Miriam McIlfatrick-Ksenofontov: kui luuletaja asub luuletust kirjutama, on see nagu rännaku algus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Miriam McIlfatrick-Ksenofontov Autor/allikas: TLÜ

Tõlkija, kirjanik ja õppejõud Miriam McIlfatrick-Ksenofontov kinnitas Loomingule antud intervjuus, et tõlkimine ning kellegi teise mõtetes elamine on parim luuletamise kool.

Juba paarkümmend aastat Tallinnas Koplis elava ja Tallinna Ülikoolis ilukirjandusliku teksti analüüsi ning ingliskeelset kirjandust õpetava Miriam McIlfatrick-Ksenofontovi nimi Eesti luulehuvilistele ilmselt tutvustust ei vaja. Tema luuletõlked eesti keelest inglise keelde on hinnatud, Doris Kareva luulekogu "Armu­aeg" tõlkimise eest (inglise keeles "Days of Grace", kirjastus "Bloodaxe Books") pälvis ta 2019. aastal Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna. Järgneva intervjuu lugejal tasuks selle raamatu pealkiri meelde jätta, sest sellest tuleb siin juttu, koguni ootamatus seoses. Miriam äärmiselt tagasihoidliku inimesena auhin­da loomulikult ei maini.

Miriam McIlfatrick-Ksenofontovi enda luule (Doris Kareva eestindatuna) pälvis 2015. aastal "Loomingu" aastapreemia.

Kõigepealt tahaksin sind õnnitleda, sest hiljuti kaitsesid sa Tallinna Ülikoolis doktoritöö teemal "Mapping the Invisible: The Elaboration of a Creative Approach to Translating Poetry" ("Kaardistades nähtamatut: loova luuletõlke väljatöötamine"). Palun tutvusta lähemalt, mis on see pealkirjas mainitud nähtamatu.

Me alustame kõige raskema küsimusega. (Naerab.) See uurimus oli kümne aasta teekond. Teekond minule kui tõlkijale, teekond uurijale. Alustasin uurimistööd sellest, mida tähendab minule kui tõlkijale tõlkida luuletust kui luuletust. Sest minu käsituses on see looming ja püüdsin jõuda selgusele, milles see täpsemalt seisneb. Kõik on nõus, et see, mida kirjutavad luuletajad või proosakirjanikud, on looming. XX sajandi lõpust ja käesoleva algusest on suurepäraseid uurimusi, kus öeldakse, et tõlki­jail tuleb aidata mõista, mida niisugune loominguline tegevus tähendab. Nendes uurimustes vaadeldakse alati algset luuletust ja tõlget, võrreldakse kahte lõpetatud asja. On olemas võrratuid seletusi, kuidas tõlkija jõudis oma versioonini. Aga ma leian, et see ei aita mind, sest luuletajad alustavad ilma luuletuseta. On võib-olla miski, mingi idee või impulss või inspiratsioon. Me kasutame kogu aeg metafoore selle kirjeldamiseks, mis paneb luuletajat või kirjanikku kirjutama. Luuletuse lähtekohaks võib olla midagi väga konkreetset, võib-olla kusagilt loetu, mõni teine luuletus, kusagil nähtu, mingi elukogemus, aga enamikul luuletajatel, keda ma olen jälginud ja kellega rääkinud, ei ole teekond oma lõpetatud luuletuse juurde nii sirge, ei teata täpselt, mida taheti luuletusega öelda. Iiri luuletaja Ciaran Carson ütles: "I don't know what I'll say until it's said. It's a discovery. In poetry, the destination should always remain unknown until one arrives. Then one is pleasantly surprised." ("Ma ei tea ette, mida ma ütlen, kuni see on öeldud. See on alati avastusretk. Luule sihtpunkt peaks jääma aimamatuks kuni päralejõudmiseni. Siis võib ees oodata meeldiv üllatus.")

Nii et luuletuse kirjutamine on millegi teadasaamine, selle mõistmine, mida sa üritad teha. Ja mis kõige tähtsam: keel ei ole kunagi lõplikult valmis, pead töötama toormaterjaliga. Kuidas panna keel kõnelema mingist sündmusest, mis oma olemuselt ei ole kirjeldatav? Luule ei kirjelda, luule käivitab midagi lugejate meeltes. See oli see, millest ma olin huvitatud: luuletaja, lõpetatud luuletuse lugeja ja tõlkija vaimne tegevus. Sa võid analüüsida luuletust tuhandel moel, võid lugeda seda sada korda ja kogeda iga kord midagi erinevat, teised, kes seda loevad, võivad kogeda seda omamoodi, sa võid interpreteerida ja interpreteerida, aga see on ikka seesama luuletus, mis seda kõike käivitab. Ja ma leian, et ükskõik kuidas olemasolevat luuleteksti ka analüüsida, lõpuks peab tõlkija istuma maha, siis küsima endalt: kui mul on kõik need interpretatsioonid ja analüüsid, siis mida ma nüüd nendega teen? Oluline pole, kuidas ma mingi kõnekujundi inglise keelde ümber panen. Ma pean leidma tee selleni, mida ma nimetan sõnade-eelseks, nähtamatuks, ja vaatama, mida teeb keel algses luuletuses. Tuleb minna sõnade-eelsest impulsist uue luuletuseni, mis viib lugeja samasugusele vaimsele sisemaale.

See oli ambitsioonikas ettevõtmine, aga ma vajasin seda. Ma ei saa tõlkida ilma sellistele asjadele mõtlemata. Kui arvaksin, et tõlkimine on luuletustest millegi leidmine, mille ma võtan välja ja panen uude karpi, siis ma ei oleks sellest tööst huvitatud. See ei oleks loominguline. Väga raske on anda su küsimusele lühikest vastust. Teadsin intuitiivselt, mida ma teen. Aga ma tahtsin teada, kas on võimalik panna see kirja ka akadeemilise uurimusena, täiendada tõlke- ja kirjandusteooriat.

Kasutasin kognitsiooniteaduse meetodit, ilma selleta ma ei oleks saanud seda tööd teha. Antropoloogid küsivad: mida me teeme, kui me kasutame keelt? Neuroantropoloog Merlin Donald vaatleb kunsti kõige üldisemas mõttes, tema idee on, et kunst väljendab "jagatud kognitsiooni", kollektiivset mõttetegevust — see on tema termin kultuuri kohta. Ta uurib keelt. Meie kõigiga juhtub vahel, et me ei leia õigeid sõnu, et midagi edasi anda, täpselt väljendada. Donaldi arvates on see signaal, et me jõuame millenigi, mis on loomulikus keeles sõnastamatu. Kui kirjutame luuletust või kirja sõbrale, siis mõtleme, et ei, see ei ole päris see, mida tahtsime öelda. Meie teadvuses olev kohtunik ütleb, et on olemas midagi peenemat, mida keelemärgid edasi ei anna. Et kunsti mõte on jõuda kuhugi, mis ei ole keele sümbolites väljendatav.

Luuletus ei taha anda lihtsat sõnumit, samal ajal ei taha ta olla mõistatus. Ta on nagu väike tähenduste loomise masin. Ma tahtsin seda keerukust kaardistada.

Milles see kaardistamine seisneb?

Kui luuletaja asub luuletust kirjutama, on see nagu rännaku algus; isegi kui see toimub mingi impulsi või inspiratsiooni ajel, ei tea ta veel, mis see täpselt on ja kuhu viib. Kirjutamise käigus on ta teadlik eri suundadest, kuhu saaks minna, ja sellest, kuidas silmapiir iga valikuga avardub — nii kestab see seni, kuni ta jõuab oma eesmärgini, valmis luuletuseni. Kui ma hakkan töötama originaalluuletusega, kujutan seda ette maastikuna, kus eri osad nõuavad eraldi tähelepanu ja neid kõiki ei ole võimalik korraga arvesse võtta. Ma üritan välja selgitada, kuidas need maastikuosad tõmbavad eri suundades, mind niihästi juhatades kui ka eksitades. Üritan kaardistada seda maastikku, kus viibis luuletaja.

Nii et see doktoritöö oli sinu tõlketegevuse loomulik tagajärg?

Jah, aga juba enne seda olin kogu aeg elanud luule sees, kasvades üles Iirimaal. Seal, kust ma olen pärit, oli tavapärane, et naabrid, sugulased või sõbrad tulevad õhtuti külla — kutsumata, aga olles siiski teretulnud. Küllaltki sageli räägitakse kohalikku kõmu: kellel on mis haigus, kes abiellus kellega, aga ka naljakaid lugusid. Vahel lauldakse. Üks onu tuli alati koos oma viiuliga ja teine sugulane kirjutas luuletusi oma põllutöömasinatest, nii et ma kasvasin üles mõttega, et sellised kokkusaamised koos laulude ja luulega on osa elust — nagu väiksed etendused. Ja need olidki tegelikult etendused, noorematele lastele öeldi sageli: "Mine mängi klaverit," isegi kui nad ei tahtnud. Ma vihkasin seda. Kui mul kästi klaverit mängida, siis palusin, et ainult mitte seda.

Nii et luule on alati olnud osa elust. Ülikoolis õppides valisin võimaluse korral alati eksami luulest, mitte proosast, ükskõik kas tegu oli prantsuse või Ladina-Ameerika kirjandusega.

Kuidas sa iseloomustaksid seda kanti, kust sa pärit oled?

See on Iirimaa põhjapoolseim serv, maakond, mis asub Šotimaale kõige lähemal. Seal on jõeorud. Väga vaikne, väga provintslik. Kasvatatakse lambaid ja lehmi. Ma elasin seal kuni kaheksateistkümnenda eluaastani.

Aeg, mil sa üles kasvasid, oli Põhja-Iirimaal iseäranis rahutu. Kas see puudutas ka maapiirkondi, kus sa elasid, või ainult elu suuremates linnades?

Jah, ma kasvasin üles konflikti keskel. Põhja-Iirimaa konflikt algas umbes 1968. aastal, aga muidugi oli probleeme alates sellest, kui Iirimaa jaotati kaheks, ja ka enne seda. Ei olnud võimalik elada Põhja-Iirimaal ja mitte olla sellest teadlik. Sellistes linnades nagu Derry ja Belfast avaldus see ilmselt vägivaldsemalt: rahutused ja protestiaktsioonid võisid vahel muutuda väga veristeks ja seal võis olla rohkem sõjaväge kohal, kuni rahutused levisid kõikjale. Ma pidin oma pisikeses külas käima läbi sõjaväestatud teetõkete. Õhtuti võis kuulda plahvatusi. Poepidajad, nii katoliiklased kui ka protestandid, olid tihti märklauaks. Koolides olid pommiähvardused sagedased. Lastele see meeldis, kui tuli evakueeruda ja tunnid jäid ära. (Ma ei tea küll ühtegi juhtumit, mil koolis oleks päriselt olnud pomm.)

Sellises atmosfääris kasvasin ma üles. Kõige halvem oli see, mis toimus öö varjus. Teatavad inimesed olid valitud sihtmärgiks, tungiti nende kodusse, neid ähvardati, rünnati ja mõnikord tapeti. Selliseid asju toimus kogu aeg. Nii et õhus oli hirm, isegi kui sellega võis mingis mõttes harjuda. Kõige halvem oli näha vastandumas seni hästi läbi saanud naabreid. Minu perekond suhtles kõigiga. Meie piirkonnas elas mõlema poole inimesi läbisegi. Nagu näed, ma kasutan ikka sõna "pooled", sest minu pool oli erinev mu perekonna omast, ma olin otsustanud kodus poliitikast mitte rääkida. Kõik see kujundas suhteid ja tekitas inimeste vahele lõhe. See oli üles kasvamiseks väga ebaterve õhkkond. Ja me rõõmustasime, kui tuli lõplik vaherahu ja suure reede rahuleping, mis nüüd on jälle ohus.

Mäletan, et aastaid tagasi, meie esimesel või teisel kohtumisel siinsamas "Loomingu" kohvitoas, kui me pidime rääkima minu tekstide tõlkimisest, läks jutt kohe kõige muu peale. Mu tütar oli just kõndima õppinud ja mu tookordne abikaasa oli selleks, et laps ei kukuks või endale midagi kaela ei tõmbaks, toa ümber korraldanud. Me rääkisime sellest ja kui ma paha aimamata kasutasin sõna "barrikaadid", taipasin hetk hiljem, et sinule tähendas see sõna midagi hoopis karmimat. Mäletan, et sa kasutasid sõna "terrorism".

See on väga hea näide, seostub jällegi luulega (naerdes). Sõna ei kuulu ühte kindlasse kohta, ta on tooraine. Ma võiksin sõna "barrikaad" kasutada ka enda tütrega seoses. See kõlab täiesti nagu miski, mida mu isa oleks võinud öelda, ta oli oma sõnakasutuses väga vaba ja mänguline. Ja ta armastas lapsi. Iirlastel on väga hea naljasoon. Kuigi meie ajaloos on olnud väga tõsiseid perioode ja need on saatnud meid kaua, on huumor ja muusika meie viis eluga edasi minna.

Ülikooli läksid sa Inglismaal. Millest selline otsus?

Ma olen sellest põlvkonnast, kellele peale kooli lõpetamist ülikooli minek ei olnud üldse küsimus. Ka mina ei kahelnud selles kunagi. Põhja-Iirimaal oleks olnud vaid kaks võimalust: Belfasti Queen's University ja üks veidi uuem ülikool Coleraine'is. Aga ma tahtsin Põhja-Iirimaalt välja saada. Praegu, aastal 2021, on väga raske ausalt öelda, mida ma tookord tõeliselt tundsin. See on samamoodi kui tuttavat luuletust vaadates ei mäleta, kuidas sa seda esimest korda lugesid. Aga kindlasti tahtsin ma suuremat vabadust ja võib-olla ka perekonna mõju alt vabaneda, olla ise keegi. Oma osa oli ka sellel, et valitud ülikoolis õpetati heal tasemel neid aineid, mis pakkusid mulle huvi: hispaania, samuti prantsuse ja portugali keel ja kultuur.

Ma ei jaganud mõne oma pereliikme väga unionistlikke poliitilisi vaateid. Ma ei olnud ka äärmuslikult vabariigimeelne, pigem kuulusin John Hume'i sotsiaaldemokraatliku kesktee pooldajate hulka.

Vajasin ruumi kasvamiseks ja mõtlemiseks, ehkki tookord ei osanud ma seda nii sõnastada. Õppisin Nottinghamis neli aastat kirjandust ja õpingute juurde kuulus ka üks aasta täiendõpet välismaal, see innustas niisamuti. Ma ei suutnud teha lõplikku valikut, kas keskenduda hispaania või prantsuse keele ja kultuuri õppimisele. Olen siiani väga kehv otsuste langetaja. Viimasel ülikooliaastal õppisin portugali keelt ja kirjandust. Tahtsin lihtsalt võimalikult palju keeli õppida. Kogesin, et iga keel on erinev maailma mõtestamise viis. Ja sel ajal mõistsin selgesti, kui väga mulle meeldib tõlkimine. See neelas mind. Mäletan ülikooli viimaselt kursuselt, kuidas meie vaimustav Ladina-Ameerika uuringute õppejõud tõi seminari mõned pudelid veini (mis praegu oleks mõeldamatu) ja ütles, et mingu igaüks nüüd tõlkima ja me arutame järgmine nädal teie tõlkeid. Ja ma ei pingutanud ühegi teise kursuse õppimiseks nii nagu selle jaoks. Tõlkisin terve nädal ühte luuletust. Nüüd, peale doktoritöö kaitsmist kirjutasin talle: "Sina panid sellele aluse."

Jah, ma olin seal õnnelik. Sain tegelda oma asjadega, leidsin häid sõpru. Ma ei jälginud enam Põhja-Iirimaa uudiseid, olin vaba oma pere religioossest survest, ei pidanud otsustama, kas minna katoliiklaste või protestantide poodi.

Pärast Nottinghami läksid sa Portugali.

Jah. Viimasel ülikooliaastal õppisin portugali keelt, mis on täielik nali — õppida keelt üks aasta! Paljud arvasid, et kui oleme õppinud hispaania keelt, on portugali keel lihtne, aga siis selgus, kuidas olime eksinud, kui raske oli portugali hääldus. Olin otsustanud, et ei lähe tagasi Iirimaale, ja ma ei olnud kindel, kas tahan jääda Inglismaale, pigem tahtsin reisida. Aga mitte ilma eesmärgita. Läksin Londonisse ja omandasin inglise keele õpetaja kvalifikatsiooni. Hakkasin otsima tööd ja leidsin vaimustava töökoha Lissabonis. Ma ei teadnud sellest linnast varem midagi, aga olin seal kokku üheksa aastat. Ma armusin sellesse linna. Vahepeal elasin kaks aastat Coimbras ja siis jälle Lissabonis. Ma armastan Portugali ja seda atlantilist kultuuri.

Mis sai pärast Portugali?

Kool, kus ma Lissabonis õpetasin, sai toetust Sorose fondist ja neil olid täiendõppe programmid Ida-Euroopas: üks Kiievis, üks Tartus ja paar tükki kusagil veel. Aastal 1991 tulin paariks nädalaks Tartusse. See oli veider aeg. Tulin siia, kui Venemaal hakkasid liikuma tankid. Igal pool, kuhu ma tulen, juhtub midagi (naerab). Peatusin Tallinnas üks või kaks ööd. Ja kui selline asi on võimalik, siis armusin sellesse linna ühe ööga. Mäletan, et oli juuni, jaanipäeva paiku, pidin järgmisel päeval Tartusse minema. Kõndisin vanalinnas, et leida kohta, kus kiirelt süüa, korraga algas suvine äikesevihm ja ma otsisin ühe vana maja ukseavas varju. Tugev vihm põrkas vanadelt munakividelt tagasi — mis, nagu mulle hiljem seletati, on merekivid —, ma vaatasin neid kive ja nad olid eri värvi: rohekad, sinakad, hallikad, mõned olid roosakad, ja ma olin neist kividest võlutud. Mulle meeldivad kivid. Ja mulle meeldivad inimesed, kes töötavad kividega. Mul on restauraatorist sõber, kellel on niisugune eriala.

Ma tean, et see kõlab jaburalt, aga ma armusin Tallinna kivide pärast ja palusin lõpetada oma lepingu Lissabonis.

Siin rajati rahvusvaheline keeltekool, sain sinna tööle. Töötasin keeltekoolis täpselt ühe aasta, siis kutsuti mind tööle Eesti Humanitaarinstituuti. Mulle meeldis seal väga, mulle meeldisid need üliõpilased ja see töö… Ja ma olen siiani EHI-s, millest on vahepeal saanud Tallinna Ülikooli osa. Mingit doktoritöö plaani mul tookord muidugi ei olnud.

Millal sa hakkasid luulet tõlkima?

Ma tegin enda jaoks mõned Fernando Pessoa tõlked, kui elasin Portugalis. Mind köitsid tema heteronüümid: tema häälte erinevus ja muutumine, kord Fernando Pessoa, kord Alberto Caeiro, kord Ricardo Reis… Luule tähendab mulle väga suures osas häält.

Kui hakkasin käima eesti keele tundides, andis õpetaja mulle hääldamise harjutamiseks Doris Kareva luulekogu "Armuaeg". Kuigi ma ei saanud aru, mis seal on kirjutatud, lugesin ja nautisin seda. Mõned aastad hiljem pani Doris kokku antoloogia "Windship with Oars of Light"1 ja andis mulle kimbu toortõlkeid, sealhulgas mõned tema enda luuletuste omad. Ma ei tea, kes need oli teinud, aga ma sain aru, et neis ei olnud häält. Iseäranis Dorise häält. Sest ma mäletasin ta häält oma lugemiste põhjal. Mulle ei meenugi enam, mida ta palus mul nende luuletustega teha, kas toimetada, üle vaadata või midagi muud, aga sellest see algas. Ma hakkasin improviseerima… Mulle anti igasuguseid tekste toimetamiseks ja tõlkimiseks. Luule tõlkimist õppisin omal käel.

Võin oma (tõsi küll, vähestest) kogemustest kinnitada, et ükski teine tõlkija ei ole minu tekste tõlkides küsinud nii õigeid küsimusi. Küsimusi, mille peale ma ise ei oleks tulnud, aga mis tabavad mingeid olemuslikke nüansse. Sellest sain aru, kui tõsiselt sa kaalutled iga sõna, iga rida, iga varjundit.

Kui sa hakkad töötama luuletajaga, keelega, sõnadega, muutuvad autorid iseenda lugejaks. Ja mulle meeldib see, kuidas luuletaja taasavastab oma luuletust. Sest sa ei saa anda konkreetseid vastuseid, miks sa tegid nii või teisiti. Ükskord ütles üks luuletaja pärast seda, kui ma olin talle näidanud erinevaid tõlkevariante, et võtab oma originaalversiooni tagasi, sest see on pooltoores, seest läbi küpsemata. See ongi üks küsimus, mida tahan küsida: kui sa oma luuletust vaatad, kust sa tead, et luuletus on valmis? Ja kõik, mida sa edasi teed, on peenhäälestamine, nokitsemine. Seda ei saa kunagi lõpetada. Aga mõnikord ikkagi tunned, et nüüd on luuletus valmis.

Aastaid tagasi ütles Ene Mihkelson (jällegi siinsamas ruumis) umbes sellised sõnad: "Noor inimene on tark. Ma loen oma vanu luuletusi üle ja imestan, kuidas ma neid asju sain tookord teada."

Luulega ongi nii. Iiri luuletaja Paul Muldoon ütles: "Lõpuks teab luuletus rohkem kui luuletaja."

Kas tõlkimine on sulle ka katsumus, enese proovilepanek?

Ma armastan seda! Ei ole midagi paremat kui luuletuse analüüsimise aeg, see on minu turvaline isiklik ruum. Ma näen seda nagu maastikku. Sa lähed sinna ja esimesel korral sa ei märka kõike. Ja siis lähed uuesti. Ei aita, kui keegi teine seda maastikku kirjeldab, sa pead sinna ise minema. See ongi minu kaardistamistöö. Ja siit tuleb proovikivi: kas ma saan seda maastikku, mis on luuletajale ja lugejale terra incognita, tõlkes samasuguse terra incognita'na edasi anda. Mõni luuletus võtab palju aega. Mis tahes keeles luuletust lugedes ütleb mõistus, et selle tõlkimine on võimalik. Aga küsimus on: kuidas? Mul on luuletusi, mida ma ei ole aastate jooksul suutnud tõlkida. Tavaliselt ma lõpuks jõuan selleni. Võib-olla õnnestub see kümne aasta pärast, võib-olla ma suren enne…

Millal sa ise alustasid luuletamist?

Nagu igaüks, üritasin ma luuletada kooliajal. Kirjutasin luuletusi ja esseid koolialmanahhidesse. Mäletan rabavaid hetki, näiteks siis, kui lugesin Wilfred Oweni luulet Esimesest maailmasõjast. See oli väga õudne ja karm. Leidsin end mõtlemast: kas tõesti on ka sellist luulet? Ja ma arvan, et see tunne ei ole kunagi kadunud. Ikka ja jälle, kui loen või kuulan luulet, taban end sellelt mõttelt. See pani mind mõistma, et võivad olla traditsioonid ja vormid, aga tegelikult on luule väga vabastav. Nagu ikka, olid ka minu märkmikud täis õudset jama. Ma ei usu, et mul võiks tekkida selline äratundmine nagu Ene Mihkelsonil, et oo kui tark ma olin seitsmeteistkümneaastaselt.

Tegelikult ma arvan, et tõlkimine õpetas mind luuletama. Jälgimine, kuidas luuletused käituvad, õpetab. Aga see on pisut skisofreeniline, kui mõelda, et mida ma teen — millist luulet ma kirjutan! Ma usun, et olen välja kujunenud Eestis olles. Doris Kareva on kaunikesti veendunud, et minu luules on eesti aktsent, ta leiab midagi sellist mu luule kõlas. Ja luule kõla on mulle tõesti oluline. Juba palju aastaid tagasi, 1998. aastal ilmus "Sirbis" Doris Kareva pealekäimisel ja tõlkes mu luuletus "Kontserdile". Ma avaldan oma luuletusi trükis harva, hoian neid endale, vahel näitan lähedastele.

Tõlkimine, kellegi teise mõtetes elamine, on parim luuletamise kool.

1 Tuulelaeval valgusest on aerud. Valik eesti moodsat luulet = Windship with Oars of Light. Estonian Modern Poetry. Koostaja Doris Kareva, toimetajad Miriam McIlfatrick-Ksenofontov ja Eric Dickens. Tallinn, 2001.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: