"Tõlkija Hääle" teises numbris kirjutab Mariliin Vassenin tõlkimise metafooridest, mille hulgas domineerivad need, mis on seotud pettumusega, kui tulemus ebaõnnestub. Kuna tõlkimisega seoses räägitakse rohkesti just pettumustest ja piinadest, jäi käesoleva numbri toimetajale kõrvu mu kunagine sõnavõtt tõlkimise rõõmust. Sellest ka järgnev mõttekild. Esmalt tunnistan üles oma suurima vastuvoolu kulgemise tõlkijate enamikuga. See tunnistus ei sobi kohe kuidagi sellisesse ajakirja nagu "Tõlkija Hääl", mis, nagu nimigi ütleb, on mõeldud tõlkija päästmiseks anonüümsusest, millesse too ebaõiglaselt tõugatud on. Ma loodan mitte pälvida kolleegide pahameeletormi, kui tunnistan, et ma ei taha näha oma nime raamatu kaanel koos autori omaga. Seesama palju sarjatud anonüümsus on minu jaoks suurim õnnistus, võib-olla üks põhjusi, miks ma tõlkimistegevust nii nauditavaks pean. Tõlkimine annab oivalise võimaluse olla nähtamatu! Minetada oma mina ja varjuda oma nimega raamatu sellele leheküljele, mida enamasti keegi ei loe. Tõlkija kui "truu armuke", anduv ja ennastohverdav. Ainsa huviga autoril särada lasta, viksida ta kingad ja sättida enne punasele vaibale saatmist lips otseks. Uskumatu privileeg. Ilma irooniata, sest kes meist siis ei tahaks aeg-ajalt lahustuda teises, näha maailma teiste silmadega, teha midagi (vähemalt enda meelest) mõttekat, aga nii, et endast liiga palju jälgi maha ei jää. Ideaalne oleks muidugi üldse mitte maailma jälgi jätta. Aga see ei lähe nagunii päriselt õnneks. Niisiis võib tegelda tõlkimisega.

            Et eelöeldust ei jääks muljet, nagu oleks siinkirjutaja puhul tegu isetu inimesega, lisan kohe, et minu jaoks on tõlkimine egoistlik tegevus. Selles mõttes, et ta pole seotud mitte niivõrd vahendava missiooni kui isikliku tunnetustegevusega. Olen alati pidanud keelt, nii ema- kui võõrkeelt, eelkõige ikka tunnetus- ja alles seejärel suhtlemisvahendiks. Tõlkimise rõõm tekib just nende erinevate tunnetuste vahel laveerimise trikkidest. Ei saa ja pole vaja – ja lausa ei tohi – neid tunnetusi omavahel täielikult katta. Kui keegi tõlgiks võõrkeelde mõne Juhan Liivi luuletuse nii, et kattumata tsooni ei tekikski, peaksin ma reedetuks midagi, mis on päriselt oma. See päriselt oma peab olema puutumatu ja jääma selleks. Just see iga keele tõlkimatu tsoon on see, milles peegeldub rahva hing, kui veidi pateetiliselt väljenduda – selle lause laenasin tegelikult Sartre'i eessõnast Kesk-Aafrika luuleantoloogiale. Me teame ju väga hästi, et eesti keeles saab kirjutada asju, mida teistesse keeltesse tõlkida pole võimalik. Igas keeles saab. Ja kui ma siis seisan selle tõlkimatu tsooni ees prantsuse keeles, tean ma, et olen sissetungija ning et loomulikult hooman ma seda tsooni võrreldes päriskõnelejaga üksnes osaliselt. Kuid ma hooman midagi, mis teeb minust väikest viisi vandeseltslase keeleruumis, mille läve valvab kommentaar. Ma ei tunne eriti suuri süümepiinu, kui ma tõlkides aeg-ajalt – eriti nende filosoofide puhul, kelle mõte sünnibki keelest enesest – kommenteerima pean, olgugi et kommentaar viitab teatavasti tõlke luhtumisele. Kommentaar on pilguheit sellesse maailma, mis keele kõnelejale on see päris oma, jagamatu, just nimelt tõlkimatu.

Minu lemmikfilosoof Jacques Derrida (lemmik just sellepärast, et ma temast eriti aru ei saa) nimetab teksti vastupanu tõlkimisele eetika küsimuseks. Ta toetub siin populaarsele teise-temaatikale, mõttele, et teist (ka teist inimest) ei tohi kunagi endasarnaseks taandada. Emmanuel Levinas (üks mu tõlgitud filosoofidest) on selle koha pealt eriti radikaalne, just nagu polekski "minu" ja "teise" vahel mingit ühisosa. Derrida ütleb, et sel juhul me ei teakski teisest mitte midagi, teine jääks täiesti väljapoole meie tajusid ja intellekti. Kuid teise nägemise vastu iseenda kaudu on veendunult temagi. Kas see teise teisesus peaks põhjustama frustratsiooni? Nende tõlkimatuste ees seisame me ju igas muuski valdkonnas kogu aeg, alates nendingust, et maailm ei ole kirjeldatav. Mõtlen igal aastal, kui taas Tallinna ülikooli tudengitega Camus' "Sisyphose müüti" loeme, et kas Camus, kelle jaoks absurd sündis inimese meeletu mõistmisiha ja maailma vaikimise vahelisest vastuolust, olnuks õnnelikum, kui maailma mõte talle ära oleks seletatud. Oleks ta selle seletusega rahul olnud? Meid käivitavaks jõuks on ju teatavasti iha kättesaamatu järele. Tõlkimine on samuti iha – mõnel tõlkijal tähendab see püüdu ideaalse, Paabeli-eelse keele poole, teisel, mõnel minusugusel, iha tunnetada maailma just teise kaudu, ja seda teist omaga klapitades, osaliselt kattes, avastada uusi maailmu.

            Asi, mis mulle masenduse asemel rõõmu teeb, on seega tõlkimise paradoks. Paradoks, mis seisneb selles, et ma usun end saavat autoriks, keda ma tõlgin – saamata temaks kunagi. Tõlkija ei ole üksnes läve ületaja kahe kultuuri vahel, vaid ka "mina" ja "teise" vahel. Ikkagi Hermes rohkem kui Hieronymus. Mulle on see tõlkijate jumal olnud alati tunduvalt sümpaatsem tõlkijate kaitsepühakust. Viimast kujutlen sama raskepärasena kui paksude müüridega klooster, kuhu suletuna ta puldi taga seisab ja päevade kaupa poolhämaruses filosoofiliselt heebrea, kreeka ja ladina mõistevasteid vaeb. Küllap on Hieronymus veendunud, et ta vahendab Jumala sõna ning et sellega kaasneb kohustus jõuda absoluutselt "õige" tulemuseni. Hermes seevastu on mängur, õhuline oma tiivulistes sandaalides. Hermes/Mercurius on elavhõbe, lääne astroloogias planeet, mille mõju seostatakse avatud ja avara mõtlemisega, ideederikkuse ja intelligentsusega. Antiikmütoloogias vahendas muidugi Hermeski jumalate ja inimeste maailma, aga millegipärast tundub mulle, et kui ta mõne endale usaldatud sõnumiga ka veidi manipuleeris, andsid jumalad talle selle andeks. Sest jumalatele endile polnud see teguviis kaugeltki võõras ja huumorimeelt paistis neil samuti jätkuvat. Kõige selle tõttu ongi tõlkimine minu jaoks Hermese mäng: õhuline ja kerge, piire ületav, paindlik, kohati manipuleeriv ja kaugel pretensioonist vahendada püha tõde. Sümpatiseerin seega kõiki selle ilma trikstereid ja šamaane, neid, kes panevad proovile iseenda ja erinevate maailmade piire. Nendes eksperimentides on muidugi parem mitte libastuda – areenile tiritakse ikka ainult halb tõlkija. See tõdemus innustab püüdlema heade tõlkijate ridadesse. Head tõlkijad võivad rahuga ja täies anonüümsuses edasi oma tunnetuslikke eksperimente harrastada. Mida paremat saab üks amet veel pakkuda?

 Ilmunud "III Tõlkija hääles".