Renate Keerd: Kunst ei ole sport, mis on mõõdetav, kunst on nii paganama suhteline ({{commentsTotal}})

Lavastaja Renate Keerd.
Lavastaja Renate Keerd. Autor/allikas: Gabriela Liivamägi

Lavastaja Renate Keerd pärjati äsja Eesti kultuurkapitali peapreemiaga näitekunsti valdkonnas kui "jõulise isikupärase füüsilis-visuaalse teatripildi looja". Vastne laureaat rääkis ERR kultuuriportaalile muu hulgas tunnustuse vajalikkusest, kunsti eesmärkidest ja loomingulisest täiuslikkusest.

Sind on aastate jooksul mitmetpidi tunnustatud – nüüd tuli veel kultuurkapitali peapreemia. Kuidas tunnustus sinu loomingulisele enesekindlusele mõjub? Kuivõrd seda tunnustust (kunagi) üldse vaja on olnud, et juleda edasi katsetada uute asjadega?

Tunnustus on kahtlemata meeldiv lisaväärtus ja suur au, olen selle eest väga tänulik. Võib ju spekuleerida, et see pole oluline, aga see oleks silmakirjalik. Ent see on oluline ja rõõmustav pigem just inimlikul tasandil. Tänutunne nende inimeste suhtes, kes on pidanud sind selle vääriliseks. Tegelikkuses on ju neid, keda tunnustada võiks, väga palju. Pigem mõtlen sellele, kui raske võib olla züriidel otsustada ja valida välja see üks. Kunst ei ole sport, mis on mõõdetav, see on nii paganama suhteline ja subjektiivne. Seda teadvustades pole ohtu, et hakkad end miskiks eriliseks või väljavalituks pidama. Ükski tunnustus ei tee sind loojana paremaks, ei tõsta kellestki kõrgemale ega anna mingeid tulevikugarante. Samamoodi ei tohi lasta end sellest kuidagi äraspidiselt kammitseda ja soiku jääda. Tuleb aga ajada oma asja, ikka südame ja avatud meelega ja ongi kõik. 

Tegin hiljuti intervjuu Andres Maimikuga ja tema ütles, et tema pole kunagi arvanud, et kunsti eesmärk on välja pakkuda lahendusi. Mis sa sellest mõttest arvad?

Ega ei saagi lahendusi pakkuda. Kunstnikuna peegeldad enda ümber toimuvat, kunstilises võtmes. Maksimum, mida teha saab, on läbi oma loomingu suunata fookus ühiskondlikele valupunktidele, pakkuda tröösti, näidata ehk võimalikke teeotsi. Kõik edasine lähtub juba vastuvõtja platvormist ja tema valikutest.

Millised sinu loomingu eesmärgid on olnud, kuidas tuleks sinu loomingut lugeda, et õigesti aru saada sellest, mida sa öelda tahad?

Loomingu tõlgendamisel ei ole õiget ega vale varianti. Samuti ei soovi ma kaasa anda teose tõlgendamise manuaali. See oleks meelevaldne ja ahendaks tõlgendusvälja, nulliks kogu maagia. Keegi ei saa ette öelda ega ära seletada, kuidas lõhnab või peab lõhnama sinilill. See on sügavalt kogemuslik ja isiklik. Kunsti tõlgendamine on omamoodi sünergeetiline dialoog looja ja vastuvõtja vahel. Peab jääma tundlikkus ja aukartus ning usaldus inimese ja tema võimekuse ees.

Kultuurkapital on kirjeldanud sinu tegevust järgmiselt: "teravmeelne Keerd-mäng sürreaalse ja reaalse piirimail". Tundub üsna täpne eeldada, et selle teravmeelsuse allikas on pea alati miskine rahulolematus ühiskonnaga, teinekord isegi viha mingisuguste nähtuste ja tendentside vastu ühiskonnas. Mis sind praegusel ajal ärritab, kui üldse?

Ärritab pole vast päris õige sõna, küll aga teeb lõpmata kurvaks vahel. Elan mingeid ühiskondlikke ilminguid üpris raskelt läbi, ennast ajab ka ahastusse ja soovin, et oleks paksem nahk. Eks meid ümbritsev süvenematus, tihtipeale üksteisest ja ka iseendast möödaelamine ongi üsna lohutud tendentsid, mis omakorda on kumuleerunud üheks suureks müramassiiviks. Maad on võtmas justkui krooniline vaikusepuudus. Aga sinna pole ka miskit parata. Ainus, mis ise ära teha saab, on elada oma südametunnistusega kooskõlas ja teha valikuid, millistes protsessides osaleda ja millistes mitte. Antud juhul räägime ikkagi ebakohtadest, ent oma põhiolemuselt on elu võimatult ilus asi, mida kogeda. Sellele võikski keskenduda. Ma pigem kõneleks eelkõige läbi oma lavastuste. 

Loomingu puhul ikka tuleb sageli jutuks see lõpetamatuse tunne, teost võiks justkui lõputult täiendada ja parandada. Kuidas sinul sellega on? Kuivõrd lõpetatud su iga järgmine lavastus su jaoks tundunud on?

Teatri puhul ongi see võlu, et täiel määral pole lõpetatust olemas. See on eluskunst ja vajadusel saab iga etendusega midagi nüansseerida, parendada, arendada.

Lõpetatuse tunne avaldub pigem teisel kujul, sest iga uut lavastust loon justkui viimast, lõplikku. Isegi kui tagaajus on olemas veel mitu uuslavastuse ideed ja tavaliselt nii ongi, siis protsessis sees olles ma selle peale enam ei mõtle ja sumpan pealaest jalataldadeni käesolevas töös. Peale esietendumist on raudkindel tunne, et see oli nüüd viimane lavastus, olen totaalselt tühi, kõik. Kuni järgmise korrani.

Kuivõrd sulle üldse teatud täiuslikkus imponeerib ja sind inspireerib?

Oleneb, mida täiuslikkuse all silmas pidada. Eelkõige inspireerib mind elu ja inimene oma erinevates avaldumisvormides. Kui täiuslikkuse mõistet vaadelda läbi eheduse mõõtme ja kätkeda sellesse tõelisuse essents, siis sellisel juhul kõnetab ja inspireerib mind täiuslikkus väga. Sest kõik ehe ongi täiuslik. Minu jaoks on just ehedus see väärtus mis teeb elu elamisväärseks, õilistab ja annab elule värvid.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: