Kätlin Kaldmaa tõlkes on ilmunud kirjastusmärgi Lumemana alt üks väike ja sümpaatne raamatuke, mille väljaandmisaastaks on märgitud 2017, kuigi minu kätte jõudis see alles üsna hiljuti. Aga vahet ei olegi, sest Argentiina-Kanada kirjaniku Alberto Mangueli „Õhtud Borgesega” on üsna aegumatu teos.

Vormilt on see pisike mälestusteraamat, mille sisu võtab ilusti kokku kaanetekst: „Ühel päeval 1964. aastal astub Buenos Airese noorukese raamatupoe töötaja juurde pime kirjanik, kes uurib, kas noormees ei oleks huvitatud väikesest tööotsast. Nimelt otsib mees kedagi, kes talle raamatuid ette loeks.”

Ja nii tõesti ka läheb. Kuigi toona vaid kuueteistaastane Alberto Manguel oli raamatuhuviline juba varem, kujuneb nendest kohtumistest midagi, mida võib tagantjärele nimetada elumuutvaks. Teismeline poiss seda ise muidugi nii ei taju. Tsiteerin: „Mu tädi, kes Borgest meeletult austas, oli minu ükskõiksusest veidi šokeeritud ning käis peale, et ma kindlasti märkmeid teeksin ja päevikut peaksin. Minu jaoks ei olnud need õhtud Borgesega mitte midagi erilist (selle võib panna noorukiea ülbuse süüks), see oli lihtsalt üks loomulik osa raamatumaailmast, mida olin alati enda omaks pidanud.” (lk 8-9)

Muidugi võib eelnevat avaldust võtta ka nii, et Borges oli muutunud monumendiks või  kinnistäheks juba eluajal – ta oli isegi ühe teismelise raamatukoi jaoks „loomulik osa raamatumaailmast”. Aga jah, autor ei häbenegi öelda, et mõtestama on ta asunud neid visiite ja toonaseid vestlusi alles hiljem.

Raamat on üles ehitatud selliselt, et kursiivis esitab Manguel olevikuvormis jutustatud pildikesi kohtumistest ja vestlustest Borgesega. Viimased võivad teinekord olla isegi üpris triviaalsed, kuid mingis mõttes see vaid lisab nende väärtust, aidates mõista ja mõtestada inimest, kes on vaat et mõisteks muutunud sõna „Borges” taga. Üks väike näide: „Ta küsib minu käest, kas ma läheksin temaga kinno, vaatama muusikali, „West Side Story”. Ta on mitu korda selle seanssidel käinud ega tundu sellest kunagi väsivat. Tee peal ümiseb ta „Mariat” ja märgib, kui väga vastab tõele fakt, et armsama nimest saab lihtsalt nime asemel jumalik lausung: Beatrice [beatri:tše], Julia, Lesbia, Laura. „Pärast on kõik sellest nimest nakatatud,” ütleb ta. „Muidugi, võib-olla ei oleks sel üldse sama efekti, kui tüdruku nimi oleks Gumersinda, ah? Või Bustefrieda. Või Suurjalg-Bertha, mis?” itsitab ta.”

Tavakirjas esinevad raamatus aga esseistlikud mälestused, mida autor on rikastanud konkreetsete faktide, tähelepanekute ja tõlgendustega Jorge Luis Borgese elu ja loomingu kohta selle põhjal, mida ta ilmselt on õppinud ja saanud teada hiljem, juba pärast enda neli aastat kestnud kohtumisi kuulsa kirjanikuga.

Ka need pole vähem vaimukad ega naljakad, nii et kui hakkasin mingi hetk toredamaid lauseid selles kuuekümneleheküljelises raamatukeses alla joonima, siis veendusin üsna pea ülesande mõttetuses, sest lõpuks oleks tulnud alla joonida kogu raamat. Nii et väikesele mahule vaatamata on „Õhtud Borgesega” sisutihe, põnev ja teravmeelne teos, mis ei heida mitte ainult sissevaadet kuulsa kirjaniku ellu ja mõttemaailma, vaid aitab ka mõtestada kirjandust kui sellist, aidates ka lugejal näha Borgese elu juhtinud arusaama: et reaalsuse tuum peitubki raamatutes.