Arvustus. Keelatud armastus Liibanonis ({{commentsTotal}})

Khalil Gibran
Khalil Gibran

Uus raamat

Khalil Gibran

"Murtud tiivad"

Araabia keelest tõlkinud ning järelsõna Üllar Peterson

Bibliotheca ASIATICA, TLÜ Kirjastus

 


Khalil Gibran (1883-1931), uuema aja araabia kirjanduse rajajaid, sai meie lugejale tuntuks Doris Kareva tõlgitud ja poeetilisest mõttetarkusest küllastatud teosega "Prohvet" (Loomingu Raamatukogu 1995/4), millest on nüüd ilmunud juba hulk kordustrükke (Huma 1997, 2000, 2004, 2008; Pilgrim 2012). Suurte arvude sõpradele võib lisada, et Üllar Petersoni andmeil on seda teost maailmas tõlgitud enam kui 40 keelde ja müüdud koguni 100 miljoni ringis.

Järgnesid Heikki Silveti tõlkes lühijutud "Prohveti aed" (LR 2000/4) ja aforismivalimik "Liiv ja vaht" (LR 2001/28), ning nüüd on meie ees autori neljas teos, lühiromaani mõõtu klassikaline Romeo-Julia lugu "Murtud tiivad" (originaali esmatrükk 1912).

Pean tunnistama, et esimesel lugemisel see teos pisut heidutas suuresõnaliste ülivõrrete, traagiliste ohkamiste, pidurdamatult voogavate lembemeeliskluste ja ahastuslike igatsushüüatustega (mida Doris Kareva nimetab raamatu tagakaanel leebelt ajastuomaseks poeetiliseks kõrgstiiliks). Võtkem või peatükkide pealkirjad: "Tumm kurbus", "Saatuse käsi", "Silmipimestav leek", "Torm", "Tulemeri", "Surma trooni ees"...

Aga teist korda kätte võttes tundus, et vahelduse mõttes võib nautida ka sellist ülitundelist stiili, puhast "hingede kahekõnet", mis nii põhjalikult erineb meie tänapäevasest, sageli kõike ihulist-lihalikku pealetükkivalt välja laduvast olmeproosast. Jah, igati sümpaatne on ju autori maailmapilt, kus ühel pool seisab "maadligi suruva, silmi räbuga pimestava argisuse vägi", vastaspoolusena aga terendub "pilvedesse kiskuv ürgne vägi, mis annab aimu olemise headusest unistuste sudu taga" (lk 13).

Tunduvat osa proosatekstist võiks vabalt ümber laduda luuleridadeks:

"...vabastasin end

sellest mõõtude ja määrade maailmast

ning lendasin ära

kõrgemate sfääride kõnnumaile,

kus südamed mõistavad üksteist

põgusatest pilkudest,

hinged aga kasvavad ühte

üksteisega tõtt kaedes." (lk 19).

 

Mida edasi, seda luulelisemaks kirjeldused ja dialoogid muutuvad.

Tõepoolest, vastuvõtliku lugeja haarab see teos ruttu oma mõju alla. Juba tegevuspaigaks olev Liibanon on meile, kummaline küll, saanud omamoodi lähedasemaks seoses 2011. aastal röövitud Eesti jalgratturitega ning seda kajastanud Madis Jürgeni ja Tiit Pruuli raamatutega.

"Kuu tõi oma hõbedase taevase säraga esile kogu Liibanoni nagu käsipõsakil lesiva noormehe, kelle kehaliikmeid katab peen üleriie teda ennast varjamata" (lk 36) – eriti sugestiivselt esitab autor (täis)kuu motiive.

Teismelisena juhtusin lugema "Klassikaliste lugude" sarjas ilmunud antiikkirjanduse pärli, Longose karjaseromaani "Daphnis ja Chloe" (e. k. 1972), ning mingis romantilises meeleolus olen seda kui omas laadis arhetüüpset ja stiilipuhast teost vahel hiljemgi üle lugenud. Khalil Gibrani "Murtud tiivad", sisult kaunis sarnane armutunnete kuulutus oma tublisti afekteerituma stiiliga ei tekita nii tugevat elamust ja kipub kohati väsitama, olgugi tegemist suhteliselt lühikese tekstiga (tõlge näikse küll olevat ilmekas). Aga see on paljuski maitseasi.

Raamatu rikastumiskirele vastanduv hoiak on tänapäevalgi kõnekas: "Saab ju isade rikkusest enamikus maades laste kannatuste allikas. Need kogutud rikkalikud aardelaekad, mida täidavad isade toimetamine ja emade hoolitsus, muutuvad selle päranduse omandanud hingede kitsasteks hämarateks vangikongideks. See suur jumal, keda inimesed kummardavad raha näol – ta muutub hingi vaevavaks ning südameid hukutavaks saatanaks" (lk 46).

Nüüdisajal, kui laiast maailmast tuleb nii sageli teateid pühameeste kummalistest eraelulistest "vägitükkidest", on üpris aktuaalne seegi, kui teravalt piitsutab autor religioosset fanatismi ja usuisade võltsvagadust: peamiseks tõkkeks noorte armunute teel saab deemonlik peapiiskop, kes "saavutas oma soovide täitumise vaimuliku ülluserüü taha varjudes" ning "seisis pühapäeviti altari ees, jutlustades usklikele seda, mida ta ise ei uskunud" (lk 65-66).

Mingit eriti ehedat siirust, oma aja kammitsaid trotsivat tundejulgust ja lõpuniminevat maksimalismi kiirgab sellest loost. Ning kõigile tõeliselt luulelistele hingedele, kes veel pole Khalil Gibrani avastanud, võiks seda autorit küll soojalt soovitada.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: