Romaan "Eile" räägib oma kodumaalt põgenenud mehe loo, ent sama palju räägib see kõigist neist inimestest, kes on kunagi pidanud kodust lahkuma ja asuma elama võõrsile, kes on olnud sunnitud kohanema uutes oludes ja võõras keeles. See on ka ajatu lugu üksindusest, kurbusest ja armastuse igatsusest. 

Koos romaaniga "Eile" ilmuvad esmakordselt eesti keeles Kristófi novell "Mathias, kus sa oled?" ja näidend "Line, aeg". Ka neis on vaatluse all armastuse võimalikkus, aja halastamatu kulg, tunnete püsitus, ja nii hakkavad kolme teksti vahel toimima ootamatud kokkukõlad.

Oma saatesõnas "Piiridel kõndija Ágota Kristóf" kirjutas raamatu tõlkija Triinu Tamm, et justkui kaleidoskoobis raputab autor segamini tükikesi tegelaste elusaatustest ja uuele kohale kukkudes lubavad need ehk lugejalgi vaadata asjadele veidi teise nurga alt, aimata uutes konstellatsioonides olemise peidetumaid kihte.

Ágota Kristófilt on eesti keelde tõlgitud ka romaanitriloogia "Kaustik. Katsumus. Kolmas vale" (Kupar, 1997, tlk Urmas Rattus).

Katkend:

PÕGENEMINE

Eile puhus tuttav tuul. Tuul, mida ma olin juba varem kohanud.

Kevad olid tulnud varem kui tavaliselt. Kõndisin tuules kindlal kiirel sammul nagu igal hommikul. Kuigi tegelikult tahtsin hoopis oma voodisse tagasi pugeda ja lamada seal liikumatult, ilma midagi mõtlemata, midagi soovimata, lamada, kuni tunneksin lähenevat seda, mis pole ei hääl, maitse ega lõhn, vaid kõigest üks väga ähmane mälestus, mis on pärit teiselt poolt mälu piire.

Uks avanes aeglaselt ja lõdvalt rippuvate käte all tundsin ma õudusega tiigri siidiseid ja pehmeid karvu.

"Muusikat," ütles tiiger. "Mängige midagi! Viiulil või klaveril. Pigem klaveril. Mängige!"

"Ma ei oska," vastasin mina. "Ma pole kunagi elus klaverit mänginud, mul pole klaverit, pole kunagi olnudki."

"Mitte kunagi? Milline rumalus! Minge akna juurde ja mängige!"

Akna taga oli mets. Nägin linde puude okstele kogunemas, et minu mängu kuulata. Nägin linde. Nende väikesi kõrvale kallutatud päid ja ainitisi silmi, mis vaatasid kuhugi minust läbi.

Minu mängitud muusika paisus aina valjemaks. See muutus talumatuks.

Üks surnud lind kukkus oksalt alla.

Muusika vakatas.

Pöördusin ümber.

Keset tuba istuv tiiger naeratas.

"Tänaseks aitab," ütles ta. "Te peaksite tihedamini harjutama."

"Jah, ma luban seda, ma hakkan harjutama. Aga ma ootan kedagi, saage palun minust aru. Nemad võiksid teie viibimist siin minu juures kummaliseks pidada."

"Loomulikult," vastas tiiger haigutades.

Nõtkel sammul astus ta uksest välja, keerasin selle tema järel kaks korda lukku.

"Head aega!" hõikas ta mulle veel.

Line ootas mind tehase sissepääsu juures, seljaga vastu seina toetudes. Ta oli nii kahvatu ja kurb, et ma otsustasin peatuda ja teda kõnetada. Ometi läksin temast mööda, ilma et oleksin isegi pead pööranud.

Veidi hiljem, kui ma olin juba oma masina tööle pannud, seisis ta mu kõrval.

"Teate, see on kummaline. Ma pole teid kunagi naermas näinud. Ma tunnen teid juba aastaid. Kõigi nende aastate jooksul pole te kordagi naernud."

Vaatasin teda ja puhkesin naerma.

"Ärge parem naerge," ütles ta.

Sel hetkel tundsin suurt ärevust ja kummardusin aknast välja, et näha, kas tuul ikka veel puhub. Puude liikumine rahustas mind.

Kui ma ümber pöördusin, oli Line kadunud. Siis ma ütlesin talle:

"Line, ma armastan sind. Ma tõepoolest armastan sind, Line, aga mul pole aega sellele mõelda, ma pean mõtlema nii paljudele asjadele, sellele tuulele näiteks, ma peaksin praegu välja minema ja kõndima tuules. Mitte koos sinuga, Line, ära pane pahaks. Tuules saab kõndida ainult üksinda, sest seal on tiiger ja klaver, mille helid tapavad linde, ja ainult tuul võib hirmu minema pühkida, seda teab igaüks, mina tean seda juba ammu."

Masinad minu ümber helistasid angelust.

Kõndisin mööda koridori. Uks oli lahti.

See uks seisis alati lahti, ma polnud aga kunagi proovinud sealt kaudu välja minna.

Miks?

Tuul keerutas tänavatel. Need tühjad tänavad tundusid mulle kummalised. Ma polnud neid veel kunagi näinud argipäeva hommikul.

Hiljem ma istusin ühele kivipingile ja nutsin.

Pärastlõunal hakkas päike paistma. Taevas kiirustasid väikesed pilved ja õhk oli väga mahe.

Astusin ühte bistroosse, olin näljane. Ettekandja pani minu ette taldriku võileibadega.

Mõtlesin endamisi:

"Nüüd pead sa tehasesse tagasi minema. Sa pead sinna tagasi minema, sul pole mingit põhjust tööd pooleli jätta. Jah, nüüd ma lähen tagasi."

Hakkasin jälle nutma ja märkasin, et olin kõik võileivad ära söönud.

Sõitsin bussiga, et kiiremini kohale jõuda. Kell oli kolm pärastlõunal. Tööaega oli jäänud veel kaks ja pool tundi.

Taevas oli pilve tõmbunud.

Kui buss tehasest mööda sõitis, vaatas konduktor minu poole. Veidi hiljem puudutas ta mind õlast.

"Lõpp-peatus, härra."

Kohas, kus ma väljusin, oli midagi pargilaadset. Puud, mõned majad. Kui ma metsa jõudsin, oli juba pime.

Nüüd sadas tihedat lumesegust vihma. Tuul peksis jõhkralt mulle vastu nägu. Aga see oli tema, seesama tuul.

Kõndisin üha kiiremini kõrgendiku poole.

Sulgesin silmad. Niikuinii ei näinud ma midagi. Igal sammul riivasin mõnda puud.

"Vett!"

Kusagil kõrgel minu pea kohal oli keegi karjatanud.

See oli naeruväärne, kõik kohad olid vett täis.

Ka minul oli janu. Heitsin pea selga, ajasin käed laiali ja lasin end kukkuda. Surusin näo külma porisse ja ei liigutanud enam.

Niimoodi ma surin.

Peagi sulas mu keha maapinnaga ühte.

Loomulikult pole ma surnud. Üks jalutaja leidis mu keset metsa pori sees lamamas. Ta kutsus kiirabi, mind viidi haiglasse. Ma polnud isegi mitte külmunud, ainult üdini märg. Olin ühe öö metsas maganud, ja ei midagi enamat.

Ei, ma polnud surnud, mul oli kõigest peaaegu eluohtlik koldeline kopsupõletik. Pidin kuueks nädalaks haiglasse jääma. Kui kopsud olid paranenud, viidi mind üle psühhiaatriaosakonda, sest ma olin tahtnud endalt elu võtta.

Ma olin rahul, et sain haiglasse jääda, sest ma ei tahtnud tehasesse tagasi minna. Siin oli mul hea olla, minu eest hoolitseti, ma võisin magada. Söögiajal oli mul valida mitme erineva roa vahel. Tohtisin koguni väikeses eestoas suitsetada. Ka arstiga rääkides tohtisin suitsetada.

"Omaenda surmast ei saa kirjutada."

Seda ütles mulle psühhiaater, ja ma olen temaga nõus, sest surnud peast kirjutada ei saa. Aga endamisi ma mõtlen, et võin kirjutada ükskõik millest, isegi sellest, mis on võimatu ja mis pole tõsi.

Enamasti ma rahuldun mõttes kirjutamisega. Nii on kergem. Peas kulgeb kõik raskusteta. Niipea aga, kui hakkad kirjutama, mõtted muutuvad, moonduvad, ja kõik läheb valeks. Sõnade pärast.

Kirjutan igal pool, kus ma olen. Kirjutan bussi peale kõndides, bussis, meeste riietusruumis, oma masina ees.

Ainus viga on selles, et ma ei kirjuta seda, mida peaksin kirjutama, ma kirjutan suvalisi asju, asju, millest keegi aru ei saa ja millest ma isegi aru ei saa. Õhtul, kui ma seda paberile ümber panen, mida ma päeva jooksul peas kirjutasin, küsin ma endalt, miks ma seda kõike kirjutasin. Kelle jaoks ja milleks?