Eva Koffi teos „Sinine mägi” jagas selle aasta romaanivõistlusel Triinu Merese käsikirjaga 2. ja 3. kohta. Koffi sõnul ei meeldi talle eriti võistelda ja pigem hindab ta sellise konkursi puhul võimalust saada eelarvamustevaba tagasisidet, kuna žürii jaoks on teoste autorid anonüümsed. „Kui sa saad tagasisidet ja see kedagi puudutab, siis sul on hea meel, et see ei ole nime pärast või mõnel välisel põhjusel vaid tõesti on meeldinud tekst,” ütles ta.

Koff on varasemalt avaldanud lasteraamatuid, kuid seekord tahtis ta leida kontakti omavanuste lugejatega. „Ma tahtsin seekord kirjutada midagi enda taolisele inimesele. Ma küll ei ole sellega nõus, et lasteraamatustes ei saaks teatud teemadest rääkida. Loomulikult saab rääkida surmast, armastusest, üksindusest või millest iganes, aga sa pead siiski arvesse võtma selle väikese lugeja arengufaasi ja seda, mida ta on valmis vastu võtma ja mõtlema, kuidas sa seda teemat talle pakud ning milline on tema tundlikkus. Nüüd ma tahtsin kirjutada midagi sellist, mida ma ise suudaksin ka vastu võtta ja avada seda teemat just sellises paksus romaanis,” selgitas ta.

Raamatu läbivateks tegelasteks on kolm noort naist, kes elavad erinevatel ajastutel: „Ma tahtsin näidata kolme noort naist, kes elavad eri ajastutes, üks on 1990ndatest aastatest ja õpib Tartus meditsiini, ta loodab saada arstiks. Üks nendest tegelastest elab 20. sajandi alguses Tartus, töötab fotograafina ja on vallaslapse ema. Tolle aja kontekstis ei ole see päris harilik otsus. Kolmanda noorus jääb 1920ndatesse, ta õpib Tartu Ülikoolis prantsuse filoloogiat ja temast on saamas laulja. Need on kolmel erineval kümnendil elavad naised, aga ma olen püüdnud näidata seda ühisosa. Nad otsivad kõik sama asja või püüavad end leida selles suures maailmas,” rääkis ta.

Teose sünni algseks inspiratsiooniks oli autori vanaema elu, kuid teatud määral on selles ka teda ennast. Samas ei ole tegemist autobiograafiliste sugemetega teosega, sest kirjaniku sõnul ei olegi võimalik päris inimest raamatusse kanda. „Võib öelda, et nendel tegelastel on prototüübid, näiteks Elfi prototüüp on mu vanaema, aga väga paljud tegelased on siiski sulamid erinevatest inimestest ja ega sa ju inimest ei saagi üks ühele raamatusse kanda. Inimene istub sinu vastas, aga raamatus on juba kujutelm temast.”

Romaani tegelasi seovad arhetüübid nagu õnne ja armastuse otsingud. Koffi jaoks on huvitav see, kuidas põimuvad inimese sisemaailm ja keskkond ning ajastu, millesse ta sattunud on. Üheks kujundiks on teoses labürint, mis sümboliseerib otsimist: „Me ju oleme kõik labürindis ja otsime seda keskpunkti või väljapääsu, otsime seda teed. Teistpidi on see seotud võimaluse ja võimatuse teemaga. Mind on selle raamatu puhul huvitanud, mis on ühe inimese elus võimatu ja mis võimalik ning kuidas see võimatu alati meid tõmbab. See pinge kujutluse ja reaalsuse vahel on põnev.”

Kirjutama ajendab Koffi vajadus end väljendada just läbi ilukirjandusliku teksti. „Ilmselt on midagi puudu või on mingi asi, mis tundub väga oluline, aga mida ei oska teisiti väljendada. Võib-olla sa otsid midagi ja see kirjutamise seisund viib sind mingisse ehedusse. Sellel momendil kui sa avaned ja see mõtete voog hakkab tulema, on selline „päris hetk”. Mul on väga hea tunne kui ma kirjutan. See viib sellisesse avatud, ehedasse, heasse seisundisse, mida sa tahad ikka ja jälle kogeda. Sa kohtud iseendaga nii nagu sa päriselt oled ja jätad need maskid kõrvale. Ühes vene kirjandusteoses on räägitud „sisemistest mentidest”, ma arvan, et kirjutades tuleb need „sisemised mendid” ikka päris vabaks lasta,” arutles ta.

 Lisaks sellele, mida annab kirjutamine kirjanikule endale, on see siiski ka viis, kuidas maailmaga suhelda. „Mul on ääretult hea meel kui keegi seda raamatut loeb ja kui see tekitab kelleski mingisuguseid mõtteid ja tundeid või aitab tal omakorda endaga tegeleda. Ma olen ääretult tänulik, kui mulle antakse tagasisidet või kui ma kuulen, et see on kellelegi korda läinud,” rääkis Koff.