"Tõlkija hääl" arutleb tõlkimise üle tänases Eestis ({{commentsTotal}})

Toomas Kall
Toomas Kall Autor/allikas: ERR

2014. aastast ilmuv Kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni aastaraamat "Tõlkija hääl VII" koondab taas tõlketeemalisi kirjutisi mitmest žanrist.

Avasõnades selgitab Toomas Kall, miks on hea olla tõlkija Eestis 2019. aastal: "Sest ainult Eestis peetakse loomulikuks, et Aleksander Kurtna nimelise auhinna saab tõlkija. Ükskõik kus mujal – Itaalias, Saksamaal, Venemaal või Vatikanis –, kui ma räägiksin, et sain Kurtna-auhinna, arvaksid kõik, et sain selle kui teeneline luuraja ja vastuluuraja." Me elame rahuajal, meie ettevalmistus tõlkijaametiks on harva ohtlik, seiklus- ja vaevarikas, meie töö ei saa mitte kunagi otsa – jääb üle vaid õnnitleda üksteist, et saame tegutseda tänases Eestis ja tuua segamatult meie keelde teiste maade meistrite suurteoseid.

Ungarikeelse kirjanduse tõlkijate vestlusringis arutlevad seejärel Lauri Eesmaa eestvedamisel Leelo Jõulu, Reet Klettenberg, Sander Liivak, Siiri Kolka ja Krisztina Lengyel Tóth selle üle, kuidas barokne tekst eesti keeles on ungari keeles normaalne tekst ja vastupidi; kuidas ungarlased justkui näevad ja kuulevad teisiti kui eestlased – ehk kokkuvõttes, kuidas tõlkida ühe väikese hõimurahva kirjandust teise väikese hõimurahva keelde.

Artiklite sektsiooni avatekstis kõneleb Ilona Martson, mida tähendab tõlkida lastekirjandust: see tähendab tõusta püsti, kükitada maha, teha end väikeseks ja vaadata maailma sellelt kõrguselt. Tiit Aleksejev mõtiskleb kirjaniku ja tõlkija suhete kõikvõimalike vormide ja tasandite üle; ühe konkreetse suhte avaldumiskuju on võimalik näha ka artikli servadel jooksva autori ja tema romaani "Palveränd" ungari keelde tõlkinud Krisztina Lengyel Tóthi kirjavahetuse katkendite näol. Millised on kirjandusliku huumori põhiliigid ja mida on võimalik ette võtta huumorit tõlkides, sellest teeb ülevaate Maria-Kristiina Lotman. Contra kirjeldab seejärel oma vääramatut teekonda Urvaste postiljonist tunnustatud läti keele tõlkijaks ja kõige tähtsama Eesti tõlkeauhinna nominendiks, Mari Laan aga tõestab Don Quijote eestikeelsete variantide üle mõtiskledes, et tõlkimine pole muud kui igavene tasakaalumäng: kord ei kipu tõlkenormid vastama reaalsetele oludele, aga siis, kui oskused teoreetilistele nõudmisele järele jõuavad, läheb paigast jälle rahaliste võimaluste osa.

Sellest, kuidas öeldes "toimetaja" võidakse mõelda "eksperttoimetaja", "sisutoimetaja", "keeletoimetaja", "faktikontrollija", "viitetoimetaja", "registritoimetaja", "sisukontrollija" ja "tundlikkusetoimetaja", ja mida meil selle teadmisega Eestis teha oleks võimalik, kirjutab Ivo Volt. Betty Alveri luule ingliskeelseid tõlkeid vaadeldes leiab Mirjam Parve, et seda, mis siis on ikkagi hea tõlge, ei ole sugugi kerge seletada – ehk igavene küsimus "miks lillekiivrid roostega ei kattu?" jääb endiselt vastust otsima. Kuuprintsess Kaguyale ebamaiselt säravate tõldadega järele tulnud kuninga kaaskond võib muutuda lendavatel taldrikutel saabuvateks ufodeks – et esmapilgul ka kõige absurdsemana tunduvad adaptatsioonid võivad siiski lisada midagi meie iidsete tekstide mõistmisele, näitab keskaegsest Jaapanist pärineva "Vana bambuseraiduri loo" ekraniseeringuid analüüsides Alari Allik.

Mida teha, kui jutustaja end tekstis eriti näole ei taha anda ja tegelasigi on võimalik eristada vaid üksteisega läbi põimunud häälte põhjal? Tõlkimise võimalusi Anni Saumont'i novellides vaatleb Maria Esko. Liisi Rünkla mõtiskleb, kuidas võiks olla võimalik tõlkida peituvat häält ja kuidas selle kuuldaolek  võrdlemisi otseselt toimetajast sõltub, või kui kasutada Pierre Bourdieu sõnu: "On ilmne, et kõik vestlejad pole stuudios võrdsed. On olemas stuudio professionaalid, elukutselised stuudiokõnelejad, ja nende vastas amatöörid (need võivad olla streikijad, kes lähevad sinna häda sunnil...), mis loob erakordse ebavõrdsuse. Et nüüd taastada veidigi võrdsust, peaks saatejuht käituma ebavõrdselt, see tähendab, abistama suhteliselt kõige saamatumaid (...). Kui tahetakse, et ebaprofessionaalne kõneleja suudaks midagi öelda (ja tihti ütleb ta siis täiesti erakordseid asju, mida need, kes rääkimist valdavad, pikapeale ei oska enam isegi mõelda), tuleb teha tööd, et aidata tal rääkida."

Mathura aga räägib merisiilikutest ja surmapuudest ehk sellest, missugused on võimalused ilukirjanduslikus tekstis tõlkida liiginimesid, mis on kord nii eksootilised, et ei ütle meile midagi, kord kõlavad liiga tehniliselt, kui tekst on poeetiline, või mida pole lihtsalt ei meie entsüklopeediates ega ka kujutluses olemas. Ning artiklite sektsiooni lõpetab Mihhail Trunin, kes Lev Rubinsteini eesti keelde tõlkimise võimalusi vaagides jätkab oma panusega igihaljast luuletõlkediskussiooni.

Intervjuude rubriigis joonistab Agu Sisask Maarja Jaanitsaga vesteldes pildi kaugetest ilusatest asjadest – lapsepõlvekodust, mida külastas Uku Masing; Jaapanist pärit Leningradi õppejõust, kes oli Siberis sõjavangi sattunud; Meie isa palvest, mille "võlgu" võib tõlgendada päris mitmel kombel, ning sõnadest, mis ei tähenda mitte midagi. Aude Fleury räägib aga Heli Allikule, mida õigupoolest ette võtta, kui sul on doktorikraad, sõpradelt laenatud 2000 franki, lagunev küün koduhoovis ja palju ideid, mis on raamatumaailmaga seotud, aga mitte mingisugust tööd – ehk kuidas loodi kaheksateist aastat tagasi Prantsusmaa kõige esimene mobiilne raamatupood.

Aastaraamatu lõpetab traditsiooniline "Autahvel". Kerti Tergemi küsimustele vastavad kultuurkapitali 2018. aasta ilukirjandusliku tõlke nominendid Riina Jesmin, Triinu Pakk, Üllar Peterson, Leena Tomasberg, Peeter Volkonski ja Märt Väljataga, ning nominendid tõlke eest võõrkelde Guntars Godiņš, Birgita Bonde Hansen, Cornelius Hasselblatt, Miriam McIlfatrick-Ksenofontov ja Marina Tervonen. Anti Saar aga küsitleb mõttetõlkekirjanduse auhinna nominente Contrat, Lauri Laanistot, Toomas Rosinat, Andrus Tooli ja Aet Varikut. Sõna saavad August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna laureaat Järvi Kokla ja Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhinna žürii esimees Katrin Kern. Aleksander Kurtna nimelise näideditõlke preemia žürii tööd kirjeldab väike kokkuvõte.

Aastaraamatu "Tõlkija hääl VII" on koostanud Heli Allik, toimetanud Katrin Hallas, kujundanud Katrin Kaev. Väljaandja SA Kultuurileht.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: