Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Arvustus: Setumaa, sõda, lapsepõlv

Stepan Karja
Stepan Karja Autor/allikas: PM/Scanpix

Uus raamat

Stepan Karja
"Eelkoolid"
Ilmamaa
536 lk.

Klarksone Joor'ma om kõnõlnu, et taad autojuttõ om õks väega prosta kiroda, katesasatta sõnna aat, mis päähe tulõ, viimedse kats satta kõnelet, koes ta kõk om seodu kute silindre ja sihenpürskeka.

Tõlge: Jeremy Clarkson on öelnud, et autojuttu on väga lihtne kirjutada, 800 sõna ajad, mis pähe tuleb, viimased 200 seletad, kuidas see on seotud kuue silindri ja sissepritsega.

Eks ta nii ole raamatutega kah. Niisiis, ärgu pandagu pahaks, jälle kord alustatakse eiteakust ja loodetavasti jõutakse ikka teose rappimiseni ka.

Täpsemalt, eiteakellest ehk autorist. Onu Stepan nimelt ei ole võõras inimene. Ema-isa kaasvõitleja vanadest Edasi päevadest. Oli sihuke ajaleht Tartus. Enne kui meelest läheb, tuleks veel ära märkida, et Stepan tuleb hääldada mitte vene moodi Stepann vaid rõhuga esimesel silbil.

Sest onu Stepan on setu nagu minagi. Peräseto ütles ema, otse keset Setumaad peri, meie oleme seal veerekese pääl rohkem. Kuna setud on raevukalt õigeusklikud, siis ongi meil tavateadvuse järgi koledad vene eesnimed, mille peale me nohiseme ja väidame, et need on ausad pühakute nimed ja üldse, Stepan on setu keeli Tepo, Jüri on Joorka jne.

Mispärast onu Stepanile kohe etteheide: mõtsigude (mittesetude) tarbeks oleks võinud lõppu väiksed sõnaseletused panna, ne ulli saava'i jo määnekid arvo. Ega jää uskuma, et tõepoolest, Okse on naisterahva nimi. Näe, jõutigi ikka raamatu endani, varem kui kavatsetud.

Onu Stepan on endale nimeks pannud Paul, mis on kõige levinum setu mehenimi, ja jutustab Setumaa elust viimase sõja algupoole läbi lapse. Mis on kõva julgustükk, lapsed, see on ju täiesti võõras, omapäraste arusaamade ja maailmavaatega hõim, kuni nad suureks kasvavad. Aga lugupeetav saab hakkama, hiilgavalt saab hakkama. Umbes täpselt sedamoodi nad mõtlevadki, nii palju kui ise mäletatakse. Igatahes usud.

Eriline võlu, et kuigi kirjeldatakse lihsat külaelu, kus ilmamuutus on juba sündmus, sõnaga, peaks olema parajalt igav jutt, on raamatus sees pinge ja põnevus. Ise ka imestad, no mis seal siis juhtub, midagi ju ei juhtu, aga enamvähem närid ikka küüsi – mis saab edasi? Kas metsavend saadakse kätte, kas konstaabel tuleb nuuskima, kes saab külavanemaks, kas lubatud vildid ikka tuuakse. Tühine, aga nii osavalt kirja pandud.

Nii et onu Stepan, ära närvelda, Sa oled väga hea raamatu kirjutanud, mu ema ootab kurjalt lugemisjärjekorras ja toriseb, et too juba ära, ma tahan ka.

Kuigi ma ei uskunud näärivana juba siis, kui Sina seda mulle tegemas käisid, heh.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: