võrdlemine koristamisega. "Tõlkija hääle" viiendas numbris (2017) teevad seda näiteks nii Märt Väljataga ("Toimetaja on justkui intellektuaalset laadi koristamisteenuse osutaja", lk 38) kui ka Linda Targo ("Toimetaja töö sarnaneb selles mõttes koristaja omaga, et seda märgatakse, kui see on tegemata jäetud või lohakalt tehtud", lk 202). Ilmselt on see tõesti kõige tabavam võrdlus, sest võib hõlmata ka sellist koristustegevust, mille käigus töölaual olevad paberid aetakse segi või tõstetakse valesse kohta, ehk siis toimetaja liigset agarust eripärase keelekasutuse tasalülitamisel või lihtsalt mingi keelesoovituse tuima järjekindlusega tekstidesse viimist (üheks selliseks tüliõunaks on viimasel ajal kujunenud näiteks saava käände väljakärpimine ka sealt, kus selle kasutamine on põhjendatud).

Keeletoimetaja kutsestandard on niisiis kirjeldatud, aga toimetaja oma ei ole. Kuidas siis määrata neid ülesandeid, mis keeletoimetaja pädevusse justkui ei kuulu, aga mis on teksti väljaandmise juures paljudel juhtudel siiski vajalikud? Eks tuleb ikka eristada keeletoimetajat ja (mingit muud) toimetajat. Toimetaja siis mitte ainult ei korista, vaid võib tuppa ka uut mööblit paigutada ja kardinaidki vahetada. Eespool viidatud Sirbi artiklis nendib kirjastuse Koolibri peatoimetaja Kadri Rahusaar, et õppekirjanduse väljaandmisel on toimetaja ja keeletoimetaja roll väga lihtsalt eristatavad: "Õpiku toimetaja peab olema pädev nii oma ainevaldkonnas kui ka didaktikas, rääkimata riiklikest õppekavadest. Keeletoimetajalt ma seda kõike ei nõua. Keeletoimetaja ei pea kontrollima, kas keemiaõpiku võrrandid on tasakaalustatud, aga ta peab tagama, et tasakaalustamist kirjeldav tekst oleks vastava klassi õpilasele mõistetav." Põhimõtteliselt on see tõesti nii, kuigi kooliõpikutele keskendumisel on erialade valik ilmselt suhteliselt stabiilne. Mida teha siis, kui kirjastamisele võib tulla ükskõik millise valdkonna teos, olgu kõrgkooliõpik, filosoofia- või teadusklassiku tõlge või maineka professori monograafia? Ka sellistel juhtudel oleks elementaarne, et sisutoimetaja on vastava valdkonna spetsialist, ent paraku ei ole spetsialistidel sageli aega ega ka soovi kolleegide tekste toimetada. Teadus tahab tegemist, ning kes kord juba teise teksti toimetamisega kokku on puutunud, nendib nii mõnelgi juhul, et lihtsam on ise kirjutada. Üle ega ümber ei saa ka rahast: ka sisutoimetajale tuleb töö eest tasu maksta ning kõrgkooliõpikute ja teadusmonograafiate puhul on see võimalik vaid teadusgrantide, spetsiaalsete toetusprogrammide või institutsionaalsete kirjastamistoetuste abil, sest eestikeelne teaduskirjastamine ei ole mõeldav kommertstegevusena. Paraku tuleb ka lisada, et hea erialaspetsialist ei pruugi olla hea toimetaja, sest toimetaja pädevused on kohati lihtsalt teistsugused kui teadlase omad.

13.–14. juunil 2019 toimus Tšehhi Vabariigis Brnos Euroopa Ülikoolikirjastuste Ühenduse teine rahvusvaheline konverents.[5]  Üritus keskendus ülikoolikirjastuste ja laiemalt institutsionaalse (eelkõige raamatukogudega seotud) kirjastamise muutustele ja tulevikule, ent siinkohal on sellest põhjust kirjutada seepärast, et eraldi tähelepanu pöörati toimetaja rollile teaduskirjastuse töös. Milline on ideaalne toimetaja ajal, kui üha rohkem kirjastamisega seotud protsesse on digitaalsed? Millised oskused ja pädevused peaksid toimetajal olema? Need küsimused on osalt tuttavad ning meil suuresti kaetud keeletoimetaja kutsestandardiga, ent mitte alati. Konverentsil oli jutuks isegi üleeuroopalise ülikoolidevahelise toimetajaõppe programmi asutamise võimalus, seda tingimustes, kus üha rohkem akadeemilist kirjastamist on muutumas ingliskeelseks. Nagu üritusel kommenteeriti, tuleb siiski karta, et säärase õppekava loomine takerduks bürokraatlike probleemide rägastikku.

Loenguga teemal "Ideaalne toimetaja" esines konverentsil dr Andrea Slováková Praha kirjastusest Nová beseda. Kuigi toimetamisprotsessi eri etapid on üldiselt tuntud, väärib see kokkuvõttev esitlus siiski põgusat refereerimist ja kommenteerimist. Mulle mõneti üllatuslikult eristas esineja esmalt eksperttoimetajat, kes on valdkonna (kuigi mitte tingimata autori kitsa eriala) asjatundja ning kontrollib kasutatavat terminoloogiat, uute terminite puhul kaalub nende kohasust (kuna need võivad minna kasutusele just selle teose põhjal); kontrollib käsikirja asjakohasust vastava eriala aktuaalses kontekstis, esitatud argumentide järjekindlust, arusaadavust ja asjakohasust ning seda, et järeldused oleksid kooskõlas metodoloogia ja argumentidega, samuti seda, kas autori keelekasutus on sobiv raamatu sihtgrupile (erisus akadeemilise ja populaarteadusliku teksti vahel!). Teaduskirjanduse puhul asendab sellist eksperttoimetajat tegelikult enamasti eelretsensent, kuigi osaliselt võib olla tegemist ka sisutoimetaja tööga (vt allpool). Eelretsenseerimine on siin väga levinud tava, ent nagu Euroopa ülikoolikirjastuste kogunemistel ikka ja jälle kinnitust leiab, ei ole see alati reegel. Monograafiate retsenseerimine võtab aega ja nõuab lisaressursse; institutsionaalselt seotud kirjastamisüksused põrkuvad mitmel pool autorite ja juhtkonna soovimatusele neid võimaldada, survele n-ö usaldada oma institutsiooni teadlasi ja pakkuda neile lihtsat avaldamiskohta. Siiski peaks just see etapp teaduskirjanduse puhul olema määrav otsuse tegemisel, kas raamat üldse avaldamiseks sobib või vajab suuremal või vähemal määral ümberkirjutamist. Nii on näiteks Tartu Ülikooli Kirjastuses avaldamise eelduseks üldjuhul positiivsed eelretsensioonid.

Teisena eristati sisutoimetajat, kes pöörab tähelepanu teksti sisule, stiilile ja keelekasutusele lause ja lõigu tasandil, keskendudes sellele, kuidas autor kasutab keelt materjali esitamiseks, aidates kaasa keelekasutuse selgusele, ladususele, lugejasõbralikkusele. Muu hulgas kontrollib ta argumentide järjekindlust ja loogikat ning vaatab üle kogu teksti, aga ka peatüki ja lõigu tasandi loogilise struktuuri. Ta eemaldab tekstist – muidugi koostöös autoriga – liigseid või ülekasutatud sõnu ja lauseid ning liiasust, mis tuleb sama teabe eri viisil kordamisest; ta sõnastab ümber lõike, mille keelekasutus on ebasoovitatavas stiiliregistris; ta soovitab autorile sõnu või väljendeid, mis aitavad teksti tähendust selgitada ning vältida kahemõttelisusi.

Kolmandana leidis äramärkimist keeletoimetaja, kes parandab grammatika-, interpunktsiooni-, suure ja väikese algustähe ja muud vead; jälgib pärisnimede õigekirja ning viib need vastavusse kehtivate tavadega; parandab poolitusvead; parandab trükivead. Keeletoimetaja peaks peale selle lugema ka teksti korrektuuri pärast esmase küljenduse valmimist, ideaalis veel ka teist korda pärast trükiveergude valmimist (paberil või digitaalselt). Sisu- ja keeletoimetaja rollil on kindlasti puutepunkte, aga põhimõtteliselt tõlgendatakse siin keeletoimetajat siiski suuresti korrektorina.

Neljandaks nimetati faktikontrollijat. Tema kontrollib ja vajadusel parandab arve, nimesid ja nimetusi, tiitleid, sündmusi jms; märgistab mitmetähenduslikud või faktiliselt ebakorrektsed väited; peab info kontrollimiseks leidma ideaalis vähemalt kaks iseseisvat ja usaldusväärset allikat, mis ei viita teineteisele. Seejuures on oluline rõhutada, et ta kontrollib fakte ja tsitaate, mitte aga arvamusi. Ta peab olema laia silmaringiga, hoolas ja võimeline hindama allikate usaldusväärsust. Andrea Slováková tõi oma ettekandes välja, et mitteilukirjanduse puhul on 50 standardlehekülje kohta keskmiselt 200 fakti, millest statistiliselt umbes 1/5 on kas kaheldavad, osaliselt või täiesti valed. Eraldi faktikontrollijat väiksemates kirjastustes ei ole, seega see töö jaguneb sisu- ja keeletoimetaja vahel, ent võib pahatihti jääda ka ainult autori vastutusele. Toimetaja kontrollib fakte ja termineid enamasti siis, kui tal tekib kahtlus, see aga ei pruugi tekkida: näiteks loomasüstemaatikas mitte kodus olev toimetaja võib arvata, et sõnas "hiilgevähk" on lihtsalt trükiviga ning parandada selle "hiigelvähiks". Toimetajal ei pruugi olla ligipääsu autori viidatud allikatele ja andmetele, aga ta saab kaheldava koha märgistada. Mõnikord jääb keeletoimetaja ning faktikontrollija tööala vahele selliseid signaaljuhtumeid, mille puhul kogenud toimetaja tähelepanu teravneb (näiteks sõnapaari stalagmiit/stalaktiit ühe osa kasutuse sobivus kontekstiga vms).

Järgmisena võib eristada viitetoimetajat ja registritoimetajat. Esimene kontrollib ja korrastab, vajadusel koostab kirjanduse, allikate ja illustratsioonide nimekirjad; teine koostab autori- ja sisuregistri (aluseks autori või sisutoimetaja koostatud alusregister), tehes seda kas käsitsi või automaatvahendiga. Mõnikord kasutatakse nende rollide tähistamiseks ka mõistet "tehniline toimetaja". Viidete kontroll ja ühtlustamine on teaduskirjanduse väljaandmisel üks kõige keerulisemaid etappe. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et ei aita siin viitamisjuhiste etteandmine ega automaatsete viitehaldussüsteemide kasutamine: julgelt üle poole autoreist ei suuda või ei jaksa oma viiteid täht-tähelt üle kontrollida ega kasuta ühe teksti piires järjekindlalt ühesugust viidete vormistamise stiili. Pahatihti kanduvad vigased viited ühest tekstist teise, neid kopeeritakse oma teksti eri andmebaasidest eri formaatides jne. Kvaliteetse lõpptulemuse saavutamiseks peab keegi viited toimetama või vähemasti üle vaatama, aga see ülesanne kipub sageli jääma väljapoole keeletoimetaja tööülesandeid, mõnikord ka väljapoole tema kompetentsi. Registri koostamine on mitteilukirjandusliku raamatu puhul peaaegu kohustuslik, ent võtab sageli palju aega ja nõuab erioskusi, eelkõige aineregistri puhul, mille koostamine nõuab head ülevaadet raamatu sisust ning jääb vähemasti algusfaasis seetõttu sageli autori õlule. Nagu on öelnud professionaalne registrikoostaja Sue Klefstad, on ilma registrita mitteilukirjanduslik raamat nagu ilma aadressideta linn: muidugi võib linna tänav-tänavalt läbi käia ning üsna suure tõenäosusega viimaks õigesse kohta välja jõuda, aga kuidas peavad ennast tundma selle linna külastajad?[6]

Viimasena võib veel eristada nn tundlikkusetoimetajat, kes pöörab tähelepanu soo, rassi, religiooni ja teiste tundlike teemade kajastamisele tekstis, jälgides seda, et ei põhjustataks asjatut ja välditavat kahju mingile vähemusele või ühiskonnagrupile. Selline amet on levinud eelkõige USAs ning eelkõige ilukirjanduse puhul; teaduskirjanduse puhul peaks nende küsimustega tegelema sisutoimetaja või ka kirjastuse peatoimetaja. Toimetaja peab siin tihti laveerima poliitilise korrektsuse ning loomingulise vabaduse nõuete vahel.

On vähe kirjastusi, kes kõikide nimetatud protsesside jaoks saavad kasutada eraldi inimest. On hea, kui töö jaotub töö sisu- ja keeletoimetaja vahel, halvematel juhtudel kipub aga kogu vastutus jääma keeletoimetajale. Publikatsioonide erialase mitmekülgsuse tõttu ei ole väikestel ülikoolikirjastustel võimalik palgal hoida eri valdkondade toimetajaid, seega tekib vajadus n-ö supertoimetaja või lihtsalt "hea toimetaja" järele, kes oleks laia silmaringiga, uudishimulik ja paratamatult mõneti pedantne olend, kes on võimeline laia toimetajapädevuse baasil toimetama väga erineva spetsiifikaga käsikirju ning on samas kursis raamatukirjastamise spetsiifika ja töövoogudega. Kindlasti võiks sellisel toimetajal olla head üldhumanitaarsed alusteadmised, sh vanakreeka ja ladina keelest, mille abil on võimalik erialaterminoloogias navigeerida ka siis, kui ise vastava ala spetsialist ei ole. Kasuks tuleb vähemalt inglise, saksa, prantsuse ja vene keele oskus algtasemel, suutmaks kasutada suuremaid teatmeteoseid, sh ka erikeelseid Vikipeedia projekte. Toimetaja ei pea tingimata eri valdkondadest väga palju süvitsi teadma; sellest olulisem on info otsimise ning kriitilise hindamise oskus, aga ka oskus ja julgus (vahel ka alandlikkus) küsida abi kitsama valdkonna spetsialistidelt.

Kui tegemist on tõlketeosega, siis lisandub kogu protsessi mõistagi veel üks osaline: tõlkija. Tõlketeksti puhul peaks vähemasti üks toimetaja olema suuteline tõlketeksti originaaliga rida-realt võrdlema ning seda ka tegema. Sisuliselt on mõnel juhul tegemist kaastõlkimisega (ning eks on juhtumeid, kus toimetaja kaastõlkijana raamatusse kirja saabki). Kuna Tartu Ülikooli Kirjastus annab ilukirjandust välja vähe (praktiliselt ainult ilukirjandusklassikat), siis pärinevad minu kogemused tõlkijate-toimetajate koostööst ja selle haldamisest peamiselt "Avatud Eesti raamatu" sarja tüüpi raamatutega tegelemisest. Siin on tegemist enamasti inglise, prantsuse ja saksa, aga ka vene keelest tõlgitud raamatutega, mille puhul paljud tõlkijad on pikaajalise mõttelootekstide tõlkimise kogemusega. Siiski on väga tähtis kasvatada peale uut mõtteloo tekstide tõlkijate põlvkonda, ning siin tuleb algatus sageli mingi tekstiga lähemalt kokku puutunud tõlkijalt endalt; algajad tõlkijad peavad Kultuurkapitalilt toetuse saamiseks esitama ka poole autoripoogna ulatuses proovitöö, samuti ei saa nad töötasu kätte enne, kui kirjastus on kinnitanud töö vastavust tunnustatud kvaliteedinõuetele.

Kuna tekstide valdkonnad on erinevad, on olnud tarvilik rakendada ka eri sisutoimetajaid, aga just "Avatud Eesti raamatu" sarja üpris nõudlike teoste puhul on raske leida inimesi, kes samal ajal valdaksid erialakeelt, oleksid võimelised võrdlema tõlget originaaliga ning oleksid ka piisavalt pedantsed, et üle kontrollida kahtlasi kohti ning viiteid. Võib muidugi väita, et juba originaalis esinevate viitevigade parandamine ei kuulu ei tõlkija ega toimetaja pädevusse ning põhimõtteliselt ei tohiks autori vigu parandada, veelgi vähem vaikimisi parandada. Nii lihtne see siiski ei ole. Ma palun nii tõlkijail kui toimetajail olla eriti tähelepanelik autori võimalike viitamisvigade suhtes, need välja märkida ning võimalusel parandada. See, kas parandused saavad ilmunud tõlkes ka tähistatud või esitatakse vaikimisi, sõltub suuresti teksti liigist, vea tüübist, aga ka vigade rohkusest teoses. Mõnikord võib tõesti osutuda vajalikuks jätta viga ka tõlketeksti, sest see võib olla osa argumentatsiooniloogikast; kui aga loogika selle all kannatama hakkab, tuleks lisada tõlkija/toimetaja märkus. Need otsused sünnivad tõlkija, toimetaja ning kirjastuse koostöös. Aga just selliste tekstide puhul on sageli hädasti vaja veel kolmandat silma, kes ei ole ei kitsas erialaspetsialist ega keeletoimetaja, vaid suudaks teksti ja selle konteksti vaadata ja hinnata laiemalt. Kolme eri toimetaja olemasolu tundub meie tänases kontekstis siiski utoopiline. Realistlikum näib võimalus, et "laia profiiliga" toimetajad kasvavad välja keeletoimetajate ridadest. 6. tasemest kõrgema kutsestandardi väljakujundamine oleks võib-olla liigne bürokraatia, aga ehk oleks esialgu kasu spetsiifilistest mõttelootekstide toimetamisele pühendatud seminaridest Eesti Keeletoimetajate Liidu ürituste raames? Samuti võiks koostöös Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia osakonnaga keeletoimetajatele pakkuda täiendavat sissejuhatust ladina ja vanakreeka keele põhimõtetesse ja sõnamoodustusse, koostöös filosoofidega arutleda filosoofiaterminoloogia üle ning arendada sellist koostööd ka teiste teadusalade esindajatega.

 

Lõpetuseks väike lähiajalooline ekskurss. Minu enda esimene kogemus toimetajaga oli 1998. aastal, kui mu hea õpetaja Jaan Unt toimetas Theophrastose "Inimtüüpide" teksti, mille olin vanakreeka keelest tõlkinud (tõlge ilmus 2000. aastal). Märkuste faili algusest leidsin Jaani arvamuse toimetamisest, mida võiks arvatavasti liialdamata nimetada ka tema toimetajakreedoks või vähemasti selle üheks sõnastuseks. See kõlas nii:

"Toimetaja ülesandeks on osutada, tähelepanu juhtida, kui talle miski näib viltu või kahtlane olevat või kui tema arvates leidub paremaid või lihtsalt teistsuguseid variante kui autori pakutu või kui tema arust vajaks miski veel kord üle kontrollimist ja kaalutlemist. Autor (nii teksti kui ka tõlke autor) põhimõtteliselt ei pea aktsepteerima ühtegi toimetaja märkust või parandust (isegi mitte ortograafilist, morfoloogilist või interpunktsioonilist, kui tema variant näib talle stiili või mõtte aspektist õigemana). Toimetaja ei ole kohustatud pakkuma oma variante. Kui ta nii teeb ja autorgi leiab, et osutatud kirjakohaga on midagi viltu, siis, nagu praktika näitab, on väga sageli nii, et autor leiab hoopis kolmanda, tema arvates parema võimaluse ja autori arvamus on viimane instants, sest tema on rohkem teksti sees kui toimetaja. Muide, see positiivne asjaolu ongi üheks peamiseks põhjuseks, miks on vaja toimetaja tekstist distantseeritumat pilku: tekstis sees olles võib tõlkija puhuti jääda liialt kinni kas siis lähteteksti või tõlketeksti ning mõne asja lihtsalt kahe silma vahele jätta."

Olen seda teksti hiljem mitu korda üle lugenud ja leian endiselt, et see oli parim sissejuhatus toimetamise põhimõtetesse, mida algajale tõlkijale võis anda. Muidugi selgub nii autorite, tõlkijate kui ka toimetajate praktilises töös sageli, et toimetaja sekkumise määr võib tekstiti olla ja peabki olema erinev. See, mis tekstile pärast toimetamist lisandub, on toimetaja hääl. Parimatel juhtudel lugeja seda häält ei kuulegi. Aga ilma selleta ei pruugi tekst meiega üldse rääkida. 



[1] http://www.keeletoimetajateliit.ee/kutsestandard/.
[2] https://www.keeletoimetajateliit.ee/esimesed-kutselised-keeletoimetajad-on-selgunud/.
[3] Vt nt Reili Arguse ja Kadri Rahusaare arvamusi artiklis "Märkamatu töötaja kutsestandard", Sirp, 2. oktoober 2015.
[4] http://www.keeletoimetajateliit.ee/eriala-tutvustus/.
[5] AEUP e Association of European University Presses asutati 2010. aastal ning 2019. a juuni seisuga kuulub sellesse 40 liiget 18 riigist. Eestist on liikmed Tartu Ülikooli Kirjastus ja Tallinna Ülikooli Kirjastus.
[6] Vt https://suetheindexer.com/2016/08/30/a-nonfiction-book-without-an-index-is-like-a-town-without-addresses/.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: "Tõlkija hääl"



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: