Kirjastus Varrak on avaldanud üheteistkümnenda Lois McMaster Bujoldi ulmeromaani, mille tagakaanel sedastatakse, et tegu on Vorkosigani saaga ühe lihvituma teosega.

Sellega võib nõustuda küll ning ütlen kohe etteruttavalt ära, et kui olen enam-vähem iga McMaster Bujoldi raamatu puhul avaldanud arvamust, et see võiks sobida ka neile lugejaile, kes pole seni ulmekirjanduse vastu huvi tundnud, siis "Kodune sõda" on lausa musternäidis sellest, kuhu ulme võib minna.

Ingliskeelsest Wikipediast võib lugeda, et lugude sisemise loogika järgi on tegu kolmeteistkümnenda raamatuga, aga pean ausalt ütlema, et mul on arvestus pisut sassis, sest eesti keeles on kolm lühemat Vorkosigani sarja lugu – "Leinamäed", "Labürint" ja "Lõputuse piirid" – pandud ühtede kaante vahele ning avaldatud pealkirja all "Lõputuse piirid". Vaadates aga värske raamatu lõppu lisatud kronoloogiat, võib ka öelda, et "Kodune sõda" on hoopis kuueteistkümnes romaan sarjast.

Kuid see pole ka eriti oluline – kel tõesti kogu Lois McMaster Bujoldi Vorkosigani saaga vastu huvi, sellel soovitan lugeda neid selles järjekorras, nagu kirjastus Varrak on raamatud avaldanud ja kõik läheb õigesti.

Või – teine võimalus on hüpata sisse kõrvalt ja lugedagi alustuseks värskeimat romaani. Ära tasub see end kindlasti. Militaarulme asemel, mida kujutavad endast eriti sarja esimesed raamatud, satub lugeja siin kohe armuintriigide võrku, nii et kui "Kodune sõda" üleüldse midagi meenutab, siis võib-olla kaudselt Tolstoi "Sõja ja rahu" teist osa, sest siingi on sõda ja poliitika tagaplaanil ning mitte üks tegelane, vaid terve tegelaste plejaad peab toime tulema oma armuasjadega. Muide, raamatu ingliskeelsel originaalil on ka alapealkiri: A Comedy of Biology and Manners ehk "Bioloogia ja kommete komöödia".

Ja tõesti – nalja siin saab. Kuid muidugi ei puudu romaanist poliitika ning peategelane Miles Vorkosigan peabki "Koduses sõjas" teoses täitma kohust keiserliku audiitorina, lahendades keerulisi, poliitiliselt tuleohtlikke, aga õnneks ka humoorikaid krahvitiitlite pärimisküsimusi. Kuid nagu McMaster Bujoldile omane, on liine ja kihistusi mitu. Väga raske on ka pärast raamatu läbilugemist öelda, milline neist nüüd oli peamine või kandev: kas teose komödiantlik kihistus või poliitilised intrigiid või hoopis perekonnalugu? Liiati põimuvad nad kõik lõpuks ja teevad seda üsna ootamatul, kuigi võib-olla mõne karmimate ulmeseikluste sõbra jaoks magusal moel.

Aga üks muinasjutt peabki lõppema ilusti. Vähemalt üldjoontes – sest kuidas muidu saaks seiklused jätkuda? Aga nad jätkuvad, see on teada. Praeguse seisuga on Vorkosigani saaga teoste eesti keeles avaldamine jõudnud kahe kolmandiku peale, kuid see on vaid hetkeseis – praegu 68aastane Lois McMaster Bujold pole kirjutamist lõpetanud ning sarja kõige värskem teos ilmus inglise keeles tänavu mais.