Kuigi Borges soovitab raamatut lugeda suvaliselt sirvides ja lapates, on selle järjest läbi lugemisel omad valgustavad eelised. Borges on spetsiifilise hõnguga autor, keda ei hakata lugema kogemata. Sama võiks ju öelda Kafka kohta, kelle maine on mingil tasandil teada kõigile kirjandusega vähegi kokkupuutunuile. No olgu, ehk satub siis käesolev teos pihku mõnele täielikule võhikule, kes kaane ja pealkirja järgi tõesti seda krüptozooloogiliseks teatmeteoseks peab. Säärasel juhul ootab autorist eelteadmisi mitteomavat lugejat negatiivne üllatus: teoses pole kirjas eksootiliste olendite kirjeldusi, vaid pigem nende ideede anatoomia. Borges on kokku kuhjanud maailma mütoloogiast tuntud metaolendid, mis asuvad ideede ja füüsiliste olendite vahepealses seisundis. Tere tulemast maagilise realismi maailma.

Kui tahad teatud valgustusmomenti, siis loe see raamat järjest läbi. Tegu pole eriti pika teosega, kuigi ta võinuks mahult selle kolmekordseks kruttida. Mõtteolendeid eksistib sama palju kui tähti taevas. Ja tähed taevas on ka olendid, elus ja oma kommetega. Tolles konkreetses raamatus kuhjab Borges kokku aga tuntuimad elukad mütoloogiast ning pärimusest ja ka teiste metafüüsikute vaimuelust. Sedasi järjest lugedes saab lugeja kärmelt aimu millestki sõnadessepanematust. Ühel tasandil saad lugeda võimatute olendite nimistut, teisalt loed aga midagi muud. See raamat on mitu looma korraga, kimäär. Aga seda head raamatud ongi mitu korraga. Üks lugeja näeb selles lõvi, teine kukke ja kolmas ussi.

Saatür muteerub inimeste peades rännates

Ühel tasandil on nood äratoodud ideeolendid kõik keerulised metafoorid elu nähtuste kohta. Nendesse on kodeeritud aastatuhandete tarkused. Ainult kõige rumalam inimene võtab neid olendeid otsesõnu, tõlgendab literaalselt. Nende olendite kirjeldustes peitub koodsõnum, maailma teatud aspekti kirjeldus ja tõdemus. Täpsemalt saab neid olendeid kasutada kui kaarte, mille algpunktiks võtad tolle algse geograafilise tekkepunkti. Sfinksiga alustad Egiptuse kandist ning viid selle üle tollasesse filosoofilisse mõtteruumi. Tegu on mõtteolendiga, kes on elus ainult tänu inimmõistusele. Neid olendeid mõtte abil lahates saame teada tema elupaigast ning selle mõjudest. Sama teeme füüsiliste loomadega, keda jälgides ja hiljem lahates saame teada ta kommete ja elukeskkonna kohta. Hoolimata, kas nad on ideelised või füüsilised, kannavad nad siiski meile äärmiselt vajalikku infot.

Kõik need olendid on rändajad, migrandid. Pole nii, et kimäär või nümf kuulub ühele hõimule või kogukonnale. Inimeste peades rännates ja seal paljunedes muteerub saatür vastavalt nende inimeste vaimsele maastikule. Ühe kultuurimaastiku juures lisandub loomale hea tahe, teises sarved ning kolmandas külmakartus. Borges ei lähegi nii sügavale teemasse ega analüüsi süvitsi. Aga kas on vaja? Maagilise realismi ja üldise intelligentsi juurde käib suutlikkus näha allteksti, kimääri. Linnus näeme veel dinosaurust. Koeras näeme hunti. Kui tahame. Lugeja peab tegema teksti mõistmiseks ja hoomamiseks oma ponnistuse. Nii on tegu suhtlusega metafüüsilise olendiga, mis väliselt raamat, kuid olemuselt üliolend.

Olendid on lugeja nägu

Säärased olendid pole seega enam inimese ajus ega raamatukaante vahel, vaid kuskil mujal vahepealses seisundis. Teadvuses. Kujutlusvõime on ka üks reaalsuse astmeist ja seal saavutab maagiline realism tugevaima jõu: ratsionaalset mõtlemist vahele jättes puudutab see meie alateadvust ja käivitab seal häguste mõtete najal protsesse, mis jõuavad kunsti kaudu meie füüsilisse reaalsusse. Ainult ratsionaalsel tasandil püsival lugejal lendab Borgese tekst üle pea, sest ta võtab seda sõna-sõnalt ja arvab, et inimkond on selliste olendite reaalseks pidamise tõttu hullumeelne. Tegelikult võiks hulluks pidada inimest, kes ei suuda maailmas tajuda alltekste ja mõista sümbolite tähendusi. Ja Borgese olendite nimistusse kuulub ka Borges ise. Ja sinu nimi ka. Need on samuti sümboolsed konstruktid, kes kondavad mööda maad, omavad kummalisi omadusi ja kes iga vaataja jaoks täiesti omamoodi välja näeb. Sul võib olla saba taga, või sõõrmest väljas leek.

Kui sa oled sügav ja su sisemaastik rikkalik, on ka need olendid tohutult huvitavad. Muidu neid olendeid uurida ei saa. Sul peab olema võime need oma peas lahti pakkida ja neile mõistmise kaudu kodu pakkuda. Borges üritab seda võimalikult kergeks teha ja esitleb oma kangelasi humoorikas võtmes. Too huumor ei pilka aga nende olendite loojate mõtlemist, vaid lugejat. Kas sa suudad neid näha?