Võõraid kirju pole ilus lugeda. Vana, väga vana, 90 aastat tagasi välja antud kommeteõpik "Peen mees" ütleb, et kui märkad, et sinuni on jõudnud kiri, mis polnud sulle mõeldud, jäta kohe lugemine järele, pane ümbrikku, saada saatjale tagasi. Sellist võis juhtuda, kui inimene kirjutas mitu kirja korraga, kirjutas ka ümbrikud aadresse täis, kleepis margid peale ja, kui läks korrespondentsi saatmiseks, võis midagi segi ajada.

Ajastul, kui veel kirjutati kirju.

Servapidi isegi sellal veel elatud. On kirju kirjutatud, saadetud, saadud. Oodatud, veel enam. Mõni kiri on vist isegi alles, ei, vist ikka ei ole. Nüüd küll ei oota. Lähed postkasti manu, näed ümbrikku, kohe tuju läinud.

Kes tänapäeval neid saadab – pank, teatega, et limiidid üle, pane nüüd ruttu tenga arve peale, muidu saame pahaseks. Inkasso triiaseaegsete võlgadega, mis kriidiajastul ära makstud, aga ega nemad taipa, et lolli peaga tühja võla ostsid. Vist ongi kõik. Maksuamet saadab vist ka kirju. Ja kaitsevägi, toda küll pole üle 40 meesterahval põhjust enam peljata. Ehk kiri ei too väga tõenäoliselt tänapäeval midagi head, vaid kohustusi, meeldetuletusi, ähvardusi kaela.

Aga küll oli tore neid kunagi saada. Isegi kui algas väljendiga: tere, mudaööbik ja lõppes: rutta, pask, me peame veel palju kurja korda saatma.

Nii kaugeks on kirjakirjutamine jäänud, et paar aastat tagasi üks tütarlaps arvas, loomulikult lõustaraamatus, et ma võiks talle kirja saata. Ärge nüüd üle mõelge, ma olen ringitillutamiseks juba liiga vana ja laisk. Nimelt neiu nii noor, et pole kunagi kirja saanud. Mitte kunagi. Mailid, ülepea interneedus ei loe. Mitte kunagi.

Kaduv kunst.

Mispärast selle raamatu suurim põmakas ei ole niipalju sisu, kui just, et auväärsed on kõik need kirjad kirjutanud käsitsi ja saatnud postiga. Tõsi, aastatel 2001-2008 ei olnud see vist veel nii keeruline kui nüüd. Kaege, tollele piigale mul jäigi kiri saatmata, sest paberit ja ümbrikke müügivõrkudest veel leiab, aga marke saab – jälle vist – ainult postkontorist. Keegi ei usu enam, et need kaubaks läheks.

Natuke kurb. Midagi pole alles hoida, mailid ju võivad igavesti püsida, aga kes neid otsida viitsib.

Sisust kah. Tekitab oletuse, et vanamoeline paberi ja kirjapulga pruukimine teeb kirjutaja peenemaks. Päris kirjas näib kohatu: õu, kuis läheb, eile oli raske pidu. Kiri on mõtete vahetamiseks. Kaks peent ja haritud härrasmeest võivad mõtteid vahetada ükskõik mille üle. Inimese päritolust Jumala olemasoluni. Et paberil pole kustutamisklahvi, peab lause olema peas valmis enne, kui see kirja pannakse. Mispärast jutt tuleb täiesti teisel, ütleksin võibolla liiga palju näppu võttes, kõrgtasemel. Suur heameel asub vanameelsesse hinge, et võibolla ei ole kirjakirjutamise kunst veel täiesti kadunud.

Peaks sellele tibile ikka kirja saatma, kui lubatud.

PS: Kui keegi ei tea, kes on Ilmar Vene ja Jüri Arrak, kaegu entsüklopeediast. Raamatust, ma mõtlen. Kah üks kaduv riistapuu majapidamistes.