Kummaline, kuidas lihtsad tavalised sõnad saavad uusi tähendusi, kui tulevad eri inimeste suult või sulest.

Kujutame ette, et sellise lihtsa luuletuse:
„tere hommikust!
ja head õhtut...“
kirjutaksid erinevad autorid. Ja miks nad ei võiks.

Oletame, et see oleks Jaan Kaplinski luuletus. Küll oleks ilus malbe ja nukravõitu kaunis tekst. Veidi pateetiline ehk, aga ikka kena. Räägiks loodusest ja vaataks loojangusse. Silm läheb niiskeks.

Samas, kui täpselt sama teksti kirjutaks Kivisildniku Sven, oleks tegu mürgise ja iroonilise tekstiga. Ilmselt on tal kõigest pohhui, lahmib ja laamendab, tõmbab kõigele vee peale. Imestab maailma rumaluse üle: tere hommikust! Ja saadab samas kõik pikalt: head õhtut...

No Doris Kareva ei saaks vist taolist kirjutada. Millegipärast. Miks, ei oska ma öelda.

Õnnepalu Tõnu saaks. Ja võiks!

Vanapale sobinuks see tekst ja oleks siis hoopis teine tekst. Andres Ehin võinuks muidugi taolise teha ja see kõlaks siis hoopis Ehini häälega ja asetuks tema luule konteksti.

Ma kujutlen teksti isegi poliitikute suhu ja pähe. Jürgen Ligilt oleks see irooniline ja veidi nagu blaseerunud kõigi viimaste poliitkempluste üle ja saabuvate valimiste temaatikasse.

Kaarel Tarandilt kultuuripoliitiline ohe.

Indrek Tarandilt jälle reibas „pole midagi, kohe lähme edasi“ steitment.

Kui Juhan Viiding pani kogu pealkirjaks „Tänan ja palun“, tundus see erakordselt sügav. Ja oligi.

Kui Juhan Juurikas masuurikas oleks taolise kogupealkirjaga välja tulnud, oleks külmaks jätnud. Isegi Juurika Juhani „Selges eesti keeles“ oleks tundunud pingutatuna. Aga Viidingul oli ilus ja klaar.

Ja selge, et luuletus oleks tõlkimatu. Kui hakkasime tõlkima Kaplinski luuletust: „tere hommikust! ja head õhtut...“ inglise keelde, siis mis me saaksime? „good morning! and good night...“ Mage kuidagi. Pole nagu päris see. Pole ehtne Kaplinski.

Mu mõte pole küll uus. Borges, Jorge Luis, ajas sama jura juba ammuilma, selles Don Quijote tõelise autori loos. (Siinkohal kummardus Kai Aareleiule, et ta on viitsinud uue Borgese teha Loomingu Raamatukogule. Loe ja laula südames kaasa.) (Muide, lugege ka siitsamast kultuuriportaalist Iiris Viirpalu arvustust sellele - VV.)

Borges ise kirjutanuks selle luuletuse küll argentiina keeles. (Valner, palun jäta argentiina keel alles.) Ja selle sügavusi oleks saanud oma lõpetamata doktoritöös analüüsida kamraad Kaevatsi Mihkel, kes tudeeris argentiina keelt Buenos Aireses ja kui ma hiljuti kohtasin teda Stromkal argentiina koera (ja armsa abikaasa Anaiga) jalutamas, siis rääkis Mihkel koeraga ainult argentiina keeles. Mulle tundus, et valdavalt arutlesid nad Borgese üle.

Mina olin koos tütarlapsega, kellega üldse ühist keelt ei leidnud, kuigi oleme eestlased. No „tere hommikust ja head õhtut“ mõtlesin minagi, aga see ei olnud luule, vaid pigem hall eluproosa.

Samas võib sama luuletus autorite eri eluperioodidel tähendada midagi sootuks erinevat. Oletame, et see oleks Leelo Tungla noorpõlvevärss. Kus pakataks alles elurõõmust! Stalin tõuseks püsti, lööks kulpi ja annaks Stalini preemia. Vot tak nada stihi pisat! Kui Leelo kirjutaks selle nüüd, oleks seal elutarkust, küpsust.

Kui luuletuse kirjutaks aga Maarja Kangro, oleks tekstis krüptilisust ja mitmekihilisust. Peent muiet nagunii. Lugege prooviks Maarja Kangro võimalikku luuletust ja kuulake Maarja ettekandes: „tere hommikust! (paus, ootus, paus kannab pikalt, ja siis järgneb kiire coda) ja head õhtut...“

Klassikute kallale ei tihka eriti ronida, aga selge, et tekst oleks võinud kuuluda Juhan Liivile (varsti läheb ta venna talus jälle peoks) või Ernst Ennole. Ja mõlemad olnuks täiesti eri tekstid.

Nii võib see lihtne luuletus rännata tulevikku ja tulevad uued ja uued autorid, kelle arvutis saab tekst värske värvi.

Nagu on uus iga hommik ja nagu sarnaneb eelmisega veidi iga õhtu.

Kelle sule alla ma veel seda teksti suudan kujutleda?

Oh, mitmete. Rooste Jürgeni? Loomulikult. Ja jälle tema soolaterakeste ja soojusega vürtsitatult. Võtame mõne prosaisti ka. Paavo Matsini sulest tulnuna oleks selge, et tekst varjab saladusi, mida varsti veidi avatakse, aga kindlasti mitte lõpuni. Need fraasid lausuks mõni isepäine balti aadlik või vene blatnoi.

Nii ei ole sõnal sõnaraamatus selget tähendust. Kuigi meil on etümoloogiasõnaraamat ja igasugu muid sõnaraamatuid.

Tähendus tekib sõnale autori suus ja kirjas. Ja on iga kord uus.

Inimesed on teinud fotosid aastate lõikes, pannes oma lapsed ikka ja jälle samuti riide ja samasse asendisse. Avaldab alati muljet.

Mati Unt kirjutas oma kollase kassi uuesti. Ja saigi täiesti uue loo.

Ma muide nägin kord seda kassi. Tuli teine Kiiu-Aablas akna taha mind tervitama. Mul oli kohe selge, et see on Mati Unt. Nii et mitte vaid sõnad, aga ka kassid saavad vahel uusi tähendusi.