"Sinine mägi" on suhtedraama, mis kulgeb läbi 20. sajandi, ja peategelased on kolm noort naist. Miks naised? Miks mitte mehed?

Aga miks mitte naised? Ma ei arva üldse, et naistest oleks nüüd liiga palju kirjutatud, et ma arvan, et siin on materjali küll ja veel, ja enamasti ju romaane kirjutavad mehed, tõele au andes, on ju. Ma ei tea, mis on see protsent, aga enamus romaanikirjanikke on mehed. Miks mitte siis ükskord ometi ära kasutada seda hetke, et keegi saab vaadata naist läbi oma kogemuse. Ja ma ei kujuta ette, kas meestelt on küsitud seda küsimust, et miks teie raamatus on mehed.

Kui ma kohtan mõnda meeskirjanikku, kes kirjutab meestest, siis ma küsin seda kindlasti.

Jaa, võiks küsida.

Raamatu lugemine algab pealkirjast ja tegelikult on see päris põnev küsimus, kuidas raamatud oma pealkirjad saavad. Mõnikord on pealkiri autoril ju valmis enne kirjutama asumist, mõnikord pannakse see viimasel hetkel enne trükikotta minekut. Kuidas "Sinine mägi" pealkirja sai?

Minul oli just see variant, et ma üldse ei teadnud, mis võiks olla selle raamatu pealkiri. Kirjutasin-kirjutasin ja ma isegi ei kujutanud ette, mis laadi see pealkiri võiks olla. Ma kogu aeg uskusin, et ühel hetkel ta ikkagi välja ilmub ja kuskilt pinnale ujub, ja nii see siis juhtus viimasel ööl enne romaanivõistluse tähtaega. Sellises pereringis, võib öelda, sündis see pealkiri ja inspiratsiooniallikana ma võiksin välja tuua Belgia kunstniku Paul Delvaux', kelle maalid mulle väga meeldisid. Kumus oli näitus ja ja enamasti või väga sageli paistavad tema maalidel silmapiiril mäed.

Romaanikirjanik loob tegelased ja annab neile hääle. Kust sinu tegelased tulid ja kuidas nad rääkima hakkasid?

Kuna neid tegelasi on hästi palju, siis nad kõik tulid väga erinevatest kohtadest ja erinevatest eluetappidest. Üks inspiratsiooniallikas, üks tegelane on kindlasti mu enda vanaema, kes on Elfi prototüüp. Aga aga neid on tulnud siit ja sealt, et on ju nii palju situatsioone või inimesi, mis inspireerivad või mis on kuidagi kummalised. Ühest kohast jääb meelde üks detail, teisest kohast teine detail mõne inimese kohta ja sealt nad tulevad. Näiteks raamatus on üks meestegelane Henrik. Ma lugesin Johannes Aaviku päevaraamatust, et tal olevat Tallinnas üks jünger, kes teeb tabeleid tema keeleuuenduslikest leidudest ja kes jälgib väga täpselt, mida Aavik teeb ja mida ta kuskil kirjutab, ja mulle tundus põnev hakata ette kujutama, et milline see jünger siis võis välja näha või mis perekonnast ta võis tulla.

Tegelased olidki sellised, kuna seal on ju ajaloolised ja välja mõeldud karakterid koos, siis mina lugedes tegelikult hakkasin ühel hetkel nimesid ja fakte guugeldama, et tõesti, Zöege von Manteuffel on olemas olnud, need tublid Eesti naised, kellest said Tartu ülikooli esimesed naistudengid, olid ka olemas. Aga mind just nimelt huvitas Hendrik Allikas, ja ma otsisin seda raamatut maailmakeelest, mis sinu väitel ilmus Stockholmis aastal 1920 ja ma ei leidnud seda. Ma olin sellest väga häiritud, sest mulle tundus, et see isik võiks ju ka olemas olla. Kas sa muidu oled selline kirjanik, kes kollektsioneerib inimesi? Kas sa suheldes inimestega kuidagi pildistad neid oma meeltega?

Täpselt, see on väga õige mõte. Ma panin ka ühe tegelase pähe selle eriliste inimeste kollektsiooni mõtte. Mul endal on peas täiesti selline eriliste inimeste kollektsioon. Seal on see sõel on väga tihe, igaühel ei ole võimalik sinna pääseda. Selles mõttes, et peab olema minu jaoks mingis mõttes väga-väga eriline. Neid väga erilisi inimesi on võib-olla praegu kümmekond, keda ma olen elus kohanud, ja ma nimetangi seda erakordsete inimeste kollektsiooniks.

"Sinine mägi" algab meditsiiniloenguga. Räägib patoloog, kes õpetab tudengeid laipu lahkama ja tegelikult meditsiini asjadest on raamatus väga palju juttu. Kust sinu – minu meelest – laialdased meditsiiniteadmised pärit on?

See on jälle selline tore kirjanduslik illusioon, mis tekib. Minu teadmised ongi umbes täpselt nii laiad nagu selles raamatus näha on, ehk siis nad ei ole üldsegi mitte sügavamad ega üldsegi mitte laiemad. Aga ei, pärinevad need teadmised ainult internetist ja raamatutest, kuna neid allikaid on nii palju tänapäeval, mida saab kasutada. Videotest, dokumentaalfilmidest kuni mingisuguste raamatuteni, näiteks intervjuud arstidega, ajakirjandus ja nii edasi. Sealt see info tuleb, mitte kuskilt mujalt. Aga noh miks, et sellepärast lihtsalt, et on mingisugune eriline huvi, mida ma ei oska väga hästi põhjendada, miks see mind huvitab. Aga arstiteaduse, meditsiini, arsti elukutse ja nüüd siis – tuleb välja – ka arstiteaduse ajaloo huvi on mul nagu kogu aeg olnud.

Nii et sinu vastuvõtule pole mõtet tulla, kui mul näiteks kõrv valutab, pigem lähen vaatan, mis doktor Google ütleb.

Jaa, no eks võib tulla küll minu vastuvõtule. Ma olen väga selline tänuväärne, et ma teen kohe Google'i lahti ja hakkan põhjalikult uurima. Selles mõttes võib ka inglise ja prantsuse keeles uurida, kui eesti materjale ei ole piisavalt, siis ma alati guugeldan ka prantsuse ja inglise keeles.

Romaani peamine tegevusaeg on üheksakümnendad aastad ja sellest ajast on paljudel isiklikke muljeid ja mälestusi. Aga mis nipiga sa said sisse 10ndatesse ja 20ndatesse aastatesse ja kas sinu jaoks oli oluline püüda luua ajastuautentset atmosfääri?

Jah, ma ei teagi, kas ma sain sisse, ma püüdsin saada sisse. Ma arvan, et see, mida ma tegin, ei olnud mitte see, et ma püüdsin tabada seda saja aasta tagust Eestit, vaid see on ikkagi minu kujutlus. Ma püüdsin luua enda jaoks mingi kujutluse, kuidas see võis olla. Ma kuidagi ei väida, et selles on midagi autentset, see on lihtsalt ühe inimese fantaasia, kuidas võis tol ajal olla elada. Aga ütleme, kui materjale uurida ja lugeda ning vaadata, siis siis tegelikult see sada aastat ei olegi vist nii pikk aeg. Väga paljud asjad olid ikkagi üsna samamoodi, kui nad on praegu. See ei olegi nii üüratu aeg inimkonna ajaloos, see sada aastat.

Teose kompositsioonivõte on äkilised hüpped ajas ja seetõttu on lugedes hästi oluline hoida silma peal daatumitel peatükkide alguses. Lugeja jaoks sellist kirjanduslikku puslet kokku panna on väga põnev, aga sellist teksti üles ehitada või komponeerida on üksjagu keeruline kindlasti. Eks ju?

Jah, ühelt poolt minu jaoks, ma natuke mõtlen sellistes võib-olla filmistseenides, et kui mulle tundub mingisugune stseen piisavalt huvitav ja intensiivne, siis ma panen selle kirja ja nii saigi seda kirjutatud, et ma kirjutasin üles neid intensiivseid hetki ja hiljem hakkasin siis neid üksteise kõrvale panema või nagu monteerima. Selles mõttes on selle raamatu kirjutamist võimalik täitsa filmistsenaariumi kirjutamisega võrrelda.

Öeldakse, et romaani kirjutamine röövib inimese elust terve aasta, kui see nõnda on, miks siis ikkagi romaane kirjutatakse?

Sa mõtled nüüd seda, et inimese elu on aasta lühem, kui ta on romaani kirjutanud? No seda ma loomulikult ei teadnud ja loomulikult ma ei oleks seda teinud, kui ma oleksin seda teadnud.

No ütles seda Balzac, kes oma elu jooksul kirjutas terve mäe romaane, ometi elas pika ja rikka elu ka.

Jaa, selline oli. Aga romaani kirjutamine on huvitav ja mul oli kirjutades lausa nii huvitav, et ma kogu aeg pidin mõtlema sellele, et ma loodan, et nüüd lugejal on sama huvitav. Muidu on nagu piinlik, et minul on väga huvitav olnud neli või viis aastat, aga lugeja võib-olla igavleb. Võib-olla ma tooks välja kaks põhjust [miks ta on huvitav]. Üks põhjus on see, et on ikkagi väga huvitav olla koos või elada nende tegelaste maailmas nii pikka aega, et nendest kujunevad sellised head tuttavad, et sa saad perele öelda, et vabandust, nüüd ma lähen kolmeks päevaks Käsmu loomemajja kirjutama, et ma lähen nüüd, olen nendega need kolm päeva. Tõesti tekkis tõeline igatsus, et kui ikkagi kaks-kolm nädalat ei saa vahepeal kirjutada. Tahaks nagu jälle nende tegelaste juurde minna, tahaks neid jälle näha.

Romaani läbiv teema on julgus, selle olemasolu või siis puudumine, ja meestegelastel jääb julgusest alailma puudu. Kas sa oskad anda mingisuguse retsepti, kuidas olla julge?

Kindlasti ma ei pretendeeriks sellise julguse retsepti väljaandmisele praegu. Aga ma võin öelda, mida minu jaoks mis tähendab julgus. Ma arvan, et see on selline asi, milleni võib-olla tuleb alles elu jooksul jõuda. Võib-olla 15-aastane ei saagi olla nii julge kui seda on juba 45-aastane. Ma pean silmas pigem sellist sisemist julgust või julgust iseenesele otsa vaadata, et sa iseenese ees ei mängi mingit rolli või ei tee nagu Delfit kogu aeg oma elu hetkedest, vaid julged vaadata ennast sellisena nagu sa oled ja sellelt pinnalt luua ennast iga päev edasi.

Milline oli toimetaja Jan Kausi roll selle raamatu valmimisel? Kas te tülitsesite omavahel palju? Kas Jan kogu aeg kustutas ja sina muudkui taastasid või kuidas see asi teil käis?

Ei-ei, Jan ei ole üldse selline toimetaja. Ta on hoopis teistsugune toimetaja. Ma olen Janile väga tänulik ja see oli väga huvitav. Ta oli üks mu esimesi lugejaid, et juba see oli väärtus, et ma nägin, kuidas tema seda asja loeb ja millised küsimused ja kahtlused tal tekivad või millised raskused tal lugemisel on. Ma võisin juba ennustada, kuidas siis lugejad seda lugema hakkavad tema järgi.

Aga Jan mõtles hästi sisuliselt asja peale ja ta andis mulle nõu, kust tõmmata mõned niidid kokku. Kuna see teos on hästi harali ja koosneb fragmentidest, siis Jan ütles, et vaat siin see asi ja siin see väike detail – need võiksid omavahel siduda mingi pisikese detailiga, et me saaksime need siin kokku siduda.

Jan vaatas hästi targa pilguga, ja selliseid konkreetseid suuri muutusi ta üldse teha ei palunud. Ühe konkreetse lõigu ma võtsin tema soovitusel välja, mis puudutas Teist maailmasõda, sest minu raamatus ajaloolises osas räägitakse Esimesest maailmasõjast ja see Teine hakkas seal juba kobrutama ja vohama liiga palju, et ühe lõigu ma võtsin tema soovitusel välja. Aga üldiselt oli ta selline hästi tark lugeja, tänu kellele mul oli oli võimalus läbi mõelda, et miks üks või teine stseen siin raamatus on ja miks mul seda ikkagi vaja on. Isegi kui tema jaoks tekkis küsimus, siis ma sain jälle üle mõelda selle, et kas see on tingimata vajalik.

Te Indrekuga [abikaasa Indrek Koffiga – toim] olete mõlemad kirjanikud. Kuidas elab nelja lapsega pere, kus ema ja isa on kirjanikud?

Ma arvan, et võib-olla nii nagu see pere, kus ema ja isa töötavad pangas või on arstid. Eks see on huvitav. Ma loodan, et lastel on tänu sellele ka hästi põnev, et nad pidevalt kuulevad pealt neid jutte ja panevad võib-olla üht-teist kõrva taha. Kohati võib-olla ei saa aru, mida need ema-isa jahuvad, aga ma usun, et ega neil igav ei ole.

Sa oled kirjutanud lastejutte ja näidendeid. Kas sa katsetad oma tekste pereliikmete peal?

Jaa, Indreku peal kindlasti katsetan. Enamasti ta on mu esimene lugeja. Ma annan talle lugeda, vahel ei saa ju üldse ise aru, mis sa oled kirjutanud ja siis on hea, kui teine ütleb, kas see on midagi, kas see ütleb midagi. Lastejutud on nüüd jäänud kaugemasse minevikku, aga ikka lastele jagame oma loomingut, muidugi.

Sa oled hariduselt prantsuse filoloog, sa tõlgid ja õpetad prantsuse keelt. Sa elad prantsuse kultuuri sees, tunned seda väga hästi. Üks asi, mis eestlasi ja prantslasi ühendab, on lõputu mure keele ja kultuuri tuleviku pärast. Kuidas prantslased selle murega hakkama saavad ja mida me võiksime nende kogemusest õppida?

Ma arvan, et prantslased ja eestlased on tegelikult päris erinevad oma karakterilt ja elutunnetuselt. Kui võib-olla romaani rahvaste seast otsida, siis kindlasti näiteks portugallastega võivad leida eestlased rohkem suuremat lähedust või sarnasust. Prantslased on hoopis teistsugused. Ma ei oska öelda, milline nende mure o. Mida me võiksime õppida – kindlasti sellist konkreetsust ja enesekindlust, prantslased väga ei kahtle. Nad on üks vahva rahvas ja asuvad suhteliselt niimoodi maailma keskpunktis oma asjadega.

Kui mõelda keele peale, siis nendelt võiks õppida mõtte väljendamise selgust, sest prantsuse keel on niivõrd rikas ja samas niivõrd täpne keel, et sa pead väga täpselt teadma, mida sa öelda tahad, kui sa ütlema või kirjutama hakkad. Prantsuse keeles on suhteliselt raske lihtsalt sellist häma kirjutada või rääkida. Alati küsitakse, oot-oot, mida sa nüüd täpsemalt mõtlesid sellega ehk siis tuleb täpselt läbi mõelda, mida sa tahad või mida sa asjadest arvad.

No siis võiks õppida nende käest kindlasti hea söögi ja joogi nautimist ja seda mitte ainult sünnipäevalauas, vaid ikkagi iga päev. Ja seda sotsiaalsust, sest ma olen kohanud väga mitmeid prantsuse vanainimesi, kes kuuluvad umbes viite assotsiatsiooni, neil on äärmiselt elav seltsielu, nad võivad olla 70–80 aastat vanad, aga see seltsielu ja sotsiaalsus hoiab neid värske ning tervena. 21.42. Üldse, prantslased on tunduvalt ühiskondlikumad, ehk siis nad teevad asju koos mingisuguse ühise asja nimel. Ütleme, üks väljendus on streigid, mis eestlasele tunduvad äärmiselt ebaviisakad ja selline väga ekstreemne vahend oma enda väljendamiseks, aga prantslastele streik on midagi sellist, et see on nende õigus ja ka kohustus.

Noh, lõppude lõpuks prantslased on teinud ka ju vist ainsa õnnestunud revolutsiooni maailma ajaloos, nii et neil on ka põhjust rõõmu tunda. Eva, ma tänan sind toreda vestluse eest ja suurepärase raamatu eest.