Ei olnud kavas tabelit teha ega punkte lugeda, aga viimasel hetkel ei pidanud vastu ja ristikesi tegin ikka. Enim mainiti kolme teost: Andrei Ivanovi "Bizarre", Hasso Krulli “Kui kivid olid pehmed” ja Jan Kausi "Tallinna kaart". Vastanute seas populaarsed autorid olid ka Urmas Vadi, Toomas Haug, Jean-Francois Lyotard, Gilles Deleuze ja Felix Guattari, Janar Ala, Marusja Klimova, Leonhard Lapin, Lauri Sommer, Konstantinos Kavafis, Maarja Kangro ja David Grossman. Õnne neile ja kõigile lugejaile!

Vastused on avaldatud juhuslikus järjekorras.

Vabandan vastajate ees, et ainult viis palusin nimetada, arvates, et rohkem ehk ei jaksata, järgmisel aastal piirangut ei pane. Tegelikult ei olnud rohkemate raamatute mainimine ka tänavu rangelt taunitud ja kes omal algatusel nimetas rohkem, siis nii ka ilmub.

Aapo Ilves

luuletaja ja muusik

Urmas Vadi "Kuidas me kõik reas niimoodi läheme" - Vadi on lihtsalt hea. Alati.

Leonhard Lapin "Siintallinn" - tihe lugemine.
Indrek Koff "Kirju koer" - üks neist raamatutest, mille ma oleks tahtnud ise kirjutada.
Udo Uibo "Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid" - tahaks juba järge.
Mait Vaik "Tööpäeva lõpp" - kurb ja ilus.

Rein Raud

kirjanik, Helsingi Ülikooli professor, Tallina Ülikooli EHI juhtivteadur

Bruno LATOUR’i “Me pole kunagi olnud modernsed” on hämmastavalt täpne diagnoos erinevatele viisidele meie tegelikkusest rääkida - raamat, mis peaks kõnetama ka siis, kui pole autori väidetega nõus.

Jean-François LYOTARD’i “Postmodernsusest lastele” on raamat, mille eestikeelset versiooni olen kaua oodanud ja mille eessõnale on mul siin vähe lisada - kuid milleta ka ei kujuta ajastut väga ette.

“Mis on filosoofia?” on viimane raamat, mille Gilles DELEUZE ja Félix GUATTARI koos kirjutasid, kuid mis sobib väga hästi esimeseks, mida nende ühistööst lugeda. Loodan, et kirjastaja peab võimalikuks avaldada tulevikus veel võimalikult palju sama või sarnase pealkirjaga raamatuid.

Janar ALA, “Ekraanirituaalid” - respekt. Ausalt. Aga ma loodan väga, et autor kirjutab kunagi ka romaani. Või vähemalt novelli.

Jonas JONASSON “Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga”. Ammu pole nii häälekalt naernud. Vähemalt kuni sama autori teise romaani lugemiseni, mis hetkel pooleli, nendeks rahulikeks päevadeks hoitud.

Triinu Tamm

Loomingu Raamatukogu peatoimetaja, tõlkija 

Kuna tõlkekirjandust ilmub Eestis endiselt rõõmustavalt palju ja selle hulgas on mitmeid tõlkelisi suursaavutusi, tähelepanu ei jagu neile aga sugugi piisavalt, siis kasutan juhust tõsta esile viis sügava mulje jätnud tõlkeraamatut.

Aino Suits. "Päevaraamat 1901–1964". Suure kultuuriloolise väärtusega teos Soome, Eesti ja Rootsi kirjandus-, salongi- ja ühiskonnaelust ja muidugi ka Suitsude pereelust 20. sajandi esimesel poolel. Lisaks on see haruldane võimalus tavatult intiimselt kaasa elada ühe selle ajastu kirjanaise mõtetele ja tunnetele, jälgida tema kasvamist, kujunemist ja vananemist. Soome keelest tõlkinud Piret Saluri, vahetekstid kirjutanud Ruth Hinrikus, Varrak.

Trinidadi-briti kirjaniku, nobelisti Sir V. S. Naipauli “Jõekäärus” on maagiline realism Aafrika moodi, selles on värvikaid tegelasi, kirevaid elusaatusi ja kõige kohal lehvib omamoodi fataalne elutunnetus. Kuigi romaani tegevus toimub ühe kujuteldava Kesk-Aafrika riigi kujuteldavas linnas, mängitakse seal läbi vägagi tõelised postkoloniaalse ühiskonna põhiküsimused. Inglise keelest Lauri Saaber, Eesti Raamat.

Mo Yan'i “Punane sorgo” on universaalne ja mastaapne lugu, mis leiab aset Hiinas, Kirde-Gaomis, ühe perekonna saatuse taustal ja kaudu räägib see Hiina ajaloost, rõhuga aastatel 1921–1941. Ülimalt sugestiivse jutustamisviisi tagajärjeks on see, et punase sorgo põldudel vedelevate laipade ja sorgost aetava viina haisu on tunda ka veel tükk aega pärast lugemise lõpetamist. Hiina keelest Märt Läänemets, Koolibri.

Bruno Schulz, “Kaneelipoed” – üks lünk meie tõlkekultuuris jälle vähem. Nüüd on võimalik lugeda ka eesti keeles poola avangardi klassikut Bruno Schulzi, kes oma napi loominguga on ometi mõjutanud paljusid järeltulevaid kirjanikke. Schulzi lühiproosa on kange kraam, tema lause on mõne meeleolu, seisundi või kire kontsentraat ja eeldab aeglast manustamist. Poola keelest Hendrik Lindepuu, Loomingu Raamatukogu.

Andrei Ivanov “Bizarre”. Oodatud järg “Hanumani teekonnale Lollandisse” ehk siis saab jälle kaasa elada Euge seiklustele pagulaste laagris ja kaugemal, saab nutta ja saab naerda. Vene keelest Veronika Einberg, Varrak.

Rebekka Lotman

Tallinna Ülikooli kirjastuse peatoimetaja, kirjandusteadlane

Sel aastal olen lisaks TLÜ kirjastuse toodangule lugenud peaasjalikult umbes saja aasta tagust luulet, nii on suur osa tänavusist raamatuist alles tuleviku lugemiste virnas. Aga loetu seast võiks esile tõsta nt neid:

Eesti proosast Mait Vaik, "Tööpäeva lõpp" (Puiestee). Esiteks nõustun kriitikaga, et Vaik peaks oma teosed usaldama kogenud toimetajaile. Hea toimetamine ei tähenda muidugi, et oleks vaja välja toimetada Vaigule eriomane, siluda tema kohatist konarlikkust, karedust jm tema ehedasse teksti orgaaniliselt kuuluvat (vrd nt Jan Kausi toimetatud Olle Lauli "Kodutust"; üldse ei ole ma kunagi lugenud ühtegi keeleliselt vähimalgi määral häirivat Kausi toimetatud raamatut). See selleks. Nagu luuletajana, oskab ka novelistina Vaik maalida olustikke ja inimesi, tabada oma kaduvikupoeesias ja ängis ka helgeid toone ja midagi olemuslikku. Mait Vaik ei ürita olla kirjanik, ta ongi naturally born kirjanik. Ehe, vahetu, tabav.

Rein Veidemanni raamatu "Arkaadia öö" (Eesti Keele Sihtasutus) nimiteos, lühiromaan "Arkaadia öö", esitab kultuuriloo professori Martin Heideni ja tema õpilase Hanna Maarendi võimatuvõitu armastuse ometi pealtnäha lihtsa loo. Nagu nimed vihjavad, parafraseerib see liin saksa filosoofi Martin Heideggeri ja poliitteoreetik Hannah Arendti lembelugu. Ent mulle tundub, et armuliin jääb tihedas ja kujundlikus romaanis pelgalt lõuendiks, kuhu Veidemann maalib oma ontoloogilise maailmapildi. Seega on tegu eeskätt filosoofilise romaaniga ja Heidegger tuleb armuloost palju olulisemal määral mängu maailma heidetud inimese eksistentsi, tema kohalolu, Daseini mõtestamises. Olulist rolli mängib siin olemise eetiline dimensioon, ja mitte selles mõttes, et tegelased iseäranis ontlikke moraalseid valikuid teeks. Proosaülevaates 2012 kritiseeris Kunnus, et romaanis "Tund enne igavikku" kisub Veidemann protagonisti alasti erootilistes stseenides, siis olulises, Andreas Wiiki parteistumise küsimuses, libisetakse põgusalt üle („Sina oled aus poiss, sind partei ei riku,” ütles paps, „aga ma pole kindel selles, kas sina parteid saad rikkuda.”) "Arkaadia öös" tuleb Veidemann kriitikule vastu ja avab seda teemat rohkem: Heidenit kummitab mitte ainult tema parteiline minevik, aga ka seosed KGB-ga.

Uuest luulest meenub eredalt meie aja sürrealisti Marko Kompuse "Poeedinahk" (Unenoppija): Kompus pillub pusletükid laiali ja lapib need uuesti kokku, uutest ja ootamatutest üleminekutest loodud värske (maailma)pilt võib mõjuda loogilisest veel täpsemana.

Millal kirjutada luuletust, küsib Tartu poeet Jüri Talvet ja vastab: /.../ on vaja üleminekuid on vaja / ülendusi ihus ja hinge lakkamatut / heitlust mõistuse poolt targalt / piiritletud nurkade ja vormidega /.../. Peaaegu autori koondkogu, Jüri Talveti "Eesti eleegia ja teisi luuletusi" (Ilmamaa, järelsõna Lauri Pilter) on külluslik raamat. Talvet on luuleloomingus mänginud läbi kõikvõimalikud luule semiootilised tasandid. Kord tõmmatakse värss äärmisse pingesse, maksimaalselt tähendustihkeks, siis lahustatakse õhuliseks, antakse sellele liivilik lihtsus ja kõla. Lisamõõdet pakub Talveti luule dialoog maailmaluulega.

Ilukirjanduslikust tõlkest tooks välja kaks raamatut kaasaegseilt autoreilt. Eestis on hulgim esoteerikahuvilisi, neile ja teistele soovitaksin raviks Umberto Eco kaalukat raamatut "Foucault pendel" (tõlkija Mailis Põld, toimetaja Eva Kolli, Varrak). Michel Houellebecqi "Kaart ja territoorium" (tõlkija Indrek Koff, Varrak) on samuti iroonilises võtmes ja mänguline teos, eelmisest erinevalt aga kergelt kirjutatud ja ka kaalult kerge. Nagu pealkiri laseb aimata, vaetakse siin väljenduse ja väljendatava, kunsti ja elu seoseid. Kihte jagub mõlemas kultusteose staatusse tõusnud raamatus, mõlema puhul väärib märkimist ka ladus ja rikas eesti keel.

Richard Feynmani "Kuus kergemat lugemist" (tõlkija Toomas Rosin, Ilmamaa). "Kuus kergemat lugemist" põhineb särava isiksuse, 20. sajandi ühe väljapaistvaima füüsiku Richard Feynmani loengutel, mis on pühendatud füüsika populariseerimisele - autor räägib aatomitest ja aatomiprotsessidest, varasest füüsikateadustest ja kvantfüüsikast, füüsika suhetest teiste loodusteaduslike distsipliinidega, energia jäävusest ja gravitatsiooniteooriast nii, et ka paadunud humanitaarid iva leiavad. Raamatul on neli sissejuhatust, neist teine, Arizona Riikliku Ülikooli füüsikaprofessori Paul Daviesi oma algab nii: "Ühe levinud, kuid eksliku arusaama järgi on teadus [science] umbisikuline, kiretu ja läbinisti objektiivne tegevus. Kui kõiki muid inimpüüdlusi valitsevad moed, tujud ja isiksused, siis teadust piiravad alati kokkulepitud reeglid ja range kontroll. Loevad ainult tulemused, ja inimestel, kes neid tulemusi saavad, ei ole tähtsust. See on muidugi selge rumalus."

Kuigi esmalt mõtlesin, et kirjastajana ei too midagi välja kirjastusest, kus töötan, ei pääse osutamast Jesper Hoffmeyeri teosele "Biosemiootika: Uurimus elu märkidest ja märkide elust" (tõlkija Ehte Puhang, toimetajad Margus Ott ja Liisi Rünkla, TLÜ Kirjastus), mis elegantselt ühendab dualistlikus maailmakäsituses, mis jaguneb ainelist maailma uurivateks loodusteadusteks ja vaimset maailma mõtestavaks humanitaariaks, tekkiva lõhe. Et mõista elu või nagu Kalevi Kull oma järelsõnas nimetab - eluvaimu ennast, on vaja biosemiootilist ühendust nende kahe valdkonna vahel.

Kogu selle jätkuva elulooraamatute buumi kõrval ("Elus" (Tulev), "Ei jäta elamata" (Kersna); mitte segi ajada ilukirjanduslike raamatuga "Ma olen elus" (Kaus) ja "Ma olen elus olemise tunne" (Ashilevi)) tahaksin esile tõsta üht suurepärast biograafiat, Peter Ackroydi raamatut "Blake" (tõlkija Anne Lange, Ilmamaa). Inglise kirjaniku Ackroydi raamat jälgib kunstniku ja luuletaja William Blake'i elu sünnihällist surivoodini, viib lugeja tema koju ja linna, tema aega, tema vaimsesse ja füüsilisse ruumi. Nagu Ackroyd püüab Blake'i teoste kaudu jõuda kunstniku tuumale lähemale, nii aitab Ackroydi poeetilises keeles elulooraamat läheneda Blake'i loomingu keskmele. Igas mõttes ilus raamat, palju Blake’i luulet ja pilte, ning tõlkija Anne Langel on õnnestunud see nõudlik raamat tuua haruldaselt kenasse eesti keelde.

Peeter Sauter

kirjanik

see on nüüd räbal vastus, aga minu kirjanduselamus sel aastal on olnud Marusja Klimova "Siniveri". Millest olen küll lugenud vaid paarkümmend lehekülge. Aga ma jätkan lugemist! Ja üldse on mu põhiline raamat Loomingu Raamatukogu iga uus vihk, sest see tuleb postkasti. Ja on iga kord loetav. Kuigi ma loen üha aeglasemalt. Mõne lause päeva jooksul ikka loen ka. Või siis mitte.

Nojah, ja ma ei tea, kas see on kirjandus, kunst või muusika, aga neil kahel korral, kui ma olen Ingel Unduski laule kuulanud - Kloostri Aidas ja Kapsaste raamatukogus - siis need on ajanud nutma ja pannud mind elu üle järele mõtlema (midagi välja mõelnud ei ole siiski).

Juurdlen, kas ma sel aastal veel mõnd raamatut olen lugenud. Vist ei ole. Hakkan jõudma sinna faasi, mida kirjeldas Tiit Hennoste. Hennoste rääkis, et astub raamaturiiuli juurde ja vaatab raamatuid. Ja sellest talle piisab. Sest mõni raamat hakkab tal siis kohe peas jooksma. Näiteks Mati Undi "Tühirand" (mis ei ole vist eraldi raamatuna üldse ilmunud, aga Hennoste riiulil on olemas!)

Ma suudan nõndaviisi lugeda isegi peas raamatuid, mida pole käes hoidnud. Näiteks "Ülikond" või "Pintsak" on mul peaaegu peas läbi kirjutatud, kuigi ma raamatut puutund pole. Öelge nüüd, kes selle autor on. Nojah, Heinsaare Mehis. Ehk jõuan tema raamatu lugemiseni kunagi ka. Kui enda omast ära tüdinen.

Mäluga on viimasel ajal jama. Varem ei mäletanud ma oma viimaste ilmunud raamatute pealkirju. Nüüd ei mäleta ka nende pealkirju, mis ei olegi veel ilmunud. A tühja kah.

Marek Tamm

humanitaarteadlane, EHI dotsent

Eesti raamatuaasta on kaugelt liiga rikas, et saaks enda vastu ausaks jäädes pelgalt viie raamatu väljanoppimisega piirduda. (Huvitav, et muusikaalbumeid lubatakse alati valida vähemalt kümme või kakskümmend!) Kuid sooviga lubada mõnelgi väärt teosel korraks (jälle) valgusvihku pääseda, alistun sellele iga-aastasele rituaalile ja nimetan üsna juhuslikult viis teost (mõned boonuseks pealekauba), mille ilmumine tänavu heameelt valmistas.

Algupärase ilukirjanduse osas kippus tänavune olema pigem luule- kui proosa-aasta. Aastale pani uhke punkti Hasso Krulli uus eesti eepos “Kui kivid olid veel pehmed” (EKSA) – see on sedalaadi teos, mille mõju saab hakata mõõtma alles aastakümnete pärast. Kuid tore oli lugeda ka Vahur Afanasjevi kogu “Kuidas peab elama” (Näo Kirik). Proosas oli loetust meeldejäävaim Andrei Ivanovi “Bizarre” (Varrak, tõlkija Veronika Einberg) – tema Hanumani-triloogia teine osa. Eestikeelsete autorite seast tõstaksin esile Andrus Kasemaa ehedalt isikupärase romaani “Minu viimane raamat” (Varrak) ja Maarja Kangro vahedalt iroonilise proosakogu “Hüppa tulle” (Nähtamatu Ahv). Tõlgete osas soovitan vähemasti pooli Loomingu Raamatukogu (eriti Bruno Schulzi) ja Varraku “Moodsa aja” (eriti David Grossmani) proosateoseid. Esseistika ja teaduskirjanduse tõlgete osas oli tõeline rammusa lehma aasta, väga mitme olulise teose seast nimetaksin vähemalt kahte: prantsuse legendaarse tandemi Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari raamatut “Mis on filosoofia?” (TLÜ kirjastus, tõlkija Anti Saar) ja vene legendaarse kultuuripsühholoogi Lev Võgotski lõpetamata monograafiat “Mõtlemine ja kõne” (Ilmamaa, tõlkija Peeter Tulviste). Aga nimetamata ei saa jätta ka Märt Väljataga koostatud antoloogiat “Kirjandus kui selline: Valik vene vormikoolkonna tekste” (TLÜ kirjastus). Algupäraste teadusteoste seast ei oleks viisakas unustada Krista Kodrese kapitaalset monograafiat “Esitledes iseend. Tallinlane ja tema elamu varauusajal” (TLÜ kirjastus) ja Enn Kasaku monumentaalset sissejuhatust “Loogika alustesse” (TÜ kirjastus).

Märt Väljataga

Vikerkaare peatoimetaja, kirjandusteadlane, EHI õppejõud

Sel aastal lugesin ainult K-tähega autoreid. Kui oleksin rohkem lugenud, nimetaksin võib-olla natuke teistsuguseid raamatuid, aga kindlasti ei jääks ka siis viie hulgast välja Konstantinos Kavafis'e “Kogutud luuletused” (tõlkinud Carolina Pihelgas). Kavafis oli kordumatult võluv luuletaja, moodsa luule suurkuju. Tema puhul on just kogutud luuletuste väljaandmine õigustatud, sest ta kaanon on väike ja ühtlaselt hea. Väike valimik Kafavist on ilmunud 80ndatel Mati Sirkli tõlkes, mis ainult äratas juba tollal isu rohkema järele.

Marusja Klimova “Siniveri” (tõlkinud Ilona Martson) on virtuoosselt kirjutatud romaan perestroika-aegsest Peterburist/Leningradist. Üllatav, et nii lugejasõbralik autor on siiani säilitanud puhta kunsti teenija ja undergound'i-maine. Jaan Kaplinski “Jutte” võtab kokku peaaegu kõik, mis ta on ilukirjandusliku proosa lühemates žanrides kirjutanud. Juttude üks võlusid on Kaplinskile eriomane tõsise näoga lollitav huumor, mida sageli märgata ei osata (Thomase Salumetsa mulluse Kaplinski monograafia “Unforced Flourishing” häda on mu meelest keskendumine ainult oma objekti kannatustele ja see annab natuke ühekülgse pildi.) Ülejäänud kahele kohale konkureeriksid Martin Klökeri “Tallinna kirjanduselu 17. sajandi esimesel poolel", (:)kivisildniku “Tunnete sümfoonia ehk kerjused liftides”, Maarja Kangro “Hüppa tulle", Hasso Krulli “Kui kivid olid veel pehmed", aga neid pole jõudnud veel (korralikumalt) lugeda. Ajakirjanduses avaldatud põhjal on ootused kõrged.

Maarja Pärtna

Müürilehe kirjandustoimetaja

Lauri Sommeri „Sealpool sood“ ja Jan Kausi „Tallinna kaart“ on kaks lõppeva aasta põnevamat kohatunnetuslikku teksti, mida tahaks kindlasti soovitada. Ei usu, et kummastki teosest lugemiselamuse saamiseks jutustaja ja lugeja rajad tingimata kattuma peavad.

Napp ja südamlik „Tallinna kaart“ võiks sellele, kes juba tunneb seda linna nagu oma viit sõrme, mõjuda omamoodi virgutavalt, tuletada argipäevatuhinas meelde, et igal möödujal on tegelikult oma hetkede, mälestuste, igatsuste Tallinna kaart taskus, mis võib su enda omaga kõige ootamatumates punktides kattuda. Ka „Sealpool sood“ on ergas paigatunnetuslik teos, kuid nõuab juba mahu ja materjalivaliku poolest lugejalt hoopis teistsugust häälestust kui Kausi miniatuurikogu. Soo-raamat seab vastamisi küsimusega, mil määral inimene ning tema päritolu- või elupaik teineteisesse vastastikku mõjuda võivad – ning neid tihedaid (aja)retki ja mõlgutusi täiendav soundtrack sobib pimedasse aega samuti väga mõnusalt.

Helena Läksi „Korrosioonikihu“ väljendusliku särtsakuse varjust koorub sotsiaalsete ootuste ja rollimängude pihta suunatud teravaid küsimusi. Väike mitmekihiline luulekogu, mis on ka keeleliselt üks põnevamaid tekste, mis noorema põlvkonna luuletajatelt viimastel aastatel ilmunud on.

Kristina Viina debüütluulekogu „Nõtkel elevandisammul“ täiendavad (peaasjalikult kunstnikuna tuntud) autori enese tehtud illustratsioonid. Tekstid ja pildid moodustavad ühtekokku tervikliku ja natuke sürri maailma, mille keskmeks on kujutluslikud retked ning naiselik elutarkus.

Urmas Vadi „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“ võtab üsna tõenäoliselt ära terve jupi lugeja päevast – kas siis suisa suure või natuke väiksema, sõltuvalt sellest, kui kiire lugeja olla. Õnneks on seekord novellid ja seega põhimõtteliselt võimalik vahepeal lapsed lasteaiast ära tuua, ahi kütte panna ja pesu kuivama riputada. Kui Vadi tekste olemas ei oleks, siis tuleks need ilmselt välja mõelda. Aga võib-olla ei saagi Vadi tekste mitte olemas olla. Igal juhul on tunne, et terve mõistuse säilitamiseks tasub oma sisemise Koosaga ühendust hoida.

Koit Raudsepp

Raadio 2 saatejuht

Margo Vaino ja Jaak Urmet, “Tühjad pihud. Gunnar Grapsi elu ja muusika”. Erakordne lugu erakordsest inimesest, kes elas valel ajal vales kohas.

Andrei Ivanov, “Harbini ööliblikad” ja "Bizarre". Tallinna kirjanik Ivanov näitab eestikeelsele lugejale vene emigrantide hiilgust, viletsust ja püüdlusi esimese vabariigi ajal Eestis.

Jan Kaus, “Tallinna kaart” ja Leonhard Lapin, “Siin Tallinn”. Kahe eri põlvkonnast tallinlase toimetused Eesti pealinnas läbi aja- ja linnaruumi.

C. K. Stead, “Risk”. Sisserändaja pojast uus-meremaalane saab Londonis tulusa töö ja leiab Prantsumaalt täiskasvanud tütre. Ka ajalooline kodumaa Horvaatia tuletab end äkki meelde. Toredad tegelased ja lähiminevikku vapustanud globaalsed sündmused laotuvad pinevas süžees ja oivalises tõlkes.

Joakim Zander, “Ujuja”. Anglo-Ameerika meisterlike, kuid sageli üheplaaniliste, poliitiliste põnevike kõrvale on värskendav lugeda puhtakujulist euroopakeskset luure-thrillerit, mille tegevus toimub Brüsselis ja Rootsis. Uus rootsi autor jätkab kaasmaalase Jan Guillou traditsioone kujutamaks ebatüüpilisi kangelasi võrratul moel. 

Peeter Helme

Vikerraadio kultuuritoimetaja ja kirjanik

C. K. Stead – “Risk”
Tõlkinud Rebekka Lotman ja Valner Valme. Varrak, 2014. 238 lk.
Uus-Meremaa vanameister kirjutab nii, nagu seda ühelt vanameistrilt ootamegi – inimlike murede kohal hõljuva erapooletuse ja ometi suure detailitruudusega. Seda paradoksi tuleb mõista nii, et oktoobris 82 saanud autor on piisavalt eakas, et mitte takerduda kõrvalisse, vaid tuua välja oluline, seda ka detaili tasandil. Lugu on lihtne: 50. eluaasta künnisel olev eksiil-uusmeremaalane saab Londonis elades teada, et lisaks kodumaale jäänud perele, on tal noorpõlvearmastusest sündinud teismeline tütar, kellega kokkupuude avab uue võimaluse armastada ja olla armastatud. Ilus lugu. Väga ilus.

Lauri Pilter – “Vilekoor ja teisi jutte”
Tuum, 2014. 152 lk.
Mõeldes tänavusele Eesti kirjandusele, jääb 2014 jääb minu jaoks eelkõige lühiproosa aastaks. Ja heast ilmunud lühiproosast parimaks pean Pilteri teost, mida võib muidugi vaadelda ka elu- ja mälupiltidest koosneva romaanina, kuid iga tekst on siiski omaette komponeeritud tervik. Räägib raamat ühe Lääne-Eesti poolsaare elust ja inimestest, andes justkui koondportree põneva ajalooga piirkonnast. Pilteri keel siin raamatus on võrreldes ta varasemate teostega kerge ja selge nagu ka inimesed, kellest ta jutustab.

Paul Raudsepp – “Pulma Pauli pajatused. 1924-1958”
Randivälja Külaselts, 2014. 144 lk.
Ilmselt on tegu ühe suurima üllatajaga lõppeva aasta kirjanduses – nüüdseks kadunud autori, Tori kandi külamehe mälestused Eesti, Saksa ja Vene ajast on autori nooremad sugulased kirja pannud autori vahetut ja mahlakat stiili säilitades ning neist tuleb välja väga aus, kõikvõimalikest ajalooteooriatest ja poliitkorrektsusest rikkumata vaade Eesti ajaloo murrangulistele aastatele. Siin räägib meiega tõeline maa sool, kes ei karda Kuraditki!

Dmitri Gluhhovski – „Metro 2033“
Tõlkinud Ülar Lauk. Tänapäev, 2014. 509 lk.
Ei tea miks, aga 21. sajandi ulmekirjanduse peavool on apokalüptika. Seda rauda raiub ka Dmitri Gluhhovski juba kümmekond aastat tagasi Venemaal ilmunud ja rahvusvaheliseks megahitiks saanud ulmepõnevikus, kus tuumasõjajärgses Moskvas on inimesed alles vaid linna metroos, kuhu selle tempoka ja haarava põneviku sündmustik lugeja viib. Tegu on klassikalise „lehepöörajaga“ – enne ei saa raamatut käest panna, kui viimane lehekülg läbi!

Leonhard Lapin – „siintallinn“
Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 221 lk.
Autor ise nimetab teost romaaniks, kuid seda võib kirjeldada ka kui Albert Trapeeži ja Leonhard Lapini ühtesulamist. Kohati ongi lugedes raske aru saada, kumb on kumb, kuid just selles seisnebki teose lumm – „siintallinn“ on arhitektuuripilguline elulooraamat, detailne ülevaade elu läbimisest keppides (antud tegevuse kohta on teoses rikkalikult sõnu ja detailseid arutluskäike!) ning ekskursioon Tallinna linnaehituslikku lukku. Žanripiire purustav ja lugejat igal leheküljel naerutav lugemine!
PS! Toimetajapilk oleks pidanud tähelepanelikum olema!

Jüri Pino

kirjutaja

Mait Vaik, „Juss ja vennad”
Tegelikult ilmus see juba eelmine aasta, aga minuni jõudis sellel. Elamus ikkagi. Lühidalt kokku võtta, alguses tundub nagu nõme pätikas, kus ainult juuakse ja jamasid kokku keeratakse, ise alaealised. Tasub aga edasi lugeda, lõpus aru saada, et: kui Kalevipoeg jalad alla saab, Soome pileti raha laenab, seal vaikset profiili hoiab, aga Kivi üles leiab ja tagasi Eestisse viskab, siis võiks Aleksis seda raamatut lugeda, ohata: minuväärne mees on leitud!

Ian Mortimer, „Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale”
Õnnelikul kombel ei arva veel kõik inimesed, et maailma lõi Bill Gates, Lenin, Putin või parajasti käibiv USA president, vaid on kuulnud maailma varasemast olemasolust ka. Koguni, et see olla kirja pandud ning ajalooks nimetatakse. Neile lustimiseks, mõtisklemiseks, et kuidas... ah, tollal loomulik... on see suurepärane teos. Parajalt paks ka, jätkub pikemalt mäluda-mõnuleda.

Allan Espenbergi koostatud „Porutšik Rževski anekdoodid”
Kui meenutada tänapäeval pioneeripõlve, vaatab noorem rahvas mõistmatult. Mingi hetk tuleb tagasi ja palub sul korrata brontosauruse innahüüdu – selgelt oled ju nende kaasaegnee. Porutšiku anekdootidega sama lugu. Võib lugeda kadunud nooruse meenutamiseks. Võib lugeda kui noore mehe kujunemisromaani. Tõlgendusvõimalusi on palju, arusaamine nõuab küll, jah, et teataks, mis on pikk, roheline ja lehkab suitsuvorsti järele. Näiteks.

Stepan Karja „Eelkoolid”
Kar'a Tepo om pall'o hää kraamota kirodanu. Mõtsigu saava'es määnekid arvo, ka mis tost. Na saava, ku mõistva, võt viil kõrd kinnidust, koeh seto' omma kõk ulli', mõistva'i luke ja kandva kõi veist sääreh. Om, ole'i joht õks ka. Vanna kasetamiis Tepo om üleh tähendanu uma latsepõlvõ sõaaigsel Setomaal, määnes om üts väiga sekane väiga ull jutt ja väiga hää lukõ.
Tegelikult on see raamat eesti keeles kirjutatud, no ma ei suutnud...

Evelin Ilves „Leib”
Üldiselt on pruugiks ikka riigipead kiruda. Või siis lubada, et nii kui presidendiks saan, kohe näitan kõigile. Mina kirun juba paar aastat presidendi proua nime kasutades. Et kui jälle üritan leiba küpsetada ja untsu läheb, siis: Sssa Evelin küll, ikka midagi ma ei oska! Teistpidi, enne kui enamvähem taigna nägu ollus ahju läheb, ütlen pärmiseentele: kerkige nüüd, arvate, et Kadriorus kerge on? Lubaduse koha pealt – kunagi teen endale selgeks, mis on juuretis, mis leivaküpsetus. Räägitakse, et sellest raamatust olla abi, aga naine nägi, võttis endale, peitis ära. Polla võhikutele. Nüüh.

Tõnu Karjatse

ERR kultuuritoimetaja

Hasso Krull - “Kui kivid olid pehmed” - eepiline luulekogu Eesti ühe põnevamalt luuletajalt, kirjandusteadlaselt, tõlkijalt ja esseistilt. Tekst, mis on ühtaegu tänapäevane ja ürgne. Krull viib lugeja luuleeelsesse aega, mis on vaba raamidest ja konventsionaalsusest. See on vabastav ja kinnitav raamat - ta vabastab modernsuse painetest ja kinnistab lugejat siinsesse mentaalsesse ruumi, mille väljendiks ja elukohaks ongi keel ise.

Rein Raud - “Mis on kultuur?” - tihe aga samas ka ülevaatlik sissejuhatus kultuuriteooriasse ja mõttelukku. Raamat, mis on loetav õpikuna või ka õhtuse lugemisvarana kunagi õpitu meeldetuletamiseks või enesetäiendamiseks. Raua monograafial on ka praktiline külg - selles ära toodud viisid kultuuriga suhestumiseks on hõlpsasti omandatavad ja kasutatavad kultuuriliste tekstide analüüsiks.

Rainer Jancis - “Valgus tunneli lõpus” - ladusas ja humoorikas, kohati enese-ja ajastukriitilises vormis kirjutatud autobiograafia Metro Luminalist. Ajastu- ja bändiportree läbi isikliku vaatenurga. Jancis avab Metro Luminali albumite ja lugude taustad, joonistades sealjuures välja ka ta enda suhtumised muusikasse, loomingusse ning ellu üldisemalt.

Morrissey - ”Autobiography” - oodatud ja kiidetud elulugu tänapäeva briti popmuusikat suures osas kujundanud bändi karismaatiliselt liidrilt. Ekskurss nelja aastakümne popkultuuri ja mentaalsusse läbi isikupärase keelekasutuse ning maailmanägemise. Kujunemislugu ja elukaar, mis annab vastuseid paljudele The Smithsi ja Morrissey loominguga seotud küsimustele.

F. R. Kreutzwald - “Kalevipoeg. Pilteepos.I” - graafilise romaani vormi pandud rahvuseepos. Eestis seni ainulaadne katse tuua Kreutzwaldi kogutud ja koondatud arhailisi tekste tänapäeva pildikesksesse kultuuri. Teiste sõnadega - tuua “Kalevipoeg” nendeni, kes seda ehk muidu ei avastakski. Pilteepos on märgiline ka keelelooliselt, sest see on esimene kord, mil rahvuseepos ilmub võru keeles.

Indrek Koff

tõlkija ja kirjanik

Lõppeva kirjandusaasta tähtsamaid sündmusi on mu meelest Doris Kareva luulekogu „Maailma asemel” kordustrüki ilmumine. Kakskümmend kaks aastat hiljem, aga ikka sama mõjuv ja aktuaalne. Tõeline luule.

Eesti proosast läks hinge Toomas Haugi „Mööda Koidu tänavat”. Autor vaatab tagasi lapsepõlve ja on suutnud uskumatult hästi hoiduda täiskasvanulikust targutamisest. Maailm lapse pilguga.

Lastekirjanduse poole pealt rõõmustasid geniaalse Janoschi „Lähme aaret otsima” (tõlkinud Merlin Laansoo) ja Marina Moskvina „Mis juhtus krokodilliga?” (tõlkinud Ilona Martson), aga vähemasti sama hea meel on Piret Raua ja Kairi Loogi uute raamatute üle.

Igal aastal rikastab meie kultuuripilti Hendrik Lindepuu oma tõlgetega, 2014. aasta saagist tasub kindlasti lugeda Mariusz Szczygiełi „Gottlandi”. Žanrimääratluse järgi reportaažid, aga igasugu määratlusi kõrvale jättes lihtsalt väga hea kirjandus.

2014 on Tove Janssoni aasta, minu lugemislaual ootavad rahulikku mõnulemise-aega novellikogu „Sõnumid” (tõlkinud Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe) ning Tuula Karjalaineni „Tove Jansson. Tee tööd ja armasta” Kadri Jaanitsa tõlkes.

Jan Kaus

kirjanik ja tõlkija

David Grossman, "Maailma otsa" – Võimas humanistlik teos ühest maast, mis kattub jätkuvalt ei teagi kui vana ja lahendamatu konflikti haavade ja armidega. Selle kõrvale tasub lugeda paar aastat tagasi avaldatud araabia poeedi Mahmud Darwishi luulekogu „Meil on sõnadest maa“.

Toomas Haug, "Mööda Koidu tänavat" – Mälestusraamat, mille sügavus, tundlikkus ja huumor on lehekülgede arvust kordades suurem. Teos, kus lapse ja täiskasvanu hääled on ühtaegu koos ja eraldi. Tõsiasi, et see raamat pole pälvinud laiemat tähelepanu, tundub igati kõnekas.

Marusja Klimova, "Siniveri" – Mõnus huugamine nõukogude ajast väljuvate inimeste sisemisest ja vahelisest kammajaast, bardakist ja sumatohhast. Neile, kellele sobib Harms, Jerofejev, Kantor ja muu sarnane kraam. Mulle sobib.

Urmas Vadi, "Kuidas me kõik reas niimoodi läheme" – Vadi on jätkuvalt ja jälle hoos, aga siin raamatus põimuvad autori pöörane fantaasialend ja naljasoon süngemate allhoovustega.

Mo Yan, "Punane sorgo" – Suurejooneline romaan sellest, kuidas loodus elab ja voogab ning inimene sureb. Katkematu vägivald ja majesteetlikud maastikud. Ühtaegu naturalistlik ja ülev.

Jüri Talvet

kirjandusteadlane ja luuletaja

Lugenud olen lõppeval aastal palju, aga suur hulk neid lugemisi on olnud mitmesugused korrektuurid ja väljatrükid. Seega natuke kiiruga (enne jõule veel ühe ühe konverentsireisi eelõhtul - Hiinasse) ja riskiga, et kellelegi liiga teen (mis on ju ka paratamatu raamatute tohutu tulva juures) panen kirja oma viis teost, igaühe kohta saatelausega:

Mo Yan, "Punane sorgo" (tõlkija Märt Läänemets) - küll ülitugevate Euroopa-mõjudega alates kelmiromaanist ja naturalismist uuemate aegade maagilise realismi ja action-tüüpi ajaloolise retrofiktsioonini, siiski võimas romaan Hiina 20. sajandi võtmesündmustest, peegeldatud "alt", sorgopõllu - elu bio-aluse - sümboolsel-olelusvõitluslikul ja taoti üsnagi poeetillisel taustal.

Giovanni Boccaccio "Madonna Fiammetta eleegia" (tõlkinud Lauri Pilter) - erakordne teos, kus naine esmakordselt Euroopa kirjanduses omandab hääle, seda imetlusväärsem, et tal laseb kõneleda mees.

Pio Baroja "Nii see maailm on" (tõlkinud Mari Laan) - paljuhäälne ja mitmekihiline pilt 19. sajandi lõpu - 20. sajandi alguse Euroopast selle anarhilis-revolutsioonilise pulbitsusega, rohkete ideoloogiate põrkumisega, nagu Boccaccio "Fiammettaski" ärksa ja vaimse naise teadvuse esiletoomine, võimu monoloogide lagundamine, Hispaania "väljast" ja "seest" vaadatuna.

Lauri Pilter "Vilekoor ja teisi jutte" - südamlikud lühipalad, lihtsatest inimestest, lihtsatest oludest, siin-seal ka peene huumoriga.

Rein Veidemann "Arkaadia öö" - rohkem kui mõnes varasemas teoses on autor suutnud edasi anda "teise" teadvust, olgu selleks armastatud koer või KGB kaastööline.

Heli Allik

tõlkija, EKLi tõlkijate sektsiooni juhatuse liige

2014. aastal ilmus terve hulk raamatuid tuntud autoritelt, mis on juba saanud ja saavad edaspidi kogu vajaliku tähelepanu osaliseks. Nimetan seetõttu allpool viis teksti, millel võiks esiletõstmist rohkem vaja olla.

Mudlum, “Tõsine inimene”. Mudlum loeb oma esikraamatus üles diivanid, saiad, sukapüksid, kosmeetikatooted, tädid, plekkkausid ja niidirullid ning seob selle kõik kokku niisuguseks hääleks, mida justkui ei olegi eesti kirjanduses varem kõlanud. Pealtnäha naiivne, isegi lapselik, tegelikult selles “loetelu-tüüpi narratiivis”, nagu autor ise ütleb, ilma igasuguse võltspaatoseta valusalt tabav. Mait Vaik on siinsamas kultuuriportaalis kirjutanud raamatule ka põhjaliku arvustuse “Heas üksinduses halba ei ole”.

Kiwa “Olematute raamatute antoloogia” on natuke raske lugemine ja klassikuks ilmselt tulevikus ei saa. Kuid see veidi kummaline kogu kompab piire ja võimalusi sel uurimata alal, kus elab juba suur osa meie järgmisest põlvkonnast. Milline kirjandus peab olema, mis keeles ta peab olema, kus linnas ta peab elama, kui moodne ta peab olema, kas ta üldse peab olema – kõike seda aitab see kakskeelne vihikumapp mõtestada. (PS. Juurde lugeda kindlasti Hasso Krulli arvustust “Kuidas saaks eesti rahvas tagasi Seitsmenda Moosese raamatu?” ajakirjast “Vikerkaar” 10-11/ 2014.)

Andrei Ivanovi “Bizarre” (tõlkinud Veronika Einberg) tegelikult muidugi tunnustamist ei vaja. Aga eesti-vene asi, mis on kõikjal meie kõrval, meie all, peal ja sees, kuid kirjandusliku analüüsi ette liiga tihti ei satu, ootab küll aina uusi ja uusi väljakaevamisi.

Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari “Mis on filosoofia?” (tõlkinud Anti Saar), kuulsa prantsuse filosoofide tandemi tähtteos, leiab tegelikult samuti ise kõik lugejad. Kuid toetust väärib naiivne küsimus “mis on filosoofia?” ise. Samuti pöörased ja üllatavad vastused, mis Deleuze-Guattari sellele küsimusele annavad.

Kaks väga puudutanud teksti ei ilmunud raamatuna, kuid loodan, et kui nad siin ühte lõiku kokku panen, annavad nad kahekesi ühe raamatu kaalu välja. Taavi Eelmaa "Eesti kaasaegse teatri aabits" blogis Zaum esindab esimeses isikus kirjutatud esseistlikku teatrikriitikat. Erudeeritud näitlejast kriitik Eelmaa ei poe objektiivse analüüsi halli müüri taha peitu, ta on, vastupidi, eraisikuna esil kõiges oma subjektiivsuses, nahk nülitud ja tagurpidi seljas. Aga lugejas võib selline “hobizarathrustra” lähenemine – kui autori enda sõnu kasutada – kaasaegsele eesti teatrile tekitada korralikku katarsist. Mikk Pärnitsa “Külmad on nende nimed”, katkend tema tulevasest romaanist ajakirjas Vikerkaar, jääb oma keele külma hingusega pikalt kummitama. Teoreetikud ütlevad, et tõeline kõnekeele transkriptsioon on hõre, väsitav ja peaaegu loetamatu. Kõnekeelt tuleb seega kirjanduses täpselt doseerida. Mikk Pärnitsa põhivärvingult kõnekeelses keeleunenäos sulanduvad eesti keele erinevad vertikaalsed ja horisontaalsed kihid – murdeline, suuline, hääldustranskriptsiooniline, kübermoodne, vana eesti keel – poeetiliselt tihedaks, sugestiivseks nägemuseks.

Kaupo Meiel

luuletaja ja kultuuriajakirjanik

Olen tänavu koostanud vähemalt kaks subjektiivset nimekirja raamatuist, mida pean 2014. aasta parimateks või huvitavamateks eesti keeles ilmunud teosteks. Need nimekirjad on kas ilmunud või ilmumas, aga korrata ennast ei taha, mistap kirjutan sedakorda hoopis raamatutest, mis polegi eelkõige kirjandus, vaid hoopis midagi muud, nähtused või sündmused. Ma ei soovita neid raamatuid lugeda. Ühe erandiga.

Vahur Kersna “Ei jäta elamata”

Vahur Kersna teise elulooraamatu, või mis selle kohta nüüd öeldagi, edu oli oodatav, sest autor on vana hea tuttav ja sümpaatne telesell, osalt irooniline, osalt uussiiras. Armastus tema vastu kasvab sama kiirusega kui tema vihkamine. Kui Kersna elaks USAs, siis oleks ta Kim Kardashian.

Edgar Savisaar “Jõuluime”

“Jõuluimet” ei saa vaadelda ilukirjanduse kategoorias, me võime ainult oletada, kas see on autori või variautori kirjutis, kuid selles polegi küsimus, oluline on fakt, uudis: “Edgar Savisaar kirjutas lasteraamatu”. Kõik muu, kaasa arvatud “Jõuluime” kvaliteet, on tähtsusetu.

Taavi Jakobson “Tõeline jumalaosake”

Olen arvamusel, et ükski kirjandusauhind või –preemia ei tee ühtegi teost ei paremaks ega halvemaks. Teos kas saab preemia või mitte ja ongi kõik. Jakobsoni “Tõeline jumalaosake” sai Alveri debüüdipreemia, aga ma ei tea kedagi, kellele see raamat päriselt meeldiks. Autor kutsuti preemia pälvimise järel igale poole kõnelema ja temast kõneleti ja nüüd on ta juba unustatud.

Triin Tulev “Elus”

Naist lüüa ei ole ilus. Meest lüüa ei ole ilus. Mingis eesti reality-shows esineda ei ole samuti ilus. Oma eraelust palagan teha ei ole ilus. Kui sa tahad inimesi aidata, mine ja aita, mine supikööki või naiste varjupaika, pane käed külge, mitte ära müü abivajajatele kümne euro eest oma isiklikku traagikat. PS Kirjasõna labastamine ei ole ilus.

Friedrich Reinhold Kretzwald “Pilteepos Kalevipoeg”

Mulle meeldib, kui midagi teistmoodi ja kirega tehakse. Rahvuseepos ilmus meile sedakorda eesti- ja võrukeelse koomiksina. Võibolla ei ole selle kunstiline tase kõige kõrgem, võibolla on regivärss lootusetult aegunud ja võibolla kõike sadat muud asja, aga hoolimata kõigest on tegu ühe laheda, mõnusa ning põneva ettevõtmisega, mida, loodan, saadab edu. Kiidan “Pilteepose Kalevipoeg” meeskonda Toom Tragelit, Raoul Annioni, Marek Laimetsa ja teisi kaasalööjaid ning toetajaid ja loitsin teile jõudu järgmise kolme köite väljaandmise tarvis. Soovitan vaadata ja soovitan lugedagi.

Kätlin Kaldmaa

luuletaja, tõlkija, kirjanduskriitik

Salla Simukka "Punane nagu veri" ja "Valge nagu lumi": noortetriloogia kaks esimest osa, suurepäraselt kirjutatud ja suurepäraselt tõlgitud, on põnevust ja on ilu.

Tove Janssoni "Sõnumid" ja Tuula Karjalaineni "Tove Jansson. Tee tööd ja armasta": Tove lood maailmast ja maailma lood Tovest täiendavad teineteist nagu sukk ja saabas. Muumitrolliisu ajavad ka peale. Õnneks on needki lood parasjagu saadaval.

Enrique Vila-Matas "Pariisile ei tule iial lõppu" ja "Dublinesk": kaua oodatud kaasaegse hispaania meistri tõlked eesti keelde. Lugusid linnadest ja inimestest.

Ruta Sepetys "Hallaaegade algus": Ameerikas elava leedu päritolu autori romaan sellest, kuidas leedukaid Siberisse küüditati ja kuidas elu oli. Noore neiu seisukohalt kirjutatud raamat on kirjutatud nii, et seda lugedes ei taha otsi anda. Kõik Siberi-raamatud ei pea "Gulagi arhipelaagid" olema. Väga hea, et see meil nüüd on. Sobib hästi teismelistele lugejatele.

Marilin Vassenin

luuletaja, tõlkija, kirjanduskriitik

Algupärasest Eesti ilukirjandusest tõstaksin esile Mudlumi ehk Made Luiga jutukogu "Tõsine inimene". Mudlumi juttudes on mingi täiesti omalaadne fluidum. Märksõnad, mis tema loomingut võiksid iseloomustada, on (psühholoogiline) ehedus ja kohalolu. Äsja ilmutas uue jutukogu ka Maarja Kangro - "Hüppa tulle" sisaldab muuhulgas Tuglase novellipreemia tänavust võidujuttu "Atropose Opel Minerva". Maarjal on terav pilk ja terav keel ja tema lugudes on alati südantrahustav doos irooniat.

Udo Uibo etümoloogilised märkmed, mis ilmusid artiklisarjana Keeles ja Kirjanduses, on kogutud raamatusse "Sõnalood". See raamat pole ainult sõnagurmaanidele, vaid on igati haarav, mõnus ja valgustav lugemine.

Carolina Pihelgas on saanud hakkama tõelise vägitööga ja tõlkinud ära Kreeka tänapäevase luule võtmefiguuri K. P. Kavafise "Kogutud luuletused", mis ilmus Ninniku Raamatukogus kakskeelse väljaandena. Kes otsib head (tõlke)luulet, sel tasub uurida ka muud Ninniku Raamatukogus ilmunut.

Loomingu Raamatukogus on ilmunud veel üks Charles Baudelaire'i teos - päevikumärkmed "Mu alasti kistud süda" Kristjan Haljaku tõlkes. Dändi mõlgutusi surmanuhtlusest teatrilühtrini. Algselt avaldatud 1887. aastal, mõjuvad need ometi hämmastavalt värskelt.

Tuju teeb heaks Tuuli Seinbergi ja Evelin Banhardi säravate jõululuuletuste kogu "Päkapikk on detektiiv". Tõesti hästi õnnestunud lasteluule.

Margus Haav

kultuurikriitik, Sakala kultuuritoimetaja

Umberto Eco „Foucault’ pendel” (tõlkinud Mailis Põld) - Varrak
Akadeemiline teoloogia ja kodukootud maagia, romantiline armastusromaan, filosoofiline mõistujutt, peadpööritav interkontinentaalne seiklus, maiste mõistatuste käsiraamat ja ihade alkeemia labor.

Janar Ala „Ekraanirituaalid“ (Jumalikud Ilmutused)
Sotsiaalmeedia fragmentidest moodustatud tervik või matiundilikul viisil tervikust elementaarosakesteks prepareeritud tore minimalistlik teos, mis paitab 2014. aasta ajavaimu mõnusal ning vaimukal viisil.

Catherine Merridale, „Punane kindlus. Venemaa ajaloo salasüda“ (tõlkija Matti Piirimaa) - Tänapäev
Inglannast autor püüab suure empaatiavõimega mõista maad, mis saatis kosmosesse inimese, kuid kus ei osatud õmmelda isegi teksapükse. Venemaa valitsejate asupaik Kreml on ühtaegu teater ja etendus ning galerii, mis kujutab ja kehastab ka praegust valitsemisideed.

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski „Tigu nõlvakul“ (tõlkinud Tatjana Peetersoo) - Fantaasia
Vennad Strugatskid kuuluvad ulmekirjanduse absoluutsesse tippu, nende raamatud on ajaproovile suurepäraselt vastu pidanud. Seda teost pidasid nad ise oma kõige olulisemaks. Esimest korda täies mahus eesti keeles. Kummaline ja paeluv, sajaprotsendiline meistriteos.

Lauri Sommer, „Sealpool sood“ - Menu
Kodune ajalugu. Sommeri seni mahukaim proosaraamat jutustab tema noorusaastatest Jämejalal ja Viljandis Paalalinnas. Teoses on eraldi sektorid pealkirjaga «Raskemeelsuse tsoon», valged tähed mustal pinnal nagu nõiapiiblis. Ühest küljest raske materjal, teisalt pole vist üheski tema teoses olnud nii palju huumorit kui siin.

Igor Kotjuh

kirjanik

Marek Tamm, "Hiiglaste õlgadel"

Nauditav intellektuaalne esseistika.

David Grossman, "Maailma otsa"

Iisraeli kirjaniku mastaapne teos, mille keskmes on sõda, hirm ja sellest põgenemine. Raamat inimlikkusest.

Hasso Krull, "Kui kivid olid pehmed"

Ootasin seda raamatut 2013. aasta sügisest, kui autor esitles festivalil Hullunud Tartu katkendeid käsikirjast. Raamatul on mitu voorust: mõtlemine lugude kaupa, erinevate luulevormide virtuosne kasutamine ja muidugi keel - sellist ilusat ja puhast eesti keelt luules annab otsida.

Konstantinos Kavafis, "Kogutud luuletused"

Carolina Pihelgase hiiglasuur töö - tõlked, kommentaarid, saatesõna - võimaldab lõplikult kodustada kogu Kavafise luulet.

Erinevad autorid, lühikeste proosatekstide kogud: Jan Kaus "Tallinna kaart", Janar Ala "Ekraanirituaalid", Kim Thúy "Ru"

Tuglase preemia laureaatide novellikogud: Urmas Vadi "Kuidas me kõik reas niimoodi läheme", Kätlin Kaldmaa "Väike terav nuga", Maarja Kangro "Hüppa tulle".

Samuti ei saa jätta mainimata selle aasta vähemalt paar olulist eesti romaani, milleks on Jan Kausi "Ma olen elus" ja Andrei Ivanovi "Bizarre" ning tagatupuks meeldivat üllatust luules - Jürgen Rooste luulekogu "Suur sume, suur tume", mis paelus oma mõtlikkuse ja lihtsate elurõõmude väärtustamisega.

Jürgen Rooste

luuletaja ja kultuuriajakirjanik

Patti Smithi "Kõigest lapsed" (tõlkinud Martin Rünk) ja Smithi külaskäik Eestisse oli üks inimlik puudutus, üks oluline sündmus -- ma pole küll Smithi eesti keeles lugend, ei oska tõlke kohta kosta, aga ikka on see vast üks aasta olulisim tõlge... Ja kindlasti ka ilukirjandus, küll autobiograafiline, aga kirjutet tõesti nagu romaan. Õrna vaimuga raamat inimkonna olulistest aastatest, romantilise avangardi taastulemisest ja pungi sünnist ja luulestkuisellisest...

Maurice Blanchoti "Kirjandus ja õigus surmale" (tõlkinud Anti Saar) on teine säärane -- mittepärislõpuni ilukirjandus -- filosoofia, esseistika, vahepääl proosa, haarava stiiliga ja süvitsi kulgev ... Nüüd aastalõpueel ilmus Leszek Kolakowski "Revolutsioon kui ilus haigus" (tõlkinud Hendrik Lindepuu), ta asjad on mulle alati meeldind, üks olulisem filosoof mu jaoks, aga ma pole seda veel lugend, lihtsalt, see on järgmine. Ja ükstaskõik, mis Lindepuu tõlgib, see on kuld.

Aasta olulisemate mittepärisraamatute hulka kuulub Varro Vooglaiu "Kuidas ära tunda homoliikumise valed ja need ümber lükata", märgilisim teos. Lugesime koos Kaur Riismaa ja Ivar Sillaga sellest hiljuti lõike ette luuleõhtul ja see andis tõelise võõritusmomendi: esiteks on tegu jampsliku, paranoilise, pea sürrealistliku luulega, teisalt on see oluline märk sellest, milliste inimestega koos elame, kui veidraks on väändund väike vihane maailm ja tema enesekuvand. Aasta hoiatusromaan, millel on enim lugejaid. Ainult see autoripositsioon, eks, see teeb muret... Ja see, kui paljud loevad toda realistliku maailmamanuaalin, ja elavad kaasa. Pani küsima aluspõhimõtete järgi: kas ja miks ja millises Eestis ma ikka üldse elan, tahan elada?

Peeter Sauteri "Koer ostab kassitoitu" on küll mulle hingelähedane asi, sest olin ka tolle valmimisprotsessi juures veidi, aga see on ka ouline. Sauter kirjutab toda asja meelega luules ja luulena, siin on vaks vahet, see ei ole lühikesteks ridadeks saand proosa, kuigi seda võiks nii interpreteerida. Autori selge valik on olnud mitteproosa, luule, värss on kõneakt, ütlemisviis, see on võluv. Natuke sarnastel põhjustel: Kaur Riismaa "Teekond päeva lõppu" oli ka mulle juba käsikirjana tuttav ja on ta üks tundlikum tekstikogu üldse ... ja Kaur on juba iseenesest siuke tundlik loomake. Tema teekond praegu näikse olevat ristivastupidine Sauterile (väljendusvahendite otsimises).

Tõnis Vilu "Ilma" on sünge poeem, terviklik ja ilus ulg, postapokalüptiline kulgemine ilma kohal, palleüksimaailmasmiseioleginiitore. Ja just ilmus Hasso Krulli poeem, tsükkel, eepos (mistahes) "Kui kivid olid veel pehmed", aga ma olen seda lugend veel vaid Vikerkaare ja Loomingu avaldet fragmentidest, see meeldib mulle juba ette väga, lihtsalt pole raha olnud, et osta ...

Enim säärast paganselleraamatuolekstahtnudisekirjutada-tunnet ja äratundmisrõõmu (-lusti, -iha, -kirge, -palavikku...) pakkus Jan Kausi "Tallinna kaart" (tal ilmus tänavu nii mitu raamatut, et see loob teistsuguse fooni, Kaus pole üldse säärast grafomaani-tüüpi muidu, lihtsalt teda tuli nüüd korraga rohkem lugeda), see kummaline miniatuuridest armastuskirjakett, väga poeetiline ja puudutav proosaluule, see andis kulgemise ja olemise ruumi, tunde, kandis mind lugejana.

Kausi raamat olekski mulle aasta lähim nahale, aga tegelikult ma lugesin ja kandsin kõige enam kaasas raamatut "kes kardab sveta grigorjevat", selle lõhn, sellest kasvav olemistunne, olemasolemistunne... Ja muide, kirjanduslik diskussioon läks ka kõige enam edasi 2013 ilmunud raamatutega: Grigorjeva, Kurvitza ja Mikita raamatud on sel aastal enim kõneainet pakkund, nende kõrval ehk veel Kiwa koostatud "Olematute raamatute antoloogia", aga selle kirju kompoti ambitsioon oli palju suurem kui kirjanduslik mõnu, mis ta pakkus... Üldse, mu jaoks on ühe olulisema lugemiskogemusena tänavusest kindlasti meeles eesti kultuurikriitika kui selline, ja pettumus selles, kui palju meil kirjutatakse tühikäigul, sisu ja kireta jama. Mudaguglungid ei ole kadund, nad võimutsevad lausa...

Valner Valme

kultuur.err.ee vastutav toimetaja

Umberto Eco „Foucault’ pendel” (tõlkinud Mailis Põld) - Varrak. Olin seda aastaid eesti keelde oodanud, tuli, ei pettunud, vapustav. Tõlge-toimetamine ka tasemel ja.

Lauri Sommeri „Sealpool sood“. Kunagine naabermajamees Lauri pani kaante vahele ka minu noorpõlve aja- ja kohavaimu. Ilus, sügav, peen.

Elena Ferrante "Üksilduse päevad" (tõlkinud Tiina Randviir) - Varrak, Moodne Aeg. Lausa õõvastavalt aus sissevaade ühe naise üksikuks jäämisse, rabav psühholoogiline romaan.

J. G. Ballard, "Päikese impeerium" (tõlkinud Olavi Teppan)- Koolibri, Ajavaim. Olles näinud Spielbergi päris õnnestunud filmi, raamat on veel kõvasti parem. Painav teos, mis tekitab kaastunnet peategelasest poisi vastu eriti tänu väikse inimese äärmise vapruse kirjeldamisele. Annab välja mõelda sellist karakterit, ning peab jätkuma ämbritega inimlikkust asetada selline liigutav tegelane nii jälkidesse oludesse.

Jean-François Lyotard “Postmodernsusest lastele” (tõlkinud Mirjam Lepikult, saatesõna Rein Raud). - Tallinna Ülikooli kirjastus. Hea on end lapsena tunda ja targemaks saada. Keelefilosoofia ja postmodernsus on huvitavad alad ikka, kui aeg-ajalt süveneda, siinkohal on aga tähtis autori positsioon, kuidas ta asjadest räägib.

Tõnu Pedaru,

kultuur.err.ee toimetaja

Kõige rohkem headmeelt tegid muidugi Tallinna Ülikooli Kirjastuse eri sarjades ilmunud asjad, millest enamus tuleb varem või hiljem läbi lugeda ja teatud osaga olen enam-vähem juba lõpusirgel.

Osa tekste, näiteks Deleuze'i – Guattari “Mis on filosoofia”, olid kunagi osaliselt loetud võõrkeeles, aga lihtsalt uskumatult tore, et nüüd on need kõik maakeeles olemas – Lyotard, Debord jt. Praegu puselen Kurt Rudolphi “Gnoosise” kallal. Eraldi tooks välja veel kirjastuse poolt kevadel üllitatud Krista Kodrese Tallinna visuaalkultuuri käsitleva teose “Esitledes iseend.”

 Ajalugu ja Tallinna ajalugu on olnud jätkuvalt ikka huviobjetiks, seega ka Linnaarhiivi väljastatud “Tallinna ajaloo lugemik” oli tore asi, aga arhitektuurimuuseumi “Tallinna puitarhitektuuri” olen väljamaa sõpradelegi lähetanud.

Tallinnaga seotud mälestused võtan ka alati ette, sel aastal vanahärra Ülo Stööri kaks paksu köidet ülestähendusiIlmamaalt. Või EKSA üllitatud Toomas Haugi ja Leonhard Lapini mälestused. Esimese “Mööda Koidu tänavat” täna Uue Maailmana tuntud kandi kohavaimu peene kirjeldusega ja teise, tugeva erootikaga pikitud mälestuste ja linnalegendide kogumiku “Siintallinn”. Üsnagi teistmoodi huvitav lugemine oli Jan Kausi “Tallinna kaart”.

Ajalooraamatuid oli palju, aga näiteks Imelise Ajaloo “Ustav timukas” on huvitav mitte vaid ajaloolises plaanis ja et annab aimu, milline võis olla hukkamiste ja karituste teema samal ajal Eestis, vaid pigem inimlikust aspektist.

Kui veel lisada võõrkeeles läbi võetud teosed, ei tundugi enam väga piinlik, et taas ei jäänud eesti ilukirjandusele eriti aega. Kaplinski “Jutud” ja Kivirähki “Suure tõllu” tahaks nüüd pühade aegu siiski läbi lapata.