Arvustus. Jumala enese maa ({{commentsTotal}})

Arundhati Roy
Arundhati Roy Autor/allikas: AFP/ Scanpix

Uus raamat

Arundhati Roy

„Väikeste Asjade Jumal“

Tõlkinud Anne Lange

Tänapäev

350 lk

 

 

Tegelikult ei ole „Väikeste Asjade Jumal“ uus raamat. Arundhati Roy esikromaan ilmus esmakordselt 1997. aastal ja tõlgiti kohe ka eesti keelde. Tänavune trükk on eestindusestki juba kolmas ning anti välja ettevalmistusena Roy uue romaani „Ülima õnnelikkuse kogudus“ tõlke ilmumisele. Aga häid raamatuid võib ikka uuesti trükkida ja lugeda, miks siis mitte neist ka kirjutada võtta.

„Väikeste Asjade Jumala“ kohta on öeldud, et see tunnistati menukiks juba enne müügile jõudmist (lk 345). Teose ilmumisele eelnes ja järgnes ulatuslik meediakajastus, mis küündis tänu romaani vilkale eesti keelde ümberpanekule ka meie maile. Kaasa aitas seegi, et autor ise väisas raamatuesitlust Tallinnas. Vahetult pärast seda pärjati teos Suurbritannia mainekaima kirjanduspreemia Bookeriga. Tänaseks on täide läinud kirjastuse Kupar ennustus ja romaanist saanud moodne klassika, mis pakub ühtviisi huvi akadeemikuile ja tavalistele raamatusõpradele. Mis on ikkagi „Väikeste Asjade Jumala“ edu valem? Miks võeti teos omal ajal nõnda suurte kiiduavalduste saatel vastu ja miks püsib see jätkuval nii populaarne?

„Väikeste Asjade Jumal“ on autobiograafiliste sugemetega romaan ühe India perekonna allakäigust, mis kulmineerub traagiliste juhtumuste jadaga 1969. aasta jõulupühade eel, mil Kerala, „Jumala enese maa“ (lk 134), kinodes jookseb „Helisev muusika“ ja tänavatel avaldavad meelt marksistid. Teose keskmes on õde-venda Rahel ja Estha, kelle sugulased saatuslike sündmuste järel teineteisest lahutavad ning kes rohkem kui kakskümmend aastat hiljem uuesti oma lapsepõlvekodus kohtuvad. Järgneb teekond „kummitavate mälestuste“ (lk 199) radadel, mille käigus sulavad ühte minevik ja olevik ning saavad ajapikku selgeks kaksikute Inglise nõbu Sophie’ surma asjaolud.

Roy debüütromaani on kirjeldatud korraga kui „võimsat perekonnasaagat, keelatud armastuse lugu ja teravat poliitilist draamat“,1 mis on pannud arvustajaid võrdlema seda William Faulkneri, Charles Dickensi ja Gabriel García Márquezi teostega,2 Eestis jällegi näiteks Viivi Luige samuti autobiograafilise romaaniga „Seitsmes rahukevad“ (lk 347). Just teose temaatiline rikkus on üks „Väikeste Asjade Jumala“ menukuse põhjuseid.

Ühest küljest on tegu sotsiaalkriitilise romaaniga, mis puudutab India ühiskonna valupunkte, eelkõige kastisüsteemiga kaasnevaid probleeme, aga ka usulisi ja poliitilisi konflikte ning misogüüniat. Teoses kujutatav tugevalt reglementeeritud elukorraldus piirab inimese otsustamisvabadust ega jäta talle eksimisruumi. Lapsedki ei asu väljaspool süsteemi, kuigi nad selle olemust veel ei mõista: „Kaksikud olid liiga noored teadmaks, et nemad olid ainult ajaloo kannupoisid. Saadetud esitama arvet ja koguma lõivu nendelt, kes on rikkunud seadusi.“ (lk 313) Ning nagu Rahel ja Estha õpivad, Indias teisi võimalusi ei anta.

Ühtlasi kuulub „Väikeste Asjade Jumal“ postkolonialistliku kirjanduse hulka. Autor valgustab muu hulgas erinevaid suhtumisi endise koloniaalvõimu esindajatesse ning kirjeldab koloniaalkogemuse mõju indialaste enesemääratlemisele ja -hinnangule.

Teisalt on see jälle üldinimlik lugu õnnest ja õnnetusest, armastusest ja vihkamisest, elust ja surmast, saatuslikest valikutest ja nende tagajärgedest. Siit tasub tõenäoliselt otsida ka raamatu rahvusvahelise edu saladust. Romaani universaalsus johtub teose personaalsusest. Tõlkija Anne Lange on seda kirjeldanud nii: „Arundhati Roy puhul sain ma aru, et valulävi on harjumuspärasest madalam, ja sellepärast on tema raamat ehtsam. „Väikeste Asjade Jumal“ on ehtne, sest ta on isiklik ning ajas ja ruumis väga täpne.“3

Eestis (ja mujalgi Läänes) keskendus romaani retseptsioon just viimasele, samal ajal tõsteti esile teose taustsüsteemi võõramaisust, milles kirjandusteadlane ja tõlkija Ene-Reet Soovik näeb kolonialistliku maailmakäsituse jälgi.4 Tunnustavast toonist hoolimata vaesestavad taolised hinnangud teost, jättes tähelepanuta loo ühiskondliku aspekti. Roy ise on avaldanud nördimust eriti nende kriitikute suhtes, kes on kirjeldanud tema romaani kui „eksootilist“, sest see „vihjab kasutajale kui kellelegi, kes elab universumi keskmes, sellal kui inimene, kelle maa on eksootiline, elab universumi äärel“.5

„Väikeste Asjade Jumal“ paistab silma ka väljenduslaadi poolest. Romaanis leiduvad rohked kirjeldused on äärmiselt detailirikkad, autori terav pilk märkab pisimaidki üksikasju. Katkend Sophie Moli matustest: „Kirikus oli palav ja kallade valgete õite krõbedakstõmbunud servad keerasid rulli. Kirstu pandud õie sees suri mesilane. Ammu käsi värises ja lauluraamat koos sellega. Tema nahk oli külm.“ (lk 15) Roy armastab võrdlusi, mis on omanäolised, vahel lausa kummalised, ent leidlikud ja tabavad. Näiteks: „Aeglaselt käiv laetiivik keerutas paksu, hirmu täis õhku lõpmatuks spiraaliks, mis vajus aeglaselt põrandale nagu lõputu kartulikoor.“ (lk 140) Või: „Vaikus alanes ja kerkis ja tiirutas ja kaaretas nagu number kaheksa.“ (lk 210)

Stilistiliselt on märkimisväärseim lapstegelaste silme läbi esitatud osa teosest. Roy kujutab Raheli ja Estha emotsioone ja mõttemustreid tõetruult ning sisendusjõuliselt. Ta ei vaatle üksnes ümbrust lapse positsioonilt, vaid tajub ja kasutab ka keelt nagu laps ehk hoopis mängulisemalt kui täiskasvanu. Kaksikud nimelt alles avastavad keele potentsiaali ning sõnades peituvat jõudu. Autori lemmikvõtteteks on kordused, mängud hääldusega ning isikute, asjade ja nähtuste nimetamine ja suurtähestamine. Kirjanik John Updike on toonud „Väikeste Asjade Jumala“ näiteks „tõeliselt ambitsioonikast romaanist“, mis on suutnud leiutada päris oma keele.6 Tulemuseks on teos, mis on ühtaegu nüansirohke ja üldistusjõuline ning mida Roy on iseloomustanud sõnapaariga „kõrgendatud realism“.7

„Väikeste Asjade Jumal“ on ääretult külluslik romaan, mis pole kahekümne aastaga grammigi kaalus kaotanud. Pigem on esimese ajaproovi edukas läbimine selle väärtust kasvatanud. Kui Roy uus raamat, mis on muide alles tema teine ilukirjanduslik teos, on pooltki nii hea kui selle eelkäija, siis võib ka „Ülima õnnelikkuse kogudusest“ palju oodata.

 

1 https://www.penguinrandomhouse.com/books/158400/the-god-of-small-things-by-arundhati-roy/

2 Michiko Kakutani „Melodrama as Structure for Subtlety“. – The New York Times 3. VI 1997; http://www.nytimes.com/1997/06/03/books/melodrama-as-structure-for-subtlety.html.

3 Anne Allpere „Booker’s Prize 1997: Väikeste Asjade Jumal“. – Sirp 17. X 1997.

4 Ene-Reet Soovik „Small Jewels: Paul Scott’s and Arundhati Roy’s India“. – „New Britain: The Heritage of the Past and the Challenge of the Future. Proceedings of the 2nd International Tartu Conference on British Studies held at the University of Tartu, August 24–25 1998“ (Tartu Ülikool, 1999), lk 157–167.

5 Elisabeth Bumiller „A Novelist Beginning with a Bang“. – The New York Times 29. VII 1997; http://www.nytimes.com/1997/07/29/books/a-novelist-beginning-with-a-bang.html.

6 John Updike „Two Anglo-Indian Novels.“ – J. Updike „More Matter: Essays and Criticism“ (Random House, 2009), lk 425–432.

7 E. Bumiller „A Novelist Beginning with a Bang“.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: