Arvustus. Kallutatud ajakirjanduse algusaegadest ({{commentsTotal}})

Tartu ülikool
Tartu ülikool Autor/allikas: Tartu ülikool

Faddei Bulgarin

"Kirjad Karlova mõisast"

Koostanud Malle Salupere

Ilmamaa

664 lk.

 

Ma tean seda taati, oli esimene võidukas röögatus, küll sisemusse jäetud, kui tore paks riideköites raamat minuni jõudis. Tõsi, päris kindel ei ole, kust just tean. Täitsa võimalik, et mingitest ülikooliga seotud mälestustest, mis kindlasti pidid olema nõukaaegsed, sest Bulgarin oli seal nenditud väga pahaks inimeseks.

Mitte et ta oleks oma Karlova mõisas talupoegi piinanud, esiteks oli ajaks, kui ta Tartu jõudis, pärisorjus Liivimaa kubermangus ammu kaotatud, teiseks tegeles teadlane A. Kivirähki andmetel sellega keegi Baer. Vaid et oli üks igavene nuhk, tegi koostööd Kolmanda osakonnaga, kaebas kõigi ja kõige peale, minnes seejuures nii naeruväärseks, et kui Tartu kaupmehed talle hinnaalandust hulgiostult ei teinud, ähvardas, et sõimab nood "Severnaja Ptšelas" läbi. See oli nimelt üks ajaleht Piiteris. Tolle väljendi varastasin ma lustiga ära ja olen mõnikord kasutanud lõpliku argumendina: ma sõiman Su "Severnaja Ptšelas" läbi!

Keegi ei saa aru.

Tume rahvas need mu sõbrad.

Palju hiljem ehk üsna hiljuti oli Akadeemias miski Bulgarini kiri, kus ta kiitis elu Tartus teatud nurga alt. Polevat seda jama, mis Piiteris ilmast ilma ette tulnud: laekub külla sõber vaimuinimene – sõna intelligent polnud vist XIX sajandi algupoole leiutatud – ronib raamaturiiulisse, küsib lugeda.

Tagasi, tõhk, muidugi ei too! Või kui, siis hilja ja vahepeal panni all hoitu ning punši kuivatamiseks kasutatuna.

Aga Tartus neid pole. Siin võib häbelik professor või tudeng või krahv küll alandlikult ka raamatut laenuks küsida, aga toob selle täpselt tagasi ning kui juhtub nahkköites olema, viksitu ja vahatatuna.

Mis oli juba lõbus ja suunas vähe ümber hindama omal aal sisendatud istekohti.

Siis õnnestus sobiva ajastusega haigeks jääda. Tavaline kevadine, loll poolpalavik seal 37 ümber, pea paks, sõnaga, meesterahva surm. Kuidas on tore haige olla? Loomulikult oiates, kui paha ja raske sul on, nõuda sulge-paberit testamendi järjekordseks ümbertegemiseks, vaikust, raviteed, lõpuks, päris häbematuks minnes, veel üritada saata kedagi konjaki järele... ei, seda ei julge, läbi näevad simulandi.

Ja toreda paksu raamatuga. Palju patju selja taha... mõnus... no andke vähemalt hõõgveinigi!

Ei antud.

Tühja kah.

Raamatust uima küllaga.

Tõepoolest pan Bulgarin – sest tema oli poolakas – kirjutas Kolmandasse osakonda igasugu kirju... oot, kas ma peaksin seda Kolmandat osakonda lahti seletama? Ei mõtlegi. Kel selle peale juba kellukest ei käinud, pole seda raamatut niikuinii ei lugema, ammugi temaga lustima võimeline, intellektuaal sihuke.

Jah, siin on tõepoolest ka pani kaebused-ettekanded ära toodud. Lõpus, nagu komm kirsi peal, kui tort juba naha vahele aetud. Kuid seks ajaks, kui te nendeni jõuate ja ikka korralikult järjest lugenud olete, on teil Bulgarini koostööst Kolmanda osakonnaga sügavalt ükskõik. Teile on juba nalja teinud täiesti ootamatult avaldatav riigitruudus. Olgu siis käibivale keisrile, pea pühakuna kujutatud Aleksandrile või vene võimule üleüldse. Jutt jookseb... ja siis tuleb äkki täiesti teemast välja karjatus, et küll on ikka paergast ia võim! Nagu tsensor oleks soovitanud – mis võis isegi tõsi olla.

Eriti paksult tuleb seda ette esimeses osas, kus pan kirjeldab oma osalust Soome sõjas. Selles, kus venelased rootslastelt Soome lõplikult ära võtsid ja mis pea tundmata on. Vaatamata ülistuslaulule vene relvadele, pole vähimatki põhjust kahelda, et Bulgarin kõike, mis ta kirjeldab, ikka oma silmaga nägi ka. Sest allub sõjamälestuste kontrollile – kui palju räägitakse söömisest. Mida rohkem, seda ehtsam, lehvivad lipud ja säravad relvad kisub alati võltsingu poole. Siin räägitakse toidust väga palju, õieti selle puudumisest, väga palju. Kirutakse avalikult vene lohakust – vahele kangelaslik täägirünnak – kirjeldatakse metsistumist ja muidugi, et külm on koledasti.

Talvesõda 1808-1809... ainult ei mingit sugrimugri vendlust, Reveli polk teenib kiitust vene relvale, keski Barclay de Tolly toimetab kah nohinal. Misjuures oskab Bulgarin mitte langeda kirumisse, tuues ära pigem anekdoote. Eksib ise metsa ära ja, teades, et selles sõjas võib ainult ohvitserile ennast vangi anda, pastoritest õhutatud soome sissid ei hooli miskist seadusest mis noorem kui kiviaeg, teeskleb pastorimajas kehvas rootsi keeles sõtta väevõimuga sunnitud baltisakslast – ja pääsebki elu ning isegi puhta mundriga.

Sest sõjamälestustest läbi saanud ja porisedes, et miks välja jäänud Bulgarini edasised seiklused, oskas ju mees ennast Prantsuse armeesse meldida, Hispaanias sõdida, 1812. aasta Moskva sõjakäigus Prantsuse (!) poolel kaasa teha ja pärast, koduses vene kotka pesas tagasi, vaevelda, et peab kõikidele dokumentidele alla kirjutama kui Prantsue erukapten, lunida, et andke ikka miskigi teenistusastmete tabeli tiitel, hakkad miskit kahtlustama.

Et tüüp olnuks justkui selgelt- või ettenägija.

Ühes kohas, visates meie esivanemate üle nalja, kirjutab Bulgarin, et eestlaste päritolu kaob "räimede ajalukku". Kust ta teadis rahvuskala ette? Kuigi, kui mõte tulnuks, siis ta ise vist pakkunuks heeringat. Ja meie leiame ta'lt nii kirumist, kiitmist kui läbivat "täisarusaamatu rahvas" suhtumist. Rehetare saab vasakult ja paremalt, ms, huvitaval kombel ilmus mittevägaammu Linnė aruanne Västerbottenist, kus sama jama, inimesed ei tunne korstnat ega taha seda ehitada, elavad pigem pigiste silmadega. Sama olnud meiega, et kui ka vürst Šeremetjev ehitas maakatele korralikud majad, elasid nood seal vaid suvel, talveks jälle vingu sisse tagasi.

Tollaste eestlaste toidukirjeldust ma ei too, äkki teil on kah see kahjulik, aga mõnus harjumus süües lugeda.

Või siis veste sellest, kuidas tegelikult juhivad Piiterit kõikvõimsad tšuhnaa köögitüdrukud, kes valdavad infot, olukorda ja kelleta kogu riigimasin seisma jääks. Lenin, reo, varastas oma lause Bulgarinilt, tõhk!

Või, kui pan kirjeldab 1835. aasta Tallinna, mis talle tundub vähe mõistatuslik, kuigi ilus ja tore linn, mille all oleks justkui mingi saladus, räägib ta Vene võimu alla langemisest kui "ajaloo lõpust". Tea, kas Francis Fukuyama oskab vene keelt...

Või kui ühes ettekandes kirjeldab literaatide klassi ja sellega manipuleerimise võimalusi, siis tuleb kohe ette tänapäev oma arvamusliidritega. Bulgarin ütles, et see on kõige lihtsamini suunatav seltskond... paralleel kerge tulema.

Hea küll, tunnistan jälle kord üles, tartuoos lööb välja. Sest pan kirjutab Tartust kaunilt ja armastusega, st linnast ja Ülikoolist. Teises kohas muidugi marutseb ka, kui linnavalitsus talle Karlovasse kallil suvitusajal 40 kasakat majutab. Aga linna enda kohta halba sõna ei ütle siiski, mis teha, minu raipetükk – ajakirjanikul ei ole südant – kadunud kolleegi poolt võidetud. Kes nutab taga katedraali, ei saa vale inimene olla.

Nii et väärt. Eriti tore ja samas kurb on oletada, et Bulgarini ajal olid vist paljud arhiivid mädanemata, kuigi ta juba tollal kirjeldab Tallinna omade nutust seisu. Iga ajaloohuviline hammustab seepeale vihaga õuna või pekki ja nutab natuke tasakesi nurgas.

Loomulikult on see raamat "tarbetute teadmiste vennaskonnale". Aga mis siis. Muide, hoidke Malle Salupere saatesõna viimaseks, see on veel täiesti omaette šokolaad sellel tordil ning vääriks eraldi taevalaest läbikiitmist. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: