Arvustus. Külaskäik vanaema lapsepõlve ({{commentsTotal}})

Marju Kõivupuu
Marju Kõivupuu Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Uus raamat

Marju Kõivupuu

"Meie pühad ja tähtpäevad"

Varrak

Folklorist Marju Kõivupuu mõte on avatud, keel krambita ja sulejooks vaba. Viimati lugesin temalt kirjatükke lemmikloomade kalmistutest ja nende matmise kommetest Vikerkaares ja Loomingus. Oli valgustav, sest asjast ma eriti ei teadnud.

Kas ma siis meie tähtpäevadest ja nendega seotud rahvakommetest ka ei teadnud. Ehk teadsin pisut. Kes neist siis ikka kõike teab. Aga Kõivupuu on otsinud välja rosinad ja pistnud oma saia ja samas hoidnud, et taskaalukas jutt prevaleeriks ja kurioosumid ei ujutaks üle. Kõike parasjagu.

Raamatut tähtpäevadest ja pühadest on kerge lugeda, sest see räägib või on kõnekeelne, lobaks muutumata. Nii kirjutada ongi paras kunst.

Olen alati lugu pidanud akadeemilistest tegelastest, kes suudavad oma asja ära rääkida igapäevakeeles – mida nad akadeemilises seltskonnas ja teadustekstides ei kasuta. Nii peavad nad oma akadeemilise mõtte justkui tõlkima tavakeelde. See on pingutus, mida paljud targad ei viitsi ette võtta, ometi on tänuväärt, kui viitsivad ja mis asi see siis nii keeruline saab olla, et ei saaks lihtsas jutus lahti rääkida. Hawking suutis isegi kvantfüüsika ja kosmose seosed anekdootlikult esile manada. Kõivupuu ülesanne ehk nii keeruline pole, aga ta tuleb sellega suurepäraselt toime.

Loetavusele aitab kaasa teksti ja raamatu pildilisus – pildid on nii teksti sees verbaalselt, kui teksti kõrval, küll vanade piltpostkaartide reprod (mis tekitavad tunde, et õiged pühad olid meil siis, kui (vana)vanaemad elasid taludes ehk umbes sada aastat tagasi) ja vanad fotod ja reprod kunstiteostest, mida on vaja selleks, et klaarida välja kristlike pühade ja pühakute Bartolomeuse, Miikaeli ja Peetruse seosed eesti Pärtlite, Mihklite ja Peetritega.

Pildiline on tekst ka siis, kui Kõivupuu libiseb omaeluloolisusse. Seda on kahjuks vähe. Pikem jutt on õpetajate päeva peatükis oma esimese õpetajaga kohtumisest leivapoes, kui plika Kõivupuu ei talu, et õpetaja ostab kõige odavamat kaheksakopikalist leiba ja soovib talle osta parema leiva, millest ei tule küll midagi välja ja siis on õps juba surnud ja talle polegi vaja enam leiba osta. Ei kallist ega odavat või isegi rosinasaia nagu noor Marju Kõivupuu unistas.

Ehk ei taha Kõivupuu juttu liiga lobaks lasta, aga taolistes isiklikes (või näiteks sõpradelt kuuldud) kildudes on tunne ja isiklikkus sees ja need puudutavad. Ja pühad ongi üks väheke kõrgendatud emotsiooniga aeg. Tänuväärselt ei käi Kõivupuu läbi vaid olulisi ja teada rahvalikke ja riiklikke pühi, aga puudutab ka isiklikke nagu sünnipäevad, ununenuid (näiteks pendipäev benediktiinide järgi), rohkem teada (simunapäev, nuudipäev, maretapäev) või vähetuntuid nagu Tatjanapäev (vene komme koolide esmakursuslaste sisseõnnistamiseks), Annepäev ehk lambapäev või Pärtlipäev.

Osa pühi on aga taastatud aktiivsesse kasutusse, näiteks paastumaarjapäev 25. märtsil.

Minu rõõmuks on üle hulga aja ära trükitud Arno Vihalemma murrakut ja ehk kadakasaksa keelt miksiv värsipala "Aata aead ja koddo-lomad", mis südamlikult meenutab, kuidas taluõues olid kõik loomad armsad ja veel armsam oli, kui neist pühade ajal tehti sülti ja vorsti. (Tekst on väikse pusimise peale ka netist leitav.) Siia vaid väike lõiguke sest pikemast palast:

"...Ja kui viimaks sügis joudis,

Olli meil jo sikkojahht -

koir see haukkkos, püss see paukkkos,

ühest torrost lassi kahht -

no küll olli armas se,

vegga armas minnole..."

või siis

"Hanned keisid ouel ringi -

nenda illos vadata!

Peä neil pandi pakko peäle,

Kaela sisse tehti ouk,

Kust see verri välia volas

Miskast verre-suppi sai -

no küll oli armas se,

vegga armas minnole."

Taevake, miuke idüll. Mis sa veel tahad.

Nagu on sulanud kokku kristlikud pühad ja pühakud meie paganlike pööripäevatähistuste  ja riitustega, on uuemal ajal sisse tulnud valentinipäevad (see küll juba sõbrapäevana ammu) või näiteks halloween.

Aimu saan, et Eestis on palju tähtsaid kive ja mitte vaid neid, mis Kalevipoeg viskas, aga ühel või teisel on istunud või seisnud ka mõni kristlik pühamees (naised justkui vähem, need vist seisid). On Annekivi ja Lauritsakivi ja muud. Mulle kargab meelde dokfilm, kus keegi laulab, kuis Jeesus Kristus oli Eestis kivil seisnud ja jutlust pidanud ja ma refereerisin seda ka oma usklikule tädi Helmile.

Rohkelt on muhedaid detaile, millest polnud aimu.

Jaanipäeval (see on muidugi pikk peatükk nagu ka jõulupeatükk) pandi lehmadele pärjad kaela ja roniti rehealuse katuseharja otsanurka ehk kahrupersehe, et sealt sõnajalaõied ära näha ja hiljem juba kohad, kus vanaõelus raha kuivatas, et need välja kaevata. No taolise jutuga võis mõne tüdriku lakka meelitada, kui tal pold just kibe kannul, et otsida siilipopirohtu, et sellega hiljem kõiki lukke avada.

Mul polnud aimu, et Inglismaal keelati jõulud aastal 1644 (miski Cromwelli aegne jama) või et Püha Antoniuse päeval maeti kadakapõõsa alla poolik seapea (et põrsaõnne oleks). Sel aastal olin ise samal päeval Mazzanos, Itaalias ja seal toodi hoopis kirikusse lemmikloomad ja õpetaja õnnistas. Ratsahobused olid kiriku juures ka, aga tekitasid pabulaid ja nendega kirikusse sisse ei ratsutatud.

Lihavõttekaartidel on aga ülekoloreeritud töötlus Leonardo Viimsest õhtusöömajast ja ma saan teada, et menüüsse maalis da Vinci oma lemmiktoidud – angerja ja apelsinid. Kas neid Jeesusel kamraadidega võtta oli – ei oska arvata.

Kuigi raamat liigub kronoloogiliselt ja valdavalt vaatleb tuntud tähtpäevi, on sees ka 1. aprill ja refereeninguid mõnest naljast. Minu üllatuseks on aprillinali teada juba Chaucheri "Canterbury lugudes", kus rebane kukke lollitab. Aastal 1392. Kuigi hiljem lollitas üks ameerika akadeemik ajakirjanikku, et keiser Constantinus Suur kehtestas 1. aprilli päevaks, kus Rooma riigi valitsemine antakse narridele ja tuleb teha lollusi. Ajakirjanik läks õnge ja trükkis tõe pähe ära. Eesti meediast liikus aga kunagi läbi uudis, et Hitler teekonnal Riiast Tallinna peatub 1. aprillil Valgas ja hulk inimesi läks teda tervitama.

Samas on kristlikus traditsioonis 1. aprillil sündinud või taevast langenud kurat ja kas sel naljapäevaga seost on, ei tea. Peaks usundiloolastelt uurima, millal täpselt peaingel Luzifer ikka taevast alla tuli – no aga sel ajal pold ju kalendritki!

Lõpuotsas aga räägib Kõivupuu uuemast moest pidada lemmikloomade sünnipäevi. Ei oskagi arvata, kas on tore, et loomad on üha rohkem pereliikmed (nagu Vihalemma luuuletuses taluajal olid, kuigi tänapäeva lemmikloomadest vorsti-sülti ei tehta) või on see pisut loomadele pentsiku staatuse peale surumine. Samas, jah tean, et koerad-kiisud saavad juba ka oma omanike perekonnanimesid. Kinnistab see neid rohkem omanike külge? Kuidas sa pereliikme ära müüd või annad? Samas minnakse lahku ka palavalt armastatud abikaasadest ja pannakse vanemad hooldekottu.

Kõivupuu raamat tekitas mõtteid, et kogu tähtpäevandus võib olla ühtpidi harras ja samas koomiline. A ju on vajalik nagu ka Marju Kõivupuu ligi 300 lehekülge paks raamat.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: