Malle Salupere: kui mul oleks võlukepike, siis kaotaksin eestlaste omavahelise tigetsemise ({{commentsTotal}})

Malle Salupere
Malle Salupere Autor/allikas: Kristjan Teedema/ PM/Scanpix

Kultuurkapitali aastapreemiate jagamisel sai peapreemia kirjanduse valdkonnas Malle Salupere raamatu "Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel" eest. Küsisin võitjalt, kui hästi Koidula elu kaante vahele mahtus ja miks me enne seda raamatut Koidulast tegelikult tuhkagi ei teadnud.

Kõigepealt palju õnne, Malle Salupere! Ütlesite ennist telefonis, et preemia tuli üllatusena. Seda on võitjatelt alati sümpaatne kuulda, aga te tundusite olevat täiesti siiras. Pidite ju ikka arvama, et põhjalik teos meie ühest rahvuskangelasest teatud tähelepanu pälvib? 

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis  ma loomulikult uskusin, et see töö peaks midagi väärt olema, aga et mul on teatud ettekujutus žüriide tööst ja oma mainest mõne kultuuriinimese silmis1, siis olin pigem valmis “Ojasoo-efektiks”. Tõeliselt sümpaatsed ja ootamatud on olnud mõned lugejakirjad tundmatutelt inimestelt, kuna üliharva juhtub, et keegi viitsib heast peast hakata tänu või vaimustust avaldama. Tunnustus on alati ja igas eas tiivustav. Olen väga tänulik.

Andrus Kivirähk ütles "Kirjandusministeeriumi" saates, et me ei tea Koidulast tuhkagi ja alles Malle Salupere raamat toob selle teadmise. Mis te sellest arvate, kuidas on eestlaste Koidula-teadmistega? Kas Koidulat on alahinnatud? 

Alahindamine pole vahest see sõna. Raamat lõpeb lausega, et selles on püütud Koidula varjust välja tuua. Nagu end varjav ööbik, püüdis temagi ise tegutseda võimalikult märkamatuna ühiskonnas, kus mistahes avalikku tegevust peeti naisterahvale sobimatuks või koguni häbistavaks.

Piinlik muidugi, et uurijate poolel on poolteist sajandit selle kuvandiga lepitud ega ole tahetud märgata tema tegelikku juhi- ja eestvedaja rolli koos isaga Eesti Postimehe toimetamisel ja kõigi ärkamisaja ürituste korraldamisel, mille tulemusel maarahvast sai eesti rahvas, kelle tulevases iseseisvuses Koidula oli veendunud juba 1869. aastal, nagu ta Kreutzwaldile pärast laulupidu kirjutas.

Sellepärast püüdsingi luua võimalikult laiemat panoraampilti ja näidata, kuipalju kõrgemal see noor tüdruk oma ajast ja ümbrusest oli.

Nagu isegi ütlete ja raamat välja toob, Lydia Koidulal oli meeste maailmas selgelt raske. Tänapäeval on suundumus õppes, kaadripoliitikas, ka käitumises sooneutraalsusele. Muidugi ei tohiks naised meestest madalamat palka saada, aga uksest sisse lasen ikka naised ees. Jaburaks ei tohiks minna ühegi asjaga. Mida teie sooneutraalsusest arvate? 

“Jabur” on just õige sõna. Juba Lõssenko teeside läbikukkumine (me ei oota looduselt armuande, meie ülesanne on neid võtta!) pidanuks feministidest uuslõssenkiste hoiatama, et loodust vägistada ei saa. Mees- ja naissugu taime- ja loomariigis on olemas selleks, et elu meie planeedil kestaks.

Inimühiskonnas viiks vastastikune samastumine loogilise kollapsini, aga sooneutralistid ei suuda ju oma teese lõpuni mõelda. Mis teha, kui pähe mahub üks mõte korraga!

"Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel" annab konteksti kaudu pildi tervest ajastust, samas see kontekst teeb Koidula inimlikuks ja arusaadavaks. Kas avastasite töö käigus tema elus või loomingus midagi sellist, mis teid ennastki üllatas? 

Päris üllatavat vast mitte, aga võib öelda, et töö käigus kasvas ta ise ja tema tähendus kogu aeg, ja on huvitav, et vähemalt elu teisel poolel oli ta oma rollist ka ise täiesti teadlik.

Kuidas te ise Koidulast kõike teate ja kui mahukas töö oli raamatu ettevalmistus? 

Kui inimene on juba nii vana, 87, siis on elu jooksul juuste alla ühtteist kogunenud. Mitmeid Koidula luuletusi teadsin peast juba kooli astudes, ka “Tähelend” oli meil kodus olemas ja loetud.

Tõsisemalt hakkasin temast huvituma kaheksakümnendatel Ajalooarhiivis töötades, kui otsustasin kirikuraamatute abil kontrollida tema väidet oma täiseesti päritolust. Nii selgus Koidula 150. sünniaastapäevaks 1993, et tal oligi õigus: ka tema ema oli eestlane.

Sealt hakkas hargnema rängalt laimatud Jannseni teema ja 2006. aastal ilmus monograafia “Postipapa”. Jälle tekkis hulgaliselt nii-öelda kõrvalist ja varem käsitlemata materjali, nii et tundus hädavajalik ka see avalikkuse ette tuua. Paar edukat vastavateemalist artiklit andsid julgust täisbiograafia välja pakkuda. Kirjastusel on olnud pikka meelt, sest mitmesugustel põhjustel kulus lepingu sõlmimisest raamatu ilmumiseni üle nelja aasta.

Neli aastat sellise teose jaoks tundub ju pigem vähe? Kuidas tööprotsess välja nägi? Kõigepealt materjali kogumine, või hakkasite kohe joonelt algusest tulema?

Võib öelda, et see oli rohkem materjali kokkupanemine ja kirjutamine, kuna olin ju teemaga tegelenud juba veerand sajandit, avaldanud tosinajagu artiklit ärkamisaja teemadel ja tegelastest ning Jannseni monograafia. Päris uut materjali sain Peterburi arhiividest kolmenädalase sealviibimise ajal, kus õnnestus muuhulgas tuvastada Koidula viimase näidendi “Kosjaviinad” originaalkäsikiri. Senituntud tekstikoopias puudub enamus mahukaid saksakeelseid remarke, mistõttu tekst ja misanstseenid on paiguti loogiliselt arusaamatud, ja on arvatud, et näidend jäi lõpuni viimistlemata.

Kas kultuurkapitali peapreemia muudab teie elus midagi? 

See tuli õigel hetkel, sest olin just paigutanud hooldekoju oma Alzheimeriga abikaasa, kellest jõud enam üle ei käinud. 900-eurone kuutasu neelanuks meie mõlema pensioni. Kolm tütart on muidugi valmis aitama, aga keegi pole rikas, ja kõigil on ka lapsed. Nüüd saame kõik lahedamalt hingata.

Mis tööd on teil praegu või järgmisena käsil? 

Tulin tagasi vene kultuuriloo juurde ja koostan Ilmamaa jaoks kogumikku vene kirjanikust-ajakirjanikust ning Karlova mõisnikust, tartlasest Faddei Bulgarinist (1789-1859), kellesse nii kaasaegsete kui järelpõlvede suhtumine on olnud sama tänamatu ja ülekohtune kui meie Postipapasse.

Teie kui vene kultuuri asjatundja, kuidas on läinud meil integratsioon, või kuidas see toimuma peaks?

See on valus ja ärritav küsimus. Taasiseseisvumisest peale on kulutatud arutul hulgal miljoneid muulaste integreerimiseks. Kõik need on kadunud tundmatutesse mutiaukudesse või kilekottidesse. Kuigi eesti keele omandamine on kuulutatud integreerimise põhieesmärgiks, pole meil ka täna ei korralikke eesti keele õpikuid, metoodikaid ega õpetajate kaadreid. Vene koolides peavad venelastest õpetajad purssima eesti keeles õpetada matemaatikat, loodusteadusi ja muud, ise pidevalt hirmul Tema Kõrguse Keeleinspektsiooni ees.

See on vaid pool häda. Peamine on see, et algusest peale on absoluutselt eiratud inimpsüühikat ja sotsioloogia alustõdesid. Laulva revolutsiooni ajal, mil ka enamus muulasi hääletas Eesti iseseisvuse poolt ja oli valmis koostööks, oli olemas suurepärane stardipositsioon tõeliseks integratsiooniks.

See on hävitatud okupandi- ja tiblaretoorikaga, hallide ehk tulnuka, aliens, passidega ja pideva halvustamisega “miks nad meie keelt ei oska ja miks nad ära ei lähe”.

On väljaspool kahtlust, et kaks kolmandikku eestlasi ei saaks hakkama kõrgema B1 taseme eesti keele eksamiga, vaadake nõudeid KI kodulehelt! Aga kui mõni pedagoog või ametnik pole seda läbinud, sõimatakse teda kohe umbkeelseks.

Kõige sellega tekitatud psüühiline tõrge takistab nii keeleõppimist kui vastastikust lähenemist. Ja ometi vajame kõiki inimesi, kes Eestit oma kodumaaks peavad ning ajadeski ei lahku. Aga see teema on lõputu.

Kas Narva kultuuripealinna kandidatuur võiks muuta suhtumist Ida-Virumaasse ja tuua piirilinna särtsu juurde?

Narva kultuuripealinna kandidatuur on suurepärane algatus, kuigi mina eluaegse tartlasena, lapsepõlv ja Siber maha arvatud, pigem pooldan ligi tuhande aasta eest kirjutatud ajaloo lehekülgedele ilmunud nooruse ja heade mõtete linna.

Vahest oleks parim lahendus teha algusest peale linnade vahel koostööd meie kauni ja rikka maa ja rahva ning selle ajaloo ja kultuuri tutvustamiseks. Meil on paljugi seda, mille poolest me oleme tõeliselt ja heas mõttes ainulaadsed maailmas, aga seni oleme püüdnud silma paista pigem peksupoistena ehk meile tehtud ülekohtu kirjeldustega.

Juubel on rõõmus sündmus, aga riigi sajas sünnipäev on ka hetk järelemõtlemiseks ja tulevikuvaateks. Kui saaksite riigis mingit ühte asja muuta, siis mis see oleks?

Siin on kaks varianti. Kui mul oleks võlukepike, siis kaotaksin eestlaste omavahelise tigetsemise, isekuse ja kadeduse. Näib aga, et see on liiga sügaval loomuses. Juba papa Jannsen kurtis 1857. aastal, et eestlased paistavad teiste rahvaste seas silma selle poolest, et nemad “ei armasta oma suguvendi, vaid purelevad alati nagu koerad”.

Kolmekümnendatel aastatel, ammu enne nõukogude võimu, millega meil tänapäeval kõike negatiivset vabandatakse, on samast nähtusest ärkamisaja näiteid kasutades kirjutanud Oskar Loorits.

Ameerikast naasnud Toomas Hendrik Ilves küsis Postimehe üleleheküljekolumnis jahmunult: “Miks me oleme tigedad?” Paistab, et pärast ta harjus ära.

Kahjuks takistab seesama omadus: ise midagi ei tee, aga teistel ka punkte või hääli teenida ei lase, ka neid muutusi, mis on reaalselt teostatavad. Mina alustaksin inimeste toimetulekust ja sellega seoses Euroopa sotsiaalharta 4. ehk palgaparagrahvi täies mahus ratifitseerimisest ning kohustuslikust täitmisest.

Artiklis 4 – Õigus saada õiglast töötasu – on ratifitseerimata punkt 1, mis kohustab “tunnustama töötajate õigust saada niisugust töötasu, mis tagab neile ja nende perekondadele inimväärse elatustaseme.“

Just selle väljajätmisega põlistati eestlaste valdava enamuse masendav vaesus. Minister Nestor ütles Sotsiaalharta 2001. aastal, Euroliitu pääsemise nimel, ratifitseerimisel, et see õigus on Eesti põhiseadusega tagatud, aga ratifitseerimise korral võib Euroopa Liit selle täitmist kontrollida, milleks me pole valmis.

Kas me pole oma PS täitmiseks ikka veel valmis? Juba mitmed suurettevõtjad ja majandusinimesed on väitnud, et hea tahte korral on tuhandeeurone miinimumpalk täiesti teostatav, võimaldaks omakorda elavdada käivet ja tõsta riigi suurimate maksutulude - sotsiaalmaksu ja käibemaksu laekumist, seega ka pensione suurendada. Toimetulevad inimesed on eluga rahul, ei kipu kodumaalt lahkuma ja julgevad lapsigi saada. Võibolla siis eesti rahvas ei suregi lähiajal välja ja meie rahvuslikule autogenotsiidile (dr Heino Noore termin) lükatakse riiv ette?

Alati on nii, et kes tahab teha, leiab võimaluse, kes ei taha, leiab põhjenduse.

Hästi öeldud. Lõpetuseks aga: millised raamatud on praegu teie lugemislaual? 

Ilukirjandust jälgin pigem kõrvalt, kaupluses raamatuid sirvides, olen muide kiirlugeja, või retsensioone kuulates-lugedes. Ilmselt on viga minus, kuid midagi erilist pole ette jäänud. Armastan luulet, aga lemmikuteks on pigem klassikud või põlvkonnakaaslased kui moodsad ekshibitsionistid. Enamuse ajast neelab erialane kirjandus ehk käsiloleva teemaga kursisolemine.

Aitäh vastamast ja soovin edu! 



[1] Vt näiteks kommentaari R. Veidemanni Koidula-arvustusele 23. nov. Postimehes.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: