Siim Nurklik. Vaadata idealistlikult tühjusesse
Siim Nurkliku kirjutatud tekstid VI Artishoki biennaalile.
Ma tunnen end kõige rohkem eestlasena siis, kui mul on halb tuju. Kui ma tahan saada ärritusest või pingest lahti, pääseda lähenevatest süüdistustest, hakata välismaailmale vastu, kanda oma valu edasi, elada end teiste peal välja, rünnata seda, kes ette jääb või kelle ründamine on kõige kergem, pöörata häbi ümber, tõmmata teised enda tasemele – et kui sa ei saa olla parem, oleks teistel vähemalt halvem. Eestlane ei ole niivõrd vihane, kuivõrd ta on õnnetu.
teen sulle haiget, et luua sinuga side
•
Keskkond, mille eest ei pea ennast kaitsma.
•
kui ei ole midagi muud, on sul: võim
kui ei ole midagi muud, on sul: konkurents
kui ei ole midagi muud, on sul: raha
kui ei ole midagi muud, on sul: kuvand
kui ei ole midagi muud, on sul: minevik
kui ei ole midagi muud, on sul: hirm
kui ei ole midagi muud, on sul: vägivald
kui ei ole midagi muud, on sul: lojaalsus
kui ei ole midagi muud, on sul: ellujäämine
•
võta seisund, mis on inimese jaoks kõige traumeerivam, kus ta peab tegema asju, mida ta muidu kunagi ei teeks, mille sees kustuvad nii enesekriitika kui kaastunne
ja tee sellest vabaduse sümbol, inimese loomus, tõe hetk
•
Ma ei hoia eestist kinni, sest eesti keel või kultuur on kuidagi objektiivselt parem, ma jään siia, sest kui ma juhtusin siia sündima, võin ma ju oma elu sellele ühiskonnale pühendada.
tume ja ilus ida-euroopa rahvuslus
•
Tegevused, mida teed nende endi pärast.
Omadused, mis ei ole mõeldud millegi saamiseks.
Inimesed, kelle väärtus seisneb nende olemasolus.
•
Mu tuttav elas aasta soojemal maal, peatudes esimesel nädalal ühe kohaliku perekonna juures. Lennujaamast nende koju jõudes, enne kui koos majja siseneti, oli võõrustajatel pikk ja sõbralik vestlus oma naabritega. Majas, uks suletud, hakkasid nad aga kohe kurtma, kui tüütud need naabrid on. Mille peale mu tuttava esmane, instinktiivne reaktsioon oli: ma ei soovi selles värgis osaleda.
Sellest aususest ei taha ma Eesti puhul iial loobuda. Meil on vaja jõuda arengufaasi, kus aus olemine ei tähenda, et sa oled munn.
Mis on mõõtmatult suurem ülesanne, kuna ei seisne lihtsalt välises käitumises, vaid et sa muutud päriselt inimeseks, kes sa väidad, et oled. Ma ei jäta midagi halba tegemata sellepärast, et teised saavad teada, ma jätan selle tegemata, sest ma ise saan teada. Kui me ei nõustu olema võltsid ega soovi olla mürgised, on see meie ainuke tee. Ja puudused ja haavatavused käivad selle juurde: eesmärk ei ole eneseteostus, vaid eneseületus.
Mitte otsustada teha häid tegusid; muutuda inimeseks, kes teeb häid tegusid.
•
Vaadata idealistlikult tühjusesse.
Toimetaja: Kaspar Viilup