Eri aegadel on tõlkijale esitatud mitmesuguseid nõudmisi, kuidas oleks õige tõlkida. Eestis hakati kirjandustõlgete üle rohkem arutlema 19. sajandi teisel poolel ja üsna tuliseks läks arutelu 20. sajandi teisel ja kolmandal kümnendil ning uuesti pärast teist maailmasõda alates 1960. aastatest. Siinse kirjutise pealkirjaks olev tsitaadijupp "tõlkija peab…" viitab kokkuvõtlikult väga paljudele eesti arvustajate-literaatide kirjutistele, milles juhiseid õigeks tõlkimiseks on antud just sellise rangelt ettekirjutusliku vormeliga. Mingil kindlal ajastul või mingis kultuuris käibivaid üldisi reegleid teatud tüüpi tekstide tõlkimiseks võime Peeter Toropi eeskujul nimetada tõlkepoeetikaks; tõlkepoeetika on tihti otsesõnu esitatud näiteks tõlgete saatesõnades, artiklites või arvustustes jm tekstides. Üldine tõlkepoeetika eristub tõlkija poeetikast, s.o konkreetse tõlkija tõlkemeetodi eripärast. Ka tõlkija võib oma tõlkepõhimõtted eksplitsiitselt välja öelda, näiteks oma tõlke ees- või järelsõnas. Kuid tõlkepõhimõtted võivad olla ka varjatud ehk implitsiitsed – sel juhul tuleb uurijal need välja selgitada, kõrvutades tõlget lähtetekstiga. Tõlkija implitsiitne ja eksplitsiitne poeetika ning ajastu üldine tõlkepoeetika võivad olla omavahel kooskõlas, kuid võivad ka lahkneda.[1] Siinses kirjutises tulebki juttu Eestis 20. sajandil domineerinud tõlkepoeetikast, mida ilmestavad mõningad näited konkreetsete tõlkijate poeetikast. Kuigi 20. sajandi jooksul Eestis tõlkijale esitatud nõudmiste rohkus võtab silme eest kirjuks, võib üldistavalt kokku võtta, et valdavalt esindavad need üht põhimõtet: ilukirjandust tuleb tõlkida kunstipäraselt ja samas võimalikult täpselt.

20. sajandi eelõhtul: sisu ja koore täpsus ning ilu

Alustuseks 20. sajandi tõlkepoeetika kujunemise eelloost 19. sajandil. Toona oli tõlkesse suhtumine praegusest palju paindlikum: lähtetekste sageli mugandati ja töötati ümber, tulemust esitati aga sageli omaloomingu nime all või siis nimetati tõlget "ümberpanekuks" või kellegi teise autori "järele" tehtud teoseks. Näiteks Georg Eduard Luiga on oma sonettide "Laulikule" ja "Emale" pealkirjas ära märkinud ka nende eeskujud: "Laulikule. A. Pushkini järele" ja "Emale. Heine järele".[2] Järjekindlamalt hakati eesti kirjanduskultuuris tõlget algupärandist ja mugandusest eristama 19. sajandi lõpu poole. Teisalt ei saa öelda, et tõlkimist ja algupärast loomingut oleks koheldud läbini eristamatutena. Näiteks arvustas Carl Robert Jakobson 1867. aastal kolme väikest tõlkeraamatut, mis kõik annavad oma tõlkelisest staatusest ka märku, kuigi erinevas sõnastuses. Nii on üks raamat saksa keelest "ümber kirjutatud", teine "maakeelde üles pandud" ning kolmas "tõlgitud".[3] Oma arvustuses paneb Jakobson kirja ka tõlkijale esitatavad nõudmised: "Ümbertõlkimise kunst ei ole sugugi kerge asi. Kes seda tööd ette võtab, peab esmalt kirjakeelt täiesti mõistma ja seadust mööda võima kirjutada; teiseks peab ta võõrakeele raamatu iseäralist ilu ja headust nii hästi sisu kui koore poolest täielikult tundma; ja kolmandalt peab ta raamatut nii mõistma oma keeli ümberpanna, et tast nimetud asjade poolest ühtegi kaotsi ei lähe."[4] Jakobsoni arvustuses on välja öeldud tõlkeideaal, mille poole püüeldakse ka järgmise sajandi jooksul: tõlkija ei tohi kaotsi lasta midagi ei teose "sisust ega koorest", teisisõnu peab ta võimalikult täielikult edasi andma nii teose sisuplaani kui ka väljendusplaani – põhimõte, mis leiab järgimist nii proosa- kui luuletõlkes.[5]

Kõrvuti tekstidega, mille tõlkeline olemus on ühes või teises sõnastuses ära märgitud, ilmus 19. sajandil ka hulgaliselt selliseid, mis annavad oma tõlkestaatusest teada kas minimaalselt või üldse mitte. Suur hulk ärkamisaja esikirjanike (nt Kreutzwald, Koidula) loomingut on tagantjärele tuvastatult loodud välismaiste, kõige sagedamini saksa eeskujude järgi, kuid meil käibisid need algupärase loominguna. Sellise praktika erijuhtumiks on "Eesti esimene suurem plagiaadiskandaal",[6] kui Jakob Kõrvi "Luigemäe Olli" võitis Eesti Kirjameeste Seltsi 1890. aasta jutuvõistlusel esimese koha, ent kui mõni aasta hiljem tuvastati, et teos on vaba ümberjutustus F.-R. de Chateaubriandi "Atalast", sai see kriitikalt põrmustava hinnangu ja auhind võeti tagasi.[7] Osaliselt tänu Kõrvi juhtumile selginesid ühiskondlikud arusaamad tõlkimise ja omaloomingu erinevusest. Tõlkimise kui kultuuripraktika spetsiifikat aitas teadvustada ka Peterburis 1896. aastal Eesti Heategeva Seltsi korraldatud tõlkevõistlus, kus kutsuti üles tõlkima eesti juurtega vene luuletaja Aleksandr Schelleri luuletust "Мой род". Võitjate väljakuulutamisel 1897. aastal andis žürii ka teada, millistest kriteeriumidest lähtudes tõlkeid oli hinnatud: 1. Originaali ja tõlke mõtete kattuvus (teiste sõnadega, tõlke täpsus), 2. tõlke keele puhtus ja õigsus, 3. tõlke kunstiilu.[8] Nende sündmustega 19. sajandi lõpus ja tõlkepõhimõtete postuleerimisega saavutas kirjandustõlke temaatika Eestis ilmselt suurema kandepinna kui kunagi varem.

1900.–1930. aastad: kunstipärase tõlke poole

Sajandivahetusele järgnenud paari aastakümne jooksul hoidsid eesti haritlased tõlkimisel kui teemal ja iseseisval kultuurinähtusel silma peal juba üsna järjepidevalt, ent kui sajandi alguses kaldus proosatõlke puhul veel valitsema pigem utilitaristlik vaim (tõlget nähti eeskätt kui vahendit eesti oma kultuuri rikastamiseks ja edendamiseks), siis 1920. aastail leidis aset tuntav pööre kirjandustõlke käsitlemises. See pööre on paljuski seotud Gustav Saare nimega, kes 26aastase haritlasena avaldas 1927. aastal kaks tõlkealast kirjutist. Üks neist oli arvustus "Kuningas Leari" tõlkele (tõlkija Mihkel Jürna) ja teine artikkel pealkirjaga "Kunstipärasest tõlkest". Mõlemas kirjutises tuleb esile Saare tugev veendumus, milline on hea kirjandustõlge. Jürna tõlkele on Saarel etteheiteid: "Tõlge tahab olla enam filoloogiline kui kunstipärane. Näiliselt on tõlkijat haarand enam sisu kui vaim, enam sõna kui luule; printsiip, mis kunstipärases tõlkes juba ammu üksi pole küllaldane."[9] Artiklis "Kunstipärasest tõlkest" annab Saar märkimisväärselt avara ülevaate paljudest kirjandustõlke küsimustest, näidates oma sellealast eruditsiooni, mis polnud enamikule tolle aja eesti haritlastele kindlasti enesestmõistetav. Muu hulgas postuleerib Saar kunstilise tõlke ideaali ning loeb üles mitmed kirjandus- ja eeskätt luuletõlkijale esitatavad nõudmised: "Tõlkekunsti ideaaliks on nii sise- kui välisvormi, selle kirjaniku ilmavaate ja stiili kui ühtlaselt korraldet väljendusvahendite summa, kriitiline ja kunstnikuline valik – Karl Vossleriga öeldes – kriitilis-lüüriline tõlge. Seda saavutades, on tõlge võrdne originaaliga. [--A]inult see võib luuletööd tõlkida, kes ise on luuletaja või vähemalt järelluuletaja, hää keelemaitsega ning sisemise suhte omab tõlgitava aine ja selle loojaga. Tõlkija on sõnakunstnik, autori loomingulise tegevuse kaaslane. [--] Tõlkija peab omama võime ühtuda autori emotsionaalse karaktriga, [--] autori ja ta tõlkija vahel peab valitsema hingesugulus. [--] Lihtsalt kirjaniku kutse ja hingesugulus üksi õigustavad tõlkimist vähe. Nendega peab seltsima hää keelemaitse ja tundeühtlus, tavaliselt öeldud stiilitunne. Just tundeühtlus või stiilitunne on kunstipärase tõlke tähtsamaid tõsiasju."[10] Saare artiklist alates hakatakse tõlkearvustustes ja muudes tõlkimist käsitlevates kirjutistes järjest enam rääkima tõlkimisest kui kunstist ning rõhutama nõuet taasluua tõlkes lähteteksti stiili. 1927.–1928. aastast edasi ja läbi 1930. aastate domineerib tõlkealastes kirjutistes arusaam tõlkimisest kui kunstist. Üksteise järel toonitavad kriitikud tõlkija tegevuse loomingulist olemust ning vastandavad seda nägemusele tõlkest kui probleemitust ja pelgalt pragmaatilisest ülekandest.

Järgnevalt paar näidet, mis illustreerivad seda alates 1920. aastate lõpust eesti kirjandustõlke käsitlustele iseloomulikku uut dominanti. Esimene näide on pärit Anne Langelt, kes on põhjalikult analüüsinud A. H. Tammsaare tehtud tõlget Joseph Conradi "Lord Jimist" (ilmus eesti keeles 1931. a).[11] 1930. aastate algus on aeg, kui ootused kirjandustõlkele on juba kõrged ja keskenduvad tõlkekvaliteedile, kui Conradit nähakse prestiižse inglise kirjanduse hinnatud esindajana ning kui Tammsaare on tunnustatud mitte ainult olulise eesti kirjanikuna, vaid ka usaldusväärse ja viljaka tõlkijana.[12] Anne Lange analüüsitulemused pakuvad üllatuse talle endalegi: nimelt avastab ta, et "Tammsaare on tõlkinud "Lord Jimi" lineaarselt, tõlkeühikute järjestust peaaegu muutmata"[13] ja toetab oma järeldust ka mitmete näidetega. Sarnase mulje loovad ka samal kümnendil ilmunud Anton Tšehhovi novellid Friedebert Tuglase tõlkes. Olgu siin näiteks toodud alguslõik Tšehhovi novellist "Пересолил" (1885) ja selle eestikeelsest tõlkest "Üle soolas", kus tõlkelõigud on esitatud vaheldumisi vastavate venekeelsete tekstisegmentidega: "Maamõõtja Gleb Gavrilovitš Smirnov [Землемер Глеб Гаврилович Смирнов] jõudis Gniluški jaama [приехал на станцию "Гнилушки"]. Mõisasse, kuhu ta oli kutsutud piire ajama, [До усадьбы, куда он был вызван для межевания,] jäi veel kolm-nelikümmend versta hobustega sõita [оставалось ещё проехать на лошадях вёрст тридцать—сорок]."[14] Tuglase tõlget kaasaegsed kiidavad, näiteks Päevalehe toimetusele saadetud kirjanduse lühiülevaates sedastatakse kokkuvõtlikult: "Fr. Tuglase meisterlik tõlge kindlustab suurima vastavuse algupärandile."[15] Eesti Kirjanduses ilmunud tõlkearvustuses nendib Bernard Sööt, et Tuglas on tõenäoliselt sobivaim Tšehhovit eestindama: tema tõlge annab tihti välja iseseisva loomingu mõõdu ning "Tuglasele omane keeleline ja stiililine leidlikkus näitab ka "Valitud novellides" kaugele üle keskpärasuse tõusvat taset".[16] Kokkuvõtvalt võime öelda, et 1930. aastatel hinnatakse kõrgelt kunstilist ja loovat tõlget, kusjuures hea, loominguline tõlge tähendab samas ka võimalikult täpset, originaalilähedast tõlget.

Proosatõlge pärast teist maailmasõda: loov vs. mehaaniline tõlge ja kompensatsioonimeetod

Tõlkekultuuri hoogsa arengu katkestab järsult teine maailmasõda ja sellele järgnenud Nõukogude režiim. Sõjajärgsetel aastatel ilmus palju vene keelest tehtud tõlkeid, mis kogenud tõlkijate nappusel anti tihti teha algajatele või üsna juhuslikult tõlketööle sattunud inimestele. Koos vohama hakanud täpsusepüüdega oli tulemuseks hulk sõnasõnalisi saamatuid tõlkeid. Üks esimesi kirjutisi pärast sõda, mille ajendiks ei ole mõni konkreetne ilmunud tõlge, vaid mis püüdleb üldistuste tegemisele, on Otto Samma 1954. aastal ilmunud artikkel "Tüüpilistest puudustest ja vigadest proosa tõlkimisel vene keelest eesti keelde". Artikkel algab järgmiselt: "Viimasel ajal on nii kogu Nõukogude Liidu ulatuses kui ka meie vabariigis hakatud järjest rohkem tähelepanu pöörama tõlkimise küsimustele. Ikka enam ja enam levib arvamus, et tõlketöö ei ole tehniline, vaid loominguline töö. Üha rohkem rõhutatakse, et tõlkimine on üks kirjanduse haru, et tõlgitud kirjandus rikastab selle rahva kultuuri, kelle keelde ta tõlgitakse, et tõlkijatel on täita tähtis kultuurimissioon."[17] Enne sõda 1930. aastail peetud asjatundlike ja süvitsiminevate tõlketeemaliste arutelude taustal toovad Samma sõnad reljeefselt esile toimunud katkestuse põhjalikkuse: tundub, nagu oldaks kirjandustõlkest rääkimisel tagasi 20. sajandi alguses. Kuid siiski ei ole möödunud saavutused kultuurimälust päriselt minema pühitud. Teiste seas aitab katkenud sidemeid vabariigiaegse tõlketraditsiooniga taastada Tammsaare tõlgitud Gontšarovi "Oblomov" (ilmunud eesti keeles algselt 1934. a), mida arvustaja Olev Jõgi kõrvutab 1953. aastal ilmunud Felix Kauba uustõlkega. Jõgi võrdleb kaht tõlget järgmiselt: "Tema [= Tammsaare] tõlkeid võib ka tänapäeval lugeda naudinguga. Neist on näha, et tõlkija ei ole oma ülesandeks seadnud mitte võõra teksti mehaanilist "ümberpanemist", vaid on ka tõlkijana jäänud kirjanikuks, kes pidas tõlkimist loominguliseks tööks. [--] Just stiililiselt on Tammsaare tõlge tugevam Kauba tõlkest. [--] Kauba tõlge ongi eeskujulikuks näiteks täpse ja hoolega tehtud töö kohta. Tema tõlge on palju "õigem" kui Tammsaarel, kuid vähem on temas gontšarovlikku kui Tammsaarel. [--] Seepärast tuleks Tammsaarelt omandada tõlkimisoskust, mitte aga teda kõrvale lükata. Ilukirjanduslik tõlkimine on loominguline töö."[18] Jõgi illustreerib kahe tõlke stiililise sobivuse kontrasti teiste seas järgmiste näidetega: "Кто тебе внушил эту мысль? – Kes sulle selle mõtte pähe pani? (Tammsaare) – Kes on sulle sisendanud selle mõtte? (Kauba); не всегда его удалось видеть чисто обритым – mitte alati ei õnnestunud teda näha puhtaks aetud näoga (Tammsaare) – sageli oli ta isegi raseerimata (Kauba); продoлжала скороговоркой – laskis ruttu edasi (Tammsaare) – jätkas kiirkõnes (Kauba)".[19] Jõgi arvates muudavad nendel ja paljudel muudel juhtumitel Kauba "moodsad" sõnad "lause ebahuvitavaks ja paindumatuks, kuna Tammsaare on tõlkinud samad kohad sisuliselt ja stiililiselt hästi".[20] Saame järeldada, et Kauba on eeskätt järginud vahetult pärast sõda domineerinud täpse tõlke põhimõtet, samas kui Tammsaare järgis ennesõjaaegseid kunstilise tõlkimise printsiipe. Ilmselgelt jagab kriitik siin pigem Tammsaare kui Kauba arusaamu tõlkimisest.

Sihtkeele loomulikkus ja idiomaatilisus kui kunstilise proosatõlke kriteeriumid omandavad järjest enam kaalu ning kujunevad alates 1960ndatest eesti kirjandustõlke tunnusjooneks kogu Nõukogude perioodi jooksul. Üheks põhiliseks tõlkekvaliteedi kirjeldamise vahendiks tõlkearvustuses saab vastandus mehaanilise ja loova tõlkimise vahel. Mitmed arvustajad kordavad mõtet, mida on selgesõnaliselt väljendanud Henrik Sepamaa: "Tõlge peab olema kirjanduslik ning sisult ja vormilt nii adekvaatne, nagu oleks autor ise otse eesti keeles kirjutanud. [--] Sisulise ja stiililise adekvaatsuse kõrval peab tõlge olema nii heas, ladusas ja laitmatus keeles, et ta lugejale ei tundugi tõlkena."[21] Sepamaa, kes on ise viljakas tõlkija, on ka üks valjuhäälsemaid kompensatsioonimeetodi propageerijaid. Kuna keeleerinevuste tõttu ei ole võimalik kõiki lähteteksti stiilinüansse alati tõlkes edasi anda, siis julgustatakse kirjandustõlkijaid kasutama kompensatsioonimeetodit, teisisõnu, kompenseerima tõlke ühes paigas kaotsiläinut mõnes teises sobivas kohas n-ö ületõlkimisega: "Kui me verbide шамать ja жрать tõlkimatuse tõttu tekkinud lünga täitmiseks teises kohas, kus see kontekstiga sobib, tarvitame neutraalse verbi спать vastena verbi põõnama, siis me korvame sellega puudujäägi ja tõlge muutub taas originaaliga samaväärseks. Sellist korvamist nimetatakse kompensatsioonimeetodiks. Mõistagi ei hõlma see läbi kogu teose mitte ainult sünonüüme, vaid kogu sõnavara ja ka kõiki teisi kunstipärase tõlkimise aspekte (lauseehitus, kõnekujundid, fraseoloogilised väljendid, vanasõnad, stiilivõtted jne.). Sel viisil läheneb proosa tõlkimine tunduval määral luule tõlkimisele ja annab osavates kätes väga häid tulemusi."[22] Kompensatsioonimeetodit kasutamata, osutab Sepamaa, jääb tõlge lähtetekstist paratamatult "hallimaks ning vaesemaks".[23]

Paljud tolle aja kirjutised tegelevad küsimusega, kuidas taasluua lähteteksti autori stiili teise keele vahenditega. Näiteks Urve Lehtsalu on võtnud läbi vaadata mitmed Hemingway teoste tõlked eesti keelde ja uurib, milliste vahenditega on neis edasi antud Hemingway stiili. Eri tõlkelahenduste sobivust põhjendab ta nii autoristiili kui eesti keele idiomaatilisuse seisukohalt. Kõrvuti Lehtsalu meelest ebaõnnestunud tõlkelahendustega toob ta esile ka näiteid headest tõlgetest, eriti Valda Raua tõlgitud romaanist "Ja päike tõuseb", mida Lehtsalu nimetab "meisterlikuks nii tõlke adekvaatsuselt kui ka eesti keele ladususelt"[24]. Lehtsalu leiab, et Hemingway kahekõnede siiruse ja tõepärasuse säilitamiseks tuleb eesti keeles paratamatult "inglise keelele omane lakooniline, pealtnäha kiretu väljendusviis sageli asendada isikupärasemaga".[25] Mõni näide õnnestunud tõlkelahendustest: "This is country," Bill said – "Näe, kus alles maastik," ütles Bill; "Aren't you interested?" Bill asked – "Noh, kas ei huvita või?" küsis Bill[26]; "Lucky beggars," said Krum – "Neil sunnikutel veab," ütles Krum[27]. Lehtsalu arutleb nii konkreetsetele grammatilistele konstruktsioonidele kui ka stiilimarkeritele sobivate eestikeelsete vastete leidmise üle ja näitab, et lihtsalt autori stiili võimalikult täpne imiteerimine, eirates eesti keelele omaseid väljendusviise, ei taga paraku loodetud efekti, vaid tulemuseks on paiguti hoopis midagi "algaja autori suleproovi või koolikirjandi" taolist.[28] Kokkuvõttes võime öelda, et ka siin toonitab kriitik vajadust läheneda tõlkimisele loovalt ja samas täpselt, kuid rõhutab, et stiililine täpsus ei tähenda pimesi jäljendamist ega sõnasõnalist tõlkimist.

Ilukirjanduse loova tõlkimise põhimõte on jätkuvalt tunnustatud ka järgnevatel kümnenditel ja üks selle põhimõtte viljakamaid järgijaid on olnud meisterlikuks tõlkijaks peetud Henno Rajandi, kelle tõlkijakarjäär kulges läbi nelja aastakümne, 1950. aastate lõpust 1990. aastateni. Analüüsides, kuidas on Rajandi tõlkinud Jane Austeni "Uhkust ja eelarvamust" (ilmunud eesti keeles 1985. a), märgib Anne Lange, et Rajandi tõlget iseloomustavad tõlkenihked, mis varieeruvad vaatepunkti väljavahetamisest ning leksikaalsete korduste kaotamisest või lisamisest lausete tükeldamise ja liitmiseni.[29] Olgu siin toodud vaid mõni näide Lange tuvastatud tõlkevõtetest, kus Rajandi kasutab ingliskeelsete väljendite vastena eesti keelele harjumuspäraseid lahendusi (repertoreeme) või lisab kommenteerivat sõnavara (eksplitseerib): "With consideration – hoole ja armastusega; I am all astonishment – olen imestusest keeletu; Poor Eliza! – to be only just tolerable – Vaene Eliza... Kurb on olla võrdlemisi talutav; They held her in contempt for it – nad teda sellepärast südamepõhjas põlastasid; The day that was to make him the happiest of men – päeva, mis teeb kosilasest kõige õnnelikuma mehe päikese all".[30] Rajandi on hea näide kongeniaalsest tõlkijast, kelle parimad tõlked vahest tõesti küünivad toona ihaldatud ideaalini: luua tõlge, mis loob illusiooni, nagu oleks lähteteksti autor kirjutanudki eesti keeles. Rajandi järgib loova kunstilise tõlke põhimõtet ning tõlke täpsus on vähemalt paiguti tema jaoks teisejärgulise tähtsusega. Loova tõlke põhimõtte järgimisega kaasneb teatud hetkel küsimus tõlke ja muganduse vahekorrast, ent eesti tõlkekriitikas tematiseeritakse seda probleemi märksa väiksema intensiivsusega kui liiga täpset, mehaanilist tõlget.

Kokkuvõtteks võime öelda, et teisele maailmasõjale järgnenud kümnenditel, tegelikult kogu Nõukogude perioodi vältel ja ka taasiseseisvunud Eestis, on püüeldud eesti kirjandustõlkes järjest enam kunstilise, loova tõlke poole, mis kasutaks nii lähteteksti stiili kui sisu edasiandmiseks maksimaalselt ära eesti keele võimalusi.[31] Seejuures on eeskätt 1960.–1970. aastad see periood, kui Hasso Krulli sõnutsi pannakse paika kirjandustõlke standard: "Kolmekümnendatel aastatel ongi tõlkijate eliit standardi ligidal, kuid siis tuleb katkestus ja päris standardiseeritud tõlkeni jõutakse alles kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel. Nüüd on standard valmis. Tekivad kindlad printsiibid, milline peab välja nägema tõlke lause, mis laadi võivad olla kaod ja kui palju võib tõlkija omalt poolt juurde mõelda. Tõlked unifitseeruvad. Vastuseks unifitseerumisele ilmub jälle eksperimente, kuid põhiosas püsib standard kuni üheksakümnendate alguseni, mil pilt läheb äkki uuesti kirjuks."[32] Tulles 21. sajandisse, võime väita, et loova, kunstilise tõlke printsiip elab eesti proosatõlkes jõuliselt edasi ka praegu ning kriitikud on endistviisi kurjad tõlgete peale, mis on liiga sõnasõnalised või liiga vähe kirjanduslikud. Näiteks võrreldes Krista Kaera tehtud uustõlget W. B. Yeatsi "Punase Hanrahani lugudest" (2002) selle esimese eestikeelse, Mart Luha tehtud tõlkega (1939), jõuab Jüri Ehlvest äratundmisele, et "Krista Kaera oma [= tõlge] on siiski parim. Tõlkena. Kuid ilukirjandusena on tal siiski olulisi puudusi."[33] Ehlvest leiab, et Kaera versioon on "külm, liigasjalik, elevusetu ja ebaerootiline", samas kui "Luht polnud konarusteta, kuid tema iiri maameeste loras oli vähemalt viskihõngu tunda".[34] Näeme, et ka Ehlvest eelistab sisseelamisega tehtud loovat tõlget, mis mõjuks kirjandusena veenvalt ja jätaks mulje, et autor on kirjutanud eesti keeles.

Kuid see, mida tähendas kunstiline, loov tõlge 1960. aastatel, ei ole päris seesama mis 1920.–1930. või 2000. aastatel. Enne sõda kaldub kunstiliseks peetud proosatõlge olema siiski küllaltki vormitäpne, tihti isegi sõnasõnaline, samas kui pärast sõda muutuvad kirjandustõlked vabamaks ja rohkem sisule orienteerituks. 21. sajandil näikse olevat tendents jälle tagasi lähtetekstist rangema kinnihoidmise poole; mitmeid vabadusi, nagu näiteks lausete tükeldamine ja liitmine, mida sai lubada endale Henno Rajandi, ei taha enamik tänapäeva toimetajaid enam tolereerida. Ka tõlkijad katsuvad leida kuldset keskteed, nagu on osutanud üks meie aja hinnatumaid tõlkijaid ja kirjanikke Indrek Koff intervjuus Jan Kausile: "Kui "sädelev loojanatuur" hakkab mu tõlgetest välja paistma, siis antagu palun märku! Kui tõsisemalt rääkida, siis see on kahe otsaga asi. Tõlkija peab olema looja, muidu saab ta küpsetada ainult ühesuguseid saiu, aga kõik raamatud ei ole ju vormisaiad! Ja samas peab tal jätkuma alandlikkust, et autorit mitte oma maitse järgi kõveraks väänata. Ma arvan, hea tõlkija peab olema väga empaatiline, mis aitab hädavajaliku loovuse suunata tõlgitava autori looduga sobivasse sängi."[35] Mitmes mõttes tundub, et oleme tagasi üsna sarnase suhtumise juures kirjanduslikku tõlkesse, mis oli valitsev 1930. aastail: püüeldakse kunstilise ja loova, ent mitte üleliia vaba tõlke poole. 

[1] Vt P. Torop, Tõlkeloo koostamise printsiibid. Akadeemia, 1989, nr 2, lk 358–360.

[2] G. E. Luiga, G. E. Luiga laulud. Tartu, 1888, lk 8, 61. Vt ka R. Lotman, Varane eesti sonett: aeg ja ruum. Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat, 2013, lk 205.

[3] Need raamatud on: Willem Molnau, temma hirmsad teud, ello ja surm. Saksakelest ümber kirjotand J. Jobso. Tartu, 1867; Martin Braun ja temma tru Pudel, ehk Weupputus Reini jöe äres. Saksakelest makele üllespannud J. Jobso. Tartu, 1867; Wiis kenna jutto. Tõlkinud E. M-l. Tartu, 1867.

[4] C. R. Jakobson, Mõnnest uest ramatust. Eesti Postimees ehk Näddalaleht, 06.12.1867, nr 49, lk 386.

[5] Luuletõlkes kajastub see nõue muu hulgas ka valitsevas arusaamas, et luuletus tuleb tõlkida lähteteksti värsimõõdus. Ekvimeetrilisusest eesti luuletõlkes on kirjutanud: M.-K. Lotman, Equimetrical verse translation in Estonian poetic culture. Rmt-s: Between Cultures and Texts. Itineraries in Translation History. Entre les cultures et les textes. Itinéraires en histoire de la traduction. Toim A. Chalvin jt. Bern, 2011, lk 137–150.

[6] A. Lange, Tõlkimine omas ajas. Kolm juhtumiuuringut eesti tõlkeloost. Tallinn, 2015, lk 22.

[7] Vt lähemalt sealsamas, lk 21–23.

[8] S. Issakov, Nõukogudemaa rahvaste kirjanduse eesti keelde tõlkimise ajaloost. Arhiivide peidikust. Tallinn, 1983, lk 283.

[9] G. Saar, Shakespeare: Kuningas Lear. Inglise keelest tõlkinud Mihkel Jürna. E. Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 1926. Looming, nr 2, lk 177.

[10] G. Saar, Kunstipärasest tõlkest. Looming, 1927, nr 8, lk 755.

[11] A. Lange, Tõlkimine omas ajas, lk 83–126.

[12] Vrd K. A. Hindrey: "Tõlge on hea, seda tagab juba A. H. Tammsaare nimi." K. A. Hindrey, Au mõiste. Päewaleht, 29.02.1932, nr 59, lk 5.

[13] A. Lange, Tõlkimine omas ajas, lk 87, joonealune märkus 18.

[14] Eestikeelne tõlge: A. Tšehhov, Üle soolas. Rmt-s: A. Tšehhov, Valik novelle. Tartu, lk 168.

[15] Toimetusele saadetud kirjandus. Päewaleht, 18.05.1939, nr 134, lk 5.

[16] B. Sööt, A. Tšehhov: Valik novelle. Tõlkinud Friedebert Tuglas. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1939. 366 lk. Hind 4 kr. Eesti Kirjandus, 1939, nr 12, lk 563.

[17] O. Samma, Tüüpilistest puudustest ja vigadest proosa tõlkimisel vene keelest eesti keelde. Looming, 1954, nr 3, lk 348.

[18] O. Jõgi, "Oblomovist" ja selle uuest eestikeelsest tõlkest. Looming, 1953, nr 5, lk 633, 635, 636.

[19] Sealsamas, lk 634, 635.

[20] Sealsamas, lk 635.

[21] H. Sepamaa, Pilk ilukirjanduse tõlkimise küsimustesse. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 2, lk 66, 67.

[22] Sealsamas, lk 70.

[23] Sealsamas, lk 71.

[24] U. Lehtsalu, Hemingway stiil eesti keeles. Keel ja Kirjandus, 1965, nr 6, lk 334.

[25] Sealsamas.

[26] Sealsamas.

[27] Sealsamas, lk 335.

[28] Sealsamas.

[29] A. Lange, Tõlkimine omas ajas, lk 151.

[30] Sealsamas, lk 169, 171, 172.

[31] Vrd A. Lange: "[--] tõlkijad [on] 1950. aastate lõpust 1990. aastate lõpuni olnud üsna üksmeelselt seisukohal ilukirjandusliku tõlke loovas iseloomus". A. Lange, Tõlkimine omas ajas, lk 143.

[32] H. Krull, Mõtete tõlkimine. Keel ja Kirjandus, 1998, nr 2, lk 81–82.

[33] J. Ehlvest, Kui Hanrahan tantsis Oonaga. Eesti Päevaleht, 07.02.2003.

[34] Sealsamas.

[35] J. Kaus, Indrek Koff – ei noh, täitsa normaalne mees ju. [Intervjuu.] Sirp, 24.09.2010.