Stepan Karja "Käbi ja känd" on minu viimase aja suurim lugemiselamus. Tõsi, ega ma mingi väga innukas eesti kirjanduse jälgija pole küll kunagi olnud, lapsena sai kõik kodumaine kõrvale visatud, kuna see oli puhas propaganda ja ma sain isast ja emast aru, et sellist pahna pole mõtet lugeda, parem vaadata itaalia filme ja lugeda prantsuse kirjanikke. Suure hooga jäi isegi Tammsaare lektüürist välja. See lapsepõlvest saadud harjumus on mind ka hiljem saatnud ja kummitama jäänudki.

Nojah, oleks ma teadnud, et peale "Käbi ja kännu" on veel kaks teost, teadupärast samuti autobiograafilist, "Eelkoolid" ja "Prokrustese sängis", oleks vast need enne läbi lugenud. Aga ma usun, et see, mis nüüd ütelda tahan, käib ka nonde kohta sama hästi.

Igasugust teksti, sealhulgas ka mälestusi, võib kirjutada kahel vormilis-sisulisel moel: minevikus või olevikus. Minevikuga on klaar, seal on kõik selge, kõik on olnu. Nii on kirjutatud vist enamik mälestusi. Mis oli, see oli. Kuid võib kirjutada ka nii, et see, mis oli, ON. See viis on intensiivsem. Filosoofid ütleks selle kohta immanents. On küll täiesti ilmne, et sellise teose autoril peab olema eriline anne laskuda tagasi lapsepõlve – parem vist öelda "tõusta".

Baudelaire on selle kohta imekenasti öelnud: "Imelises tundlikkuses mõõtmatuseni avardatud iga tühisem lapsepõlve mure, iga väiksemgi rõõm saab hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule, ilma et see ise seda ette teaks." Paljulugenud Tammsaare pani selle "Tõe ja õiguse" motoks ja see ilmus esitrüki tiitellehel, hilisemates väljaannetes aga enam mitte. Miks? Keegi võiks loobumise tagapõhja valgustada. Muidu jääb vägisi mulje, nagu seisaks see seal senimaani.

Tundub, nagu ei tahaks autor, korra jälle lapsepõlve sukeldunud (miks küll uppumine mäletamisega paremini keelde nakkub?), sealt enam väevõimugagi välja tulla. Kodutoast lahkumine näib olevat nii ilmvõimatu, et sinna jäämiseks otsitakse igasugu ettekäändeid, alates karjalapse vaevalisest ärkamisest, aknast välja vahtimisest, selle nimel lastakse isegi omaenda isal, tollel tüüpkännul, iseennast mööda tuba taga ajada ning nahatäie eest ahju peale hüpata, kuhu pikemgi piits ei ulata.

Süüakse aeglaselt, iga suutäit suus sulada lastes ja nii saame meie tuttavaks iga lauanaastu ja sinna sisse löödud naelapeagagi. Mõistagi ei aja ma näpuga järge, pealegi toimub mäletamine mitte niivõrd süsteemselt, vaid eelkõige just ruumiga piiratult. Niipea kui teise kohta saadakse või saabutakse, näiteks kooli, hakatakse ka seal kohe ruumijoonisega pihta ja nii avaneb otse meie silme all tilluke setu kool, kus on kuus klassi ühes toas koos ja direktor istub viimases pingis ja helistab vasest kella. Ja ega see riikki, Setustan, palju suurem pole. Ta saab siis läbi, kui poiss isaga koos tema ükskord läbi saab käidud, taredes kauba maha müüdud, mitte enne, kui kool läbi ja isa surnud, paar koolikaaslast lisaks, lõpnud obestest rääkimata. Tõesti, tõesti, üks imearmas rännutee on see! Tooks tõestuseks, tunnistuseks ka miskit? Või pole mõtet? Siis võiks ju terve raamatu ümber kirjutada. Nii nagu Tolstoi ükskord ütles neile, kes tema käest küsisid, mis on tema teose mõte. Lugege uuesti läbi, jätke meelde iga koma ja karjuge, kui näete seda, mida mina pole näinud!

"Kullakallis /kooliõpetaja/ toimetab ikka samamoodi, nagu nägin esimestel koolipäevadel, ning hüüet: „Oi, jooksevad ja vaarastavad – tarvis kell anda!“, olen täna kuulnud vist juba kolm korda – ikka juhtub, et ta hakkab pinkide ees seisva laua peale pandud pabereid uurima ega märka tükk aega heita pilku klassitoa kaugemasse nurka, kus asub raamatukapp – mõnikord uks poikvel - , siis äkki ehmub, köhmib kapi juurde, lööb kõigepealt kapiukse laksuga kinni ning keerab võtitki." (lk 30)

Selle näite varal on vast kinnitust leidnud ruumis viibimise lumm ja luum.

Nii nagu lapsed omavahel nügivad ja küünarnukkidega togivad ja muidugi ka kaklevad, vahel vereni välja, nii on omavahel võitluses ka keeled. Põhitähtis on muidugi setu keel. Seda saab rääkida ainult vahetunnis. Keelkähmlusi on kirjeldatud pikalt ja pidevalt, kuid mitte kunagi kurjalt. Ikka on võimalus käskudest-keeldudest kõrvale hiilida, seda soodustavad õpetajad ise. Setu keel tundub olevat sedavõrd eriline, et teda ei lasta puudutada ega eesti keelde ümber tõlkida. Seevastu vähesed venekeelsed sõnad on kõik joonealuses kohusetundlikult tõlgitud. On küll võimalik setusõnu kõvasti lugeda, kohe saad enamast aru. Aga mitte kõigest! Mul tekkis suur huvi selle vastu, kuidas need sõnad küll tekkida võisid – nagu oleks, ja ei oleks ka! Sellist avarust eesti keeles küll pole. Nii kui rääkima hakkad, kohe on poeesia platsis. Olen seda ka varem mõne hea sõbra najal kogenud, ja nüüd ka valjult lugedes, kuid ikka mõistmisega hätta jäädes!

Vene keel, tundub mulle, on raamatus rohkem naljanumber. Sellest saab üle, nagu ka konstitutsioonist, mille totrus ja mittekehtivus, mittetõsidus saab selgeks juba esimesel lugemisel. Ei tea, miks peaks "mäslema" kirjutama ühe essuga, kui üteldakse kahega ja kui ütlejaks on veel takkapihta õpetaja ise? See on nii raske asi, et ei mahu ei südamesse ega pähe kuidagi ära.

Raamatu peategelaseks on poiss nimega Paul Võsonurm – üks täht ja kohe teine keel! Või Vass`o – piisab vähemastki, komastki. Ta on erakordselt tähelepanelik, ta peab teadma, mida ja kuidas öelda, kas valetada või tõtt rääkida (venna päästmiseks, lk 97) ja mis nägu selle juures pähe teha. Või kui tahad plikadele meeldida?

Alul isa nagu kõige tähtsam polegi, aga mida edasi, seda tähtsamaks too pooltõbine papi saab. Pealkiri saab kinnitust.

Ühel stseenil tahaksin veel peatuda. Paulil on liiga pikad juuksed. Biitleid siis veel polnud, aga juuksed olid ja need käisid närvidele nii kodustele kui õpetajatele. No ja siis võtavadki õpetajad asja ette ja ajavad Paulil kukla paljaks. Mulle meenus seda lugedes vahejuhtum Tartus, kus jaanipäeval üks "karvane" kellegi lihtkodaniku noaga ära tappis. See võis olla seitsmekümnendate alguses. Järgmisel päeval ilmus Edasis artikkel, milles anti mõista, et "pikad juuksed, lühike aru". Mille peale pööbel läks marru. Läksid käiku käärid, meid tõmmati tagahoovidesse ja tehti sälgud juustesse. Miilits vaatas pealt, ju nad olid sellega nõus, mis artiklis öeldi.

Mul on selle artikli kirjutaja millegipärast meelest läinud. Kes see küll olla võis?