Ilmus raamat ksenofoobiast

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Sügisel põles Rootsis Fagersjö asüülitaotlejate keskus. Autor/allikas: Scanpix / AFP

Prantsuse filosoof, kirjanik ja psühhoanalüütik Julia Kristeva käsitleb essees "Võõrad iseendale" (1988) nüüdismaailmas üha olulisemaks muutuvat küsimust: kuidas suhtuda mujalt tulnutesse, võõrastesse. Raamat ilmus TLÜ Kirjastuse sarjas "Bibliotheca Controversiarum" ja selle on prantsuse keelest tõlkinud Kaia Sisask.

Kristeva käsitleb ksenofoobia küsimust nii ajaloolisest kui tänapäevasest vaatenurgast: vaatluse all on võõrad antiigis ja keskajal, valgustusajal, Prantsuse revolutsiooni päevil ja nüüdisaegses Euroopas (eelkõige Prantsusmaal).

"Julia Kristeva raamat võõrastest ja võõrusest jõuab eesti lugeja ette kõige õigemal ajal, keset pagulaste, põgenike ja sisserändajate kriisi Euroopas. 1988. aastal ilmunud essees mõtiskleb Kristeva oma tuntud tumedalt helges ja kirglikus stiilis, nõjatudes mitme keelkonna sõnavarale ja sõnade süvatähendustele. Ta jälgib lääne kultuuritekstide kaudu piiblist kuni valgustusaja lõpuni, kuidas võõrast, temaga leppimist ja tema eemaletõukamist on kujutletud. Targu jõuab ta sallivuse ja külalislahkuse mõisteni, mis valgustusajal olid loomupärased. Neilgi väidetel on aga oma sügavad varjud nii mõtteloos, ühiskondlikus elus kui ka poliitilises praktikas. Leheküljed, kus Kristeva kutsub Prantsuse riiki vastutusele oma erilise võõraste eiramise pärast, kõlavad hiljutiste sündmuste taustal kileda irooniana. Raamatus arendab Kristeva seisukohta, et võõra objektistamine (ehk reifitseerimine) – kaunis eesti keeles võõristamine – osutab meie endi sügavale alateadlikule hirmule, ärevusele, rahutusele. Inimlik solidaarsus saab reaalsuseks vaid siis, kui leiame võõra iseendas ja saame oma ohutundest jagu," on teost iseloomustanud kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss.

Julia Kristeva (sündinud 1941) on bulgaaria päritolu prantsuse filosoof, psühhoanalüütik, semiootik, kirjanduskriitik ja kirjanik. Ta sai tuntuks oma kultuuriteoreetiliste ja feministlike esseedega, mis avaldati 1969. aastal pealkirja all “Sèméiôtikè” ning kus ta tõi käibele ka näiteks termini "intertekstuaalsus" ja tutvustas läänemaailmale mõjuka vene filosoofi Mihhail Bahtini kirjandusteaduslikku mõtet. Kristeva loomingut võib vaadelda kui psühhoanalüüsi kohandamist poststrukturalistliku kriitikaga.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: