Toomas Kall. Jätka, Jumal, tsirkust ja leiba! ({{commentsTotal}})

Toomas Kall
Toomas Kall Autor/allikas: ERR

Rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil 2019 anti Rakvere Teatris pidulikult üle tänavused aastaauhinnad. Vaevalt olid suured tuled kustunud ja sumina asemele asunud habras vaikus, kui mind tabas esimene ehmatus. Laval kõrguvale hiigelekraanile ilmus Aleksander Kurtna portree ja kohe sinna alla suurelt ka minu nimi.

Artikkel ilmus algselt "Tõlkija hääles" nr. 7.

Ma muidugi teadsin, et Aleksander Kurtna nimeline auhind on seekord määratud mulle. Aga et see antakse üle kohe, kõige esimesena?! Enne tõelisi päevakangelasi – näitlejaid ja näitlejannasid?! Selleks ei olnud ma üldse, ehk nagu praegu toortõlkena kombeks on öelda – absoluutselt – valmis!

Kuigi ma olin isegi mõelnud, mida auhinda saades öelda. Sest ma olin näinud telekast neid tseremooniaid juba aastaid, ja teadsin, et palja "aitähiga" sealt ei pääse. Aga võimalikke variante oli liiga palju, et suuta kohe otsustada. Sugulaste tänamisest olin loobunud siiski kohe – kindlasti teeb selle triki ka mõni auhinnatud näitleja, aga näitlejatega parodeerimises võistlemine tähendaks mulle kindlat kaotust. Olin kaalunud ka võimalust tänada nelja minu elus eriti olulist naist: Triin Sinissaart, Liina Jäätsi, Anu Lampi ja Triinu Tamme. Täpsustades lõpuks, et need on tänavuse Kurtna-žürii liikmed. Aga olin loobunud ka sellest – ei mingit nalja nii tõsisel üritusel! Samal põhjusel olin loobunud mõttest seletada oma auhinna saamist tõsiasjaga, et tunnen kolmveerandit žürii liikmetest isiklikult, ja ainult asjaolu, et žüriisse kuulub ka üks vähestest kahekordsetest Kurtna-auhinna laureaatidest Anu Lamp, teeb žürii otsuse minu silmis usaldusväärseks, s.t objektiivseks ja õiglaseks. Veel kord: ei mingit nalja!

Oi, aga ma pean ju minema! Tõusen ja lähengi. Füüsiliselt ei ole see raske, sest ettenägelikud korraldajad on andnud mulle seitsmenda rea otsakoha. Aga psüühiliselt… Ma ei tea ikka veel, mida öelda – pea on sõna otseses mõttes tühi! Ma olen saalis üks väheseid, kes teab, mille eest ma selle auhinna saan. Kas ma peaksin sellepärast oma saavutused lühidalt üles lugema? Aga keda see ikka nii väga huvitab? Ja ega lühidalt ei saakski, sest saavutusi on ju palju. Aga palju on ka näitlejaid, kes kohe pärast mind auhindu hakkavad saama, ja kui ka nemad kõikidest oma šedöövritest tahavad rääkida, siis see pidu ei lõpegi märtsis! Hea küll, kõigist oma 15 näidenditõlkest pole mõtet rääkida, aga äkki tõstaksin esile ainult paremiku? Need, mille olen tõlkinud mingil määral ka missioonitundest, mitte ainult raha pärast. Räägiksin, kuidas mul oli kahju, et vaesed Vanalinnastuudio näitlejad, teiste hulgas linnapealikku mänginud Kaljo Kiisk, ei saa vananenud tõlke tõttu võtta Gogoli "Revidendist" maksimumi, ja tegin omast arust uue ja parema tõlke…

Oh, olengi juba laval… Õhtujuhid võtavad mu naeratades vastu. Ülle Lichtfeldt – ilus nagu ikka, ja Märten Matsu – seda noormeest näen esimest korda. Peaksin vist vastu naeratama, aga kust ma selle naeratuse nii järsku võtan. Käepigistused. Siis saan Märtenilt laureaadidiplomi, kiire kõrvalpilguga veendun, et mingit ümbrikut ei ole ja tuleb jääda pangaülekannet ootama, ning üritan kähku kaitsvasse lavasügavusse tõmbuda. See ei õnnestu – viisaka, kuid võimuka žestiga suunab Rakvere Teatri tõusev täht mu otse mikrofoni juurde.

"Daamid ja härrad, ekstsellentsid!" alustan teeseldud reipusega, ning jätkan juba autopiloodil. "Filmikunstist on teada, et õnnestunud filmimuusikaks peetakse seda, mis filmi vaatamist ei sega ja mida filmi vaataja tähelegi ei pane. Sama olukord on tõlkedramaturgiaga. Tõlge on hea ainult siis, kui vaataja saalis ei saa arugi, et see, mida ta kuuleb, on tõlge. Just niisugused, täiesti märkamatud, ongi olnud minu tõlked."

Naer saalis. Aga kui on juba naer, siis ilmselt aitab. Tänan tubli töö eest žüriid, aga jätan targu lisamata, et mulle on sügavalt arusaamatu, kuidas žürii saab märkamatuid asju üldse hinnata. Rakvere Teatri hämarate lava- ja telgitaguste hea tundja Urmas Lennuki saatel pääsen peagi koridori, kust edasi minna oskan juba ise.

Siin, suure valguse käes, vaatan oma aukirja lähemalt. Kahju, et selle kujundaja Vaike Pääsuke mind seda saamas ei näinud – Vaike suri mõni kuu tagasi. Aga žürii põhjendus, miks see just mulle anti, on ilus: "Kauaaegsele vene dramaturgia vahendajale ning orgaanilise ja tundliku keeletajuga tõlkijale [nurr-nurr! kostab kuskilt sügavustest], kes on eestindanud muuhulgas Gogoli "Revidendi", Erdmani "Enesetapja", Tšehhovi "Pianoola", Turgenevi "Isad ja pojad", Ostrovski "Metsa" ja Dostojevski "Krokodilli". Aastatel 2017–2018 tulid tema tõlkes lavale Valentin Krasnogorovi "Kas hakkame seksima?" ja Jevgeni Griškovetsi "Südame sosin"." Aga see on ju vale! Minu tõlkes oli ka pealkiri nii nagu autoril: "Hakkame seksima!" Häbelikuks küsilauseks moondus see alles Vana Baskini Teatri hea maitse apostlite käes. Aga sedasorti vägivalla eest ei ole kunagi kaitstud ükski tõlkija, olgu ta või tulevane Kurtna-laureaat.

Ja alles nüüd ma taipan! Aukirjale trükitud Aleksander Kurtna portreed silmitsedes saan mõistuse tagasi – just temast oleksin pidanud oma tänukõnes rääkima! Ja kindlasti positiivselt, mitte ajastuomasel vinguval ja virilal toonil! Kõigepealt õnnitlema kogu saali sel puhul, et me elame Eestis. Sest ainult Eestis peetakse loomulikuks, et Aleksander Kurtna nimelise auhinna saab tõlkija. Ükskõik kus mujal – Itaalias, Saksamaal, Venemaal või Vatikanis –, kui ma räägiksin, et sain Kurtna-auhinna, arvaksid kõik, et sain selle kui teeneline luuraja ja vastuluuraja. Jah, ma ei tea ühtegi teist eesti tõlkijat, kelle pool elu kestnud ettevalmistus teist elupoolt täitnud tõlkijaametiks oleks olnud nii ohtlik, nii seiklus- ja vaevarikas kui pan Kurtnal. Võib-olla Georg Meri saatus on selles mõttes Kurtna omaga natukenegi võrreldav? Või Ain Kaalepi või Boris Kaburi või Harald Rajametsa või Rein Sepa oma? Igatahes paneksin ma näidenditõlkijate praegusele põlvkonnale südamele kasutada maksimaalselt oma suurt eelist Kurtna-aegsete tõlkijatega võrreldes – elada ja töötada rahuajal. Pealegi riigis, kus ei ole karta, et töö nähtavas tulevikus otsa saab: eesti rahvas, ime küll, ei ole teatrist veel väsinud, ja nii nagu 99,99 protsenti kogu maailma saastest, nii toodetakse ka 99,99 protsenti maailma teatritekstidest väljaspool Eestit. Ühesõnaga, jätka, Jumal, tsirkust ja leiba!

Nii et kui ma kunagi uuesti Aleksander Kurtna nimelise auhinna peaksin saama – ei tea küll veel, mis hea eest –, siis tänukõne on mul juba enam-vähem valmis.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: