Üle 560 kirjaniku üle maailma nõuavad inimestele demokraatlikke õigusi virtuaalses ruumis
Martin Amis, Arundhati Roy, Tom Stoppard, Margaret Atwood, Don DeLillo, Richard Ford, Henning Mankell, Günter Grass, Michael Ondaatje, Ian McEwan, Orhan Pamuk ja paljud teised kirjutasid alla ÜROle suunatud petitsioonile, vahendab The Guardian.
Tänasel rahvusvahelisel inimõiguste päeval astusid kirjanikud üle maailma välja üksikisikute õiguste eest veebikeskkondades, nende õigusele puutumatusele ja õigusele vabalt mõelda ja arvata ilma, et neid jälgitakse võimude poolt.
Viimastel kuudel on massilise inimeste jälgimise määr saanud juba kõigile teatavaks, paari hiireklikiga pääseb riik ligi inimestele mobiilidele, e-kirjadele, sotsiaalmeedia kontodele ja veebiotsinguile, vahendab The Guardian pöördumist. Petitsioonis tuuakse välja, et koostöös internetikorporatsioonidega kogutakse andmeid nii inimeste poliitiliste eelistuste kui ka näiteks tarbimiseelistuste kohta.
Pöördumises ÜROle toonitatakse demokraatia üht põhisammast – inimeste vääramatut õigust isikupuutumatusele, seejuures inimene ei piirdu üksnes oma füüsilise kehaga. Inimestel on õigus sellele, et nende mõtteid, isiklikku ruumi ja suhtlust ei jälgita.
Allakirjutanutele teeb muret, et riigid ja korporatsioonid on oma massiliste jälgimistega inimesed nendest õigustest ilma jätnud.
Veel enam, leitakse pöördumises, inimene, keda jälgitakse, ei ole enam vaba ning inimeste järel nuhkiv ühiskond ei ole demokraatlik. Et säilitada demokraatia, tuleb demokraatlikke õigusi ja väärtusi rakendada ka virtuaalses ruumis.
Petitsioonis tuuakse välja neli jälgimise halba tahku:
* Jälgimine rikub inimeste privaatsfääri, samuti mõtte- ja arvamuste vabadust.
* Massiline jälgimine kohtleb iga kodanikku potentsiaalse kahtlusalusena, rikkudes nii süütuse presumptsiooni.
* Jälgimine muudab iga üksikisiku läbipaistvaks, samas kui riik ja korporatsioonid tegutsevad varjatult. Seda võimu on süstemaatiliselt kuritarvitatud.
* Jälgimine on vargus. Meie andmed ei ole avalik vara, see kuulub meile. Kui seda kasutatakse meie käitumise ennustamiseks, röövitakse meilt midagi veel enamat: vaba tahte printsiip, mis demokraatlikule vabadusele on alustalaks.
Allakirjutanud nõuavad, et kõik riigid ja korporatsioonid austaksid neid inimõigusi. Nõutakse, et igal inimesel oleks õigus otsustada, mil määral nende isiklikke andmeid võib koguda ja uurida ning kelle poolt, samuti et inimestel oleks õigus teada, kes ja kuidas neid andmeid kasutab ning kustutada oma isiklikud andmed, kui need on kogutud illegaalselt.
Allakirjutanud kutsuvad kõiki kodanikke nende õiguste eest seisma.
Allakirjutanud kutsuvad ÜROd üles mõistma digitaalajastul tsiviilõiguste teadvustamise tähtsust ja looma rahvusvahelist digitaalõiguste seaduseelnõud.
Alla on kirjutanud hetkel 562 kirjanikku üle maailma, 81lt maalt, nende seas on 5 Nobeli preemia laureaati. Nimekirja vaata siit.
Ükski Eesti kirjanik veel alla pole kirjutanud.
Inimõiguste ülddeklaratsioon tähistab tänavu 65. sünnipäeva, dokumendi võttis vastu ÜRO Peaassamblee 10. detsembril 1948 resolutsiooniga A/RES/217.