Kõivupuu tõdes, et see on tänapäeva noorte puhul pigem tavaline, et natuke midagi isegi teatakse Eesti vanemast pärimuskultuurist. "Aga mitte enam väga, sest kõik uus tuleb ju peale, sest kõik uus tuleb ju peale, mis pakub infotehnoloogia vahendatud või veebimeedia moodsad asjad ja kui minu käest küsida moodsaid infotehnoloogia-alaseid sõnu, siis ma tõenäoliselt olen samas rollis nagu noored."

Ta märkis, et kui sada aastat hiljem kirjutada samamoodi pärimusaabits lastele ja suurtele, siis tuleb seletada nii paljutki, ka midagi sellist, mis meie tänases päevas on nii normaalne ja tavaline, et me ei märka selles üldse mitte midagi ebatavalist.

Kõivupuu usub, et kui noored loevad praegu "Tõde ja õigust", siis on seal kindlasti sõnu või väljendeid, millest nad ei saa või saavad vääriti aru. "Mul on tubli 30 aastat õppejõu staaži, kus kõik need ained, mida mina õpetan, on seotud ühel või teisel viisil kõigega, mis mahub folkloristika, etnograafia alla, aga ka vanem eesti kirjandus, ja mida lähemal meie ajale, seda rohkem ma tajun, et väga palju sõnu ja samuti ka tegevusi jääb mõistetamatuks. Noorte jaoks isegi need asjad, mis olid 30 aastat tagasi taasiseseisvumiseelses Eestis, on jäänud juba väga kaugeks."

Ta rääkis, et sel puhul ei aita mitte niivõrd ainult sõnade seletuste lisamine, vaid ka laiema konteksti andmine. "Meil kipub Eestis olema üldse niimoodi, et noortel on väga nõrk seose loome oskus. Me tulistame küll, et mis see on, aga samas sa ei oska seda enam paigutada konteksti." Me teame küll, mis on suitsusaun, aga kui lasta noor inimene taluhoovis lahti, siis ta seda otsida ei oska. "Ta võib-olla ei tunne teda ka ära, et kus ta asub ja mis moodi."

"Lihtsalt sõnaseletus, nagu on Õigekeelsussõnaraamatus, et "nutsak – väike kokkukägardatud mütsak, mütsak – vt nutsak". Sellisest lähenemisest jääb natukene väheks. Kontekst ja veel kord kontekst tahab lahtirääkimist küll," märkis Kõivupuu.

Ta märkis, et tegelikult tulekski rohkem rääkida ja jutustada lugusid ning võtta aega nende lugude jutustamiseks. "Vastasel juhul me oleme sealmaal tagasi, kus inimesed kunagi olid ja väljendasid end ainult piltkirjas, nagu tänapäeval kõik need erinevad emotsioonimärgid ja muud asjad on."