Arvustus. Lohutamatutele
Uus raamat
"Ülima õnnelikkuse kogudus"
Arundhati Roy
Tõlkinud Krista Eek
Tänapäev, 2017
"Kuidas
jutustada
purunenud
lugu?
Saades
aeglaselt
kõigiks.
Ei.
Saades aeglaselt kõigeks." (lk 389)
Lohutamatutele – sellise pühendusega algab Arundhati Roy "Ülima õnnelikkuse kogudus", autori kauaoodatud teine romaan, mis pärast kahekümne aasta pikkust proosapausi lööb kirjandustoa ukse tugeva ja hoogsa jalahoobiga pärani. Roy mässib lugeja poliitilisse ja sotsiaalsesse virvarri, mis tekitab narratiivide ja tegelaste rägastikuga kiiresti tunde, justkui käiks raamatu lehekülgedel toimuv elu ja selle raskus lugejast mitu korda läbi. "Ülima õnnelikkuse kogudus" kätkeb endas nii meeletut elu kui ka muserdavat surma, inimeste ja riigi identiteedikriise, põgenemist maailma mustvalgest binaarsusest ning rahu leidmist armastusest – olgu see siis iseenda, oma lapse, kallima või kodumaa vastu.
Chantal da Silva on The Independentis avaldatud arvustuses nimetanud Royd enda riigi ägedaks, kuid armastavaks kriitikuks,[1] ja ta teeb seda õigustatult. Roy on kümnenditepikkuse poliitaktivistikarjääri jooksul Indias näinud ehk rohkem viha, vägivalda, verd ja surma, kui ühte raamatusse ära mahuks. Samas on teosesse peidetud ka tohutu kogus usku, armastust ja lootust. Romaanis on palju tegelasi, kellele Roy mingisuguse eluraskuse, takistuse või traagilise noodi külge poogib. See ei tähenda aga, et karakterid oleksid liialt konstrueeritud või kunstlikud. Kuigi Roy proosa voolab tihti hooletult ja võtab niivõrd järske käänakuid, et tegelaste nimede ja taustalugude meenutamiseks peab palju lehekülgi tagasi pöörama, annab tegelaskujude ja narratiivide põimumine edasi India kui tohutult mitmekesise rahvahulga ja elulugudega riigi olemust. "Ülima õnnelikkuse koguduses" peitub üüratus koguses inimlikkust, selle tumedamaid külgi, raskusi ja eneseotsinguid. Põhiliselt tekitab teoses kontrasti Indiale omane tugev süsteemsus ja binaarsus, religioonide vastandumine, poliitiline võitlus ja ühiskonda reguleeriv kastisüsteem.
Roy keskendub oma lugudemetsas kahele tegelasele: hermafrodiidist transsoolisele Anjumile ning tavapärasest tumedama naha ja kehvema päritoluga imeilusale Tilole. Mõlema tegelase eneseotsingud näitavad selgesti seda, kui keeruline on ebatavalise identiteediga inimesel ranges ja halastamatus süsteemis hakkama saada. Moslemiperesse sündinud ja nii mees- kui ka naissuguelunditega Anjum, keda ema püüdis meeleheitlikult meheks kasvatada, tahab saada naiseks, selliseks hijra'ks, transsooliseks, eunuhhiks, keda ta kunagi tänaval kohtas ja kelle kogukonnaga ta hiljem liitub. Paljude keerdkäikude ja traumade järel asub ta elama surnuaeda, eluheidikute, narkomaanide ja muude sõltlaste juurde. Ta ehitab haudade peale külalismaja, mis teisi temasuguseid, n-ö ääremaiseid, lahkelt võõrustab ja mis saab teose lõpuks suurema tähenduse, kui esialgu arvata võib. S. Tilottama ehk Tilo on aga keerulise taustaga madalamast kastist arhitekt, kes satub armastuse keerises poliitilisse ringmängu ning loobub jõuliselt, kuid sujuvalt tavapärasest India koduperenaise stereotüübist ja asub pigem üksiku vaatleja rolli. Nii Tilo kui ka Anjum ütlevad lahti ühiskondlikest rollidest ja reeglitest ning otsivad neile alternatiive, mida Parul Sehgal The Atlanticus avaldatud arvustuses nimetab suguluse, vastupanu ja armastuslugude alternatiivseteks alustaladeks[2].
Vastandumist ja vajadust alternatiivide järele väljendab peale Tilo ja Anjumi sisemonoloogide ka nende lugude poliitiline ja ajalooline taust: aktiivne vastuseis peavoolupoliitikale, hindude ja moslemite religioosne konflikt ning India ja Pakistani vastuseis. Roy poliitilisust iseloomustab ilmekalt Alex Clarki tähelepanek: "Mõte, et isiklik on poliitiline – ja vastupidi –, ilmestab teose igat lauset, aga küsib ka mõtte eelduste kohta, vaadeldes selle piirjooni ja tagajärgi."[3] Poliitilisi seisukohti valitakse nii omakasupüüdlikkuse kui ka ellujäämise nimel: võimupositsioonil olevad inimesed saavad valida vaate enda ahnuse kohaselt, kartmata tõsiseid tagajärgi, samal ajal kui nõrgemad ja ääremaisemad peavad elus püsimiseks maskeeruma piirkonna, kus parasjagu viibitakse, ja seltskonna järgi, kellega lävitakse. Seepärast kaaluvad mehed, kas mõttekam on jätta juuksed ja habe poliitilistel ning usulistel kaalutlustel pikaks või mitte. Seega peab Anjum otsustama, kas olukord lubab tal riietuda nii, nagu ta ise soovib – värvitud huulte, ehete ja kirevate rõivastega naiseks –, või peab ta end maskeerima tagasihoidlikes riietes meheks. Nõnda kõigub nii India kui ka selle elanike identiteet binaarsuse kahe otsa vahel, jäädes mõnikord hulljulgelt seisma ka keskele, halli alasse.
Võiks arvata, et niivõrd traagilise ja verise tegelikkuse kõrval ei jää ruumi õnneks ega armastuseks. Vastupidi, nendest kahest tugevast emotsioonist saab "Ülima õnnelikkuse koguduse" aktiivne ja eraldiseisev tegelane. Nii Anjumi kui ka Tilo keerulises identiteedis on midagi tugevat ja ühist: emaarmastus, mis jääb neile ühiskondlikest rollidest loobumisest hoolimata instinktina alles. Ma ei pea silmas perekondlikke sidemeid, vaid mõlema naise tungi hoolitseda kellegi eest, kelle pere on maha jätnud. Anjum ja Tilo saavad emaks tänavalt leitud tüdrukutele. Üks leiti pühakoja trepilt nutmas ja ta hakkas Anjumit kohe jäägitult usaldama. Teine sündis grupivägistamise tagajärjel ja sotsialistist ema jättis ta protestide ja demonstratsioonide keskele maha. Kaotanud juba noorena oma koha maailmas, leiavad mõlemad lapsed lohutust surnuaiast ja sealsete elanike hoolitsusest.
Armastuse kaudu pehmendab Roy teoses domineerivat surmateemat. Kirjutades sõjalistes ja revolutsioonilistes konfliktides hukkunute arvust, lisab ta pealtnäha külmale statistikale tundelisema aspekti: armastava ema, abikaasa, õpilase või kogukonna oma, kelle lein annab surnule uue elu. Usust tugevalt läbiimbunud keskkonnas kasvanud tegelased korraldavad lahkunutele hardaid matuseid isegi siis, kui nende majanduslik olukord ei võimalda ülevoolavat tseremooniat. Olenemata leinatava või leinaja päritolust ja käekäigust on Roy tegelaste pealispinna all peidus vaikne väärikus ning lootus paremale elule: "Õde kirjeldas, et kui venna surnukeha oli põllult leitud ja koju toodud, siis olid ta surnukangestuses kokkupigistatud rusikad täis mulda ja tema sõrmede vahelt kasvasid välja kollased sinepiõied." (lk 336) Ka kõige pimedamas ja valusamas hetkes leidub midagi õrna ja kaunist.
Ei jää märkamata, et autor on poliitaktivismi vallas tohutult kompetentne ning talle on üdini tuttavad traagilised ja südantsoojendavad stseenid India igapäevaelu keerukusest. Paistab, et just selle teadmiste pagasi tõttu püüab Roy terve kümnendi vältel kirjutatud teoses võimalikult palju võimalikult kiiresti edasi anda. Autor mainib tegelasi, keda tutvustatakse korralikult alles mitmekümne lehekülje pärast, olevik vaheldub minevikuga ja raamatu kronoloogiline järjestus võib kiiresti seguneda arusaamatuks supiks, millest lugeja peab läbi närima. Parul Sehgal leiab, et Roy kalduvus muuta tegelased poliitilist eesmärki või ettevõtmist sümboliseerivaks kujuks lõpeb stereotüüpsete kirjeldustega nendesamade inimeste kohta, keda ta püüab inimlikustada,[4] ning nõnda see esmasel, küllaltki järjestikusel lugemisel ka tundub: tegelased kaotavad inimlikud jooned. Tunnistan ausalt, et olen üks nendest lugejatest, kelles teose kogukus trotsi ja segadust tekitas, seda muidugi ka ajaloo- ja kultuuriteadmiste puudumise tõttu. Jäi mulje, et poeetilise valu, filigraanse ajaloolise ja poliitilise tausta tunnetamise kõrval on Roy teos mõneti ka kohmakas ning toimetamata. Narratiivide vahele on põimitud pikad toimikukatkendid või muud kirjutised, mis juhivad tähelepanu põhitegevuselt kõrvale ning ajendavad pikkade ja infoküllaste peatükkide vahel lehitsema. Niisamuti kõigutab jalgealust kronoloogiline hüppamine, ajas kiiresti edasi-tagasi liikumine, mis tähelepanematu lugeja kiiresti segadusse ajab. Kuigi võib olla taotluslik kujutada Indiat kui sipelgapesa moodi sagivat inimmassi just nii pungil täis oleva ja äärtest kobrutavana, nagu see on.
Arundhati Roy mammuteksperiment on ambitsioonikas – see toob kokku elu ja surma, armastuse ja viha, alguse ja lõpu, mineviku ja oleviku, India ja selle lähiajaloo. Isegi kui romaanis peituvate traagiliste ja raskete lugude rägastikust on keeruline teed leida, paistab sealt siiski kübeke õnne. Sest mis siis ikkagi on ülima õnnelikkuse kogudus? Inimestele, kes mis tahes põhjusel ei mahu või ei soovi mahtuda ühiskonna loodud kastidesse, on see külalismaja, jannat ehk paradiis, lüli elavate ja surnute vahel, ning tugi nendele, kellel seda mujal maailmas enam ei ole. Surma ja kaotust täis lugudesse lisab Roy alati midagi helget, nii ka surnuaiale ehitatud külalismajja: "[S]urnuaia päevi näinud inglid, kes valvasid oma päevi näinud hoolealuste üle, hoidsid lahti maailmadevahelisi uksi (ebaseaduslikult, vaid veidi irvakil), nii et kohalolijate ja lahkunute hinged saaksid omavahel suhelda nagu külalised ühisel peol" (lk 356). Ehk ongi õnnelikkus see, kui surma keskel elades seda enam karta ei oska, sest kallid ja omaksed ootavad nagunii ees? Ehk just niimoodi ongi lihtsam võidelda enda ja oma riigi identiteedi, armastuse ja usu nimel? "Ülima õnnelikkuse kogudus" seda vististi otseselt ei väida, küll aga suudab teos kui ühtaegu leebe ja groteskne ajalooõpik suurendada lugejas empaatiat inimkonna vastu ning ehk hinge istutada tahtmist elu jonnakalt jätkata. Kes teab, ehk toob see lohutamatutele lohutust.
Arvustus ilmunud Värskes Rõhus nr. 55.
[1] Chantal da Silva. ""The Ministry of Utmost Happiness" by Arundhati Roy, book review: A mesmerising labyrinth worth the wait" – The Independent, 21. juuni 2017 (https://www.independent.co.uk/arts-entertainment/books/reviews/the-ministry-of-utmost-happiness-by-arundhati-roy-book-review-a7791941.html).
[2] Parul Sehgal. "Arundhati Roy's Fascinating Mess" – The Atlantic, juuli/august 2017 (https://www.theatlantic.com/magazine/archive/2017/07/arundhati-roys-fascinating-mess/528684).
[3] Alex Clark. ""The Ministry of Utmost Happiness" by Arundhati Roy review – a patchwork of narratives" – The Guardian, 11. juuni 2017 (https://www.theguardian.com/books/2017/jun/11/ministry-utmost-happiness-arundhati-roy-review).
[4] Parul Sehgal. "Arundhati Roy's Fascinating Mess" – The Atlantic, juuli/august 2017 (https://www.theatlantic.com/magazine/archive/2017/07/arundhati-roys-fascinating-mess/528684).
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Värske Rõhk