Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest ({{commentsTotal}})

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal
Sokid ja skandaalid. Baltoscandal Autor/allikas: Baltoscandal

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Enamik öö jooksul kogunenud uudistest, mõtte- ja arvamusavaldustest ja kirjadest on ühel või teisel viisil ärritavad ja ma ei räägi mitte sellest, nagu ei saaks ma enda eluga hakkama või tunneksin end läbipõlenu või inimvihkajalikuna. Ei-ei, ma räägin sellest enamasti on vaid natuke kratsivast tundest, justkui ebamugavast särgiõmblusest, mis kraabib naha vastu, tegemata haiget päriselt, küll aga lakkamatult.

Pean nende väikeste ärritajate all silmas kõikvõimalikke skandaale ja skandaalikesi, mis tuima regulaarsusega Eesti elu... ma tahtsin öelda raputavad, aga ei raputa ju. Vaid lihtsalt kerkivad eikuskilt, ärritavad mind ning sumbuvad siis taas. Eikuhugi.

Veel pean silmas kõikvõimalikke ebameeldivusi ja jubedusi, millega uudisajakirjandus meid iga päev ohtrasti kostitab – olgu need liiklussurmad, mingid kurikamehed ja sadistid, lennuõnnetused ja looduskatastroofid, korruptantidest ärimehed või mingis teises ilmas elavad ja sealt arusaamatu sisuga kuid olemuselt ärritavaid sõnumeid edastavad poliitikud.

Rääkimata sellest, kuidas sellele kõigele reageeritakse sotsiaalmeedias või milliseid pseudoteemadele keskendunud lahinguid seal muidu lüüakse. Niisiis, pean silmas meie igapäevast ärritust.

Otsisin tegelikult tükk aega ja kasvava närvilisuse ning ärritusega teemat tänaseks päevakommentaariks. Kuulasin ka kolleegide viimaste päevade ja nädalate jutte, et end kuidagi inspireerida lasta. Päriselt see ei õnnestunud. Või noh, ainult kaudselt. Kuulasin, kuidas kallid kolleegid – räägin tõesti ilma igasuguse irooniata – kommenteerisid üht või teist päevakajalist ja huvitavat teemat, tegid seda valdavalt nõtkelt, asjalikult, mõni lausa suure sõnalise elegantsiga ning närisin ise närviliselt küüsi.

Mõtlesin sellele – kus on see minu teema? Kas peaks rääkima näiteks sellest, et Marju Lepajõe sai üleeile Enn Soosaare nimelise eetilise esseistika auhinna? Palju õnne talle, muide, mul on hea meel, et sai. Või kas mõtisklema mühinal läheneva vabariigi aastapäeva ainetel, nagu on siinsamas rubriigis soovitanud praegu, riigi juubeliaastal teha Kaupo Meiel? Või äkki leiaks mingi kirjanduslähedase teema?

Mida rohkem ma mõtlesin ja mida enam teemasid peast läbi käis, seda rohkem taipasin, et ma ei suuda. Et ma ei leia seda teemat ka sotsiaalmeediast, kus käivad valdavalt mingid ideoloogilised lahingud ja teineteise solvamine või siis näeb pilte ja videosid naljakatest loomadest. Veel sain aru, et seda teemat ei leia ma ajakirjandust lapates – olümpia, pinged siin ja pinged seal, jälle katastroofid, sõjad ja kriisid.

Kas siis tõesti oleks lahendus eskapism? Mingist raamatust huvitava mõttekäigu leidmine ja selle üle heietamine? Muide, katsusingi ärritavad mõtted peast visata, võtsin raamatu ja hakkasin lugema. Ja leidsingi ühe väga hea mõtte, mille üle mõtisklema jäin. Kõlab see nii: „Õnn on seotud mõistusega ja ainult mõistus saab seda ära teenida.” Ei, ma ei hakka ütlema, mis kirjandusteosest see pärineb, sest sain aru, et ma ei hakka sellest rääkima. Miks? Sest olen jätkuvalt ärritunud.

Jah, mille peale? Kõige. Eimillegi. Ja mis on lahendus? Ei olegi. Tean, on inimesi, kes loobuvad sotsiaalmeedia kasutamisest, kes ei vaata ega kuula uudiseid, väldivad telekat ja eelistavad ka kirjandusest vaid klassikalisi tekste. Need inimesed elavad luksuses.

Aga meie, teised? Meie, kes me ei saa elust niimoodi eemale tõmbuda? Mida peame tegema meie, et mitte lasta igapäeva pisiärritustel endast võitu saada? Ütlen ausalt – ma ei tea. Vahel aitab hea seltskond. Vahel raamat. Vahel suurepärane söök. Vahel, mis siin salata, õlu – mulle tõesti meeldib õlu.

Aga ilmselt siia saladus maetud ongi – kõik need retseptid koos ja mitte ükski eraldi. Igaühte natuke, aga mitte ühtegi liiga palju. Sest jah, nagu selles enne tsiteeritud lauses, mille allika ikkagi saladuseks jätan – mitte ainult õnn ei ole seotud mõistusega, vaid ka võime hoiduda ärritumast igapäeva pisiasjade, häirivate mõtteavalduste, masendavate uudiste ja lihtsalt infomüra peale. Seda tuleb endale lihtsalt aegajalt meelde tuletada. Jah, ja juba läkski paremaks. Loodan, et teil samuti. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: