Tahaks teha sellele raamatule telereklaami ja ise teksti peale lugeda.

Umbes nii:

Vaheldumisi näitaks Jüri Arraku maale ja Ilmar Vene raamatuid. Ise möriseks selle filmitutvustuste libasügava häälega:

NAD ON TAGASI!

VEEL TARGEMAD...

OMA KIRJADES...

KÄSITSI...

POSTIGA...

EESTI POSTIGA...

KIRJAKANDJAD RÜHIVAD LÄBI TUISU...

... NENDE PÄRAST...

JÜRI ARRAK... ILMAR VENE...

JUBA TÄNA RAAMATUPOES...

ÕHTUMAISELT!

Umbes selleks ajaks on kas hääl läinud või selleks tuva rinnamörinaks muutunud.

Miks – aga milleks reklaami teha, ikka tähelepanu tõmbamiseks.

Muidu ei saa tarbija tootest aimugi. Kardetavasti.

Kuigi see on igavesti väärt lugemine. Järg samade lugupeetavate eelmisele kirjavahetuse äratrükile „Kiri ei peta”, tänasele päevale lähemal. Jätkuvalt on veidi imelik võõraid kirju lugeda, aga eks suur jupp ajalugu, eelkõige seda igapäevast, ju nende peal kokku pannakse. Ametlikud uudised teatavad tähtsatest võitudest ja läbimurretest, kirjad pajatavad, mis inimesed ka mõelda võtsid.

Oleneb muidugi inimestest.

Teagi, kas see jääb lõplikult minevikku, vanemate meesterahvaste hoida, kaduv kunst kirja teel mõtteid vahetada. Olgu nüüd selle kirjapulgaga kirjutamisega, nagu on. Kuigi targemad pead on väitnud, et paberi-pliiatsiga mõtlemine käib kiiremini, kergemini ja, eelkõige, vabamalt. Kasvõi meie jälitusmaaniast puretud maailmas lohutusena mõjudes, ükski häkker ei tea, mida sa sinna sirgeldasid.

Kuidas, ehk polegi nii tähtis, ikka – millest. Millal keegi viimati arutas jumala, jumalate üle. Iga ateist võib röögatada, et jumpsi pole. Mis tähendab, et ta usub, jumalat ei ole. Mis tähendab, et ta on usklik, tal on religioon, ahoi!

Või arutada inimloomuse üle, mille teemal auväärsed siin heldelt pärle pilluvad. Kurb oleks, kui mõtlemine hakkakski tähendama mingite arengute arutamist, süüdlaste otsimist. Muidu maadligi roomamist, porist penni otsimist, unustades, et taevas on tähed. Kummad muidugi poriloigus peegelduvad, kui taibata näha.

Ei ole kindlasti põnevusega loetav kogumik. Või ehk on ka, sest suurte teemade vahele pajatavad lugupeetavad ka elulisi juhtumisi. Mis on lustilised, kui on selle töö tegelasi lugejate seas, ehk ka üllatavad või koguni kompraks tõlgendatav. Tuleb häbiga tunnistada vahepealset pattu lugemisel, võeti ette lõpus olev nimede register ja hakati otsima, et: nooh?! Milliste tempudega keegi lõbusamatel aegadel hakkama on saanud, praegu joonlaud alla neelatud, õigluse leek silmis. Siis hakkas piinlik.

Võibolla võiks seda raamatut võttagi meenutusvahendina, et võib arutada ka neil teemadel, mis maast lahti. Justnagu tarbetud. Aga, kui osata või tuleb meelde, et kunagi on need kedagi, ennastki, painanud, siis on mõtisklus tegelikult üks asjakohane ja tark tegevus.