Arvustus. Ketita koer istub kuudi ees ({{commentsTotal}})

Vihm
Vihm Autor/allikas: M. Thyssen/Wikimedia Commons

Uus raamat

Boriss Baljasnõi

"Vihmade varjus"

Tõlkinud Contra, Eda Ahi jt

EKSA

Lootsin luuleraamatust leida seletuse pealkirjale „Vihmade varjus“. Lugesin tähelepanelikult, aga vihmavarju asendavat vihma tekstist ei leidnud. Ei leidnud seletust ka väljaandja Igor Kotjuhi vestlusest autoriga raamatu lõpus ega Mats Traadi saatesõnast. Pead paneb murdma ka see, et pealkirja tundub olevat võimatu tõlkida vene keelde. Kuidas siis on Ukraina juudi venekeelse luule kogupealkiri eestikeelne sõnamäng ja mõttemäng?

Kodutu ja kodumaatul Baljasnõi tunneb end postsovetlikus Eestis enam kodus kui Iisraelis, kus ta külas käib, aga millest rääkivatest tekstidest aimub nukrust ja nõutust. Mõneti jääb meievanuste kadunud koduks Nõukogude Liit või Nõukogude Eesti, mida tagasi ei igatse, aga mis on mälus. Kodutu-pidetu juudi teema on Baljasnõil sees koos annuse juudiliku traagilise eneseirooniaga.

Boriss Baljasnõi kogu tõlkimine eesti poeetidelt ja väljaandmine Baljasnõi õpilase Kotjuhi poolt on lugpidamisavaldus ja austuseakt mehele, kes on tõlkinud pinude viisi eesti luulet vene keelde (Ristikivi, Traat, Lepik, Suumann, Vilep, Trull raamatutena ja veel mõndateist autorit kogumikesse) ja olnud ilukirjandusliku tõlke õppestuudio kaudu paljude tõlkijate ristiisaks. Baljasnõi pani selle sajandi vene noored tõlkima eesti luule kuldsete kuuekümnendate tekste just seetõttu, et alusluulet kirjutasid samuti noored. Tulemuseks on kahesosaline venekeelne kogumik „Eesti kuuekümnendate kirjanik“. Tänuväärt asi, mille eest võinuks või võiks Baljasnõile mõne kultuuriordeni rinda riputada.

Igor Kotjuh leiab, et Baljasnõi oli kohalikest venekeelsetest literaatidest esimene, kes aastaid tagasi võttis nii esinemistel kui artiklites sõna, et noor vene kultuur Eestis peaks suhestuma Eesti ja eestlastega, kirjeldama venekeelse siiajäänu elu ja mitte kapselduma isolatsiooni. Nii on Baljasnõi mõneti teed teinud P.I. Filimonovile ja Andrei Ivanovile.

Lugeda on teda kerge. Baljasnõi luule peab olema klassikaliselt klaar. Üht pala hoidku vee peal üks suur kujund. Luuletust kandku intensiivne tundevoog ja tekst peab kuhugi välja jõudma, aga puänt või pööre ei tohi olla kistud, kui see loomuldasa ei tule, on parem tekitada luuletuse lõppu tekstiline-mõtteline vaakum või vajuda resignatsiooni. Hoiakult on vene 19. sajandi lõpu riimilis-rütmilise luule stiilis tekste loov Baljasnõi mõru ja väsind juba mitte-väga-vanalt, eleegiline, melanhoolne – seega peaks eestlasele igati klappima. Tema alter ego on taat, kes istub akna all ja vaatab välja. Mees, keda ootab kuskil keegi naine, aga autor teab, et kui ta läheks, siis pettuks ise ja valmistaks pettumuse ootajale.

Saatesõnas võrdleb Mats Traat Baljasnõid Eestis pelgupaiga leidnud Igor Severjaniniga. Ma pole nõus. Severjanin säras šampanjapritsmeis ja ehk epateeriski. Baljasnõi on pigem nagu provintsi pagendusse saadetud Puškin. Puškin, kes oleks duellil ellu jäänud ja kuskil tsaaririigi kolkas vanaduspäevi pidanud veetma. Kuigi ma ei kujuta ette, et Puškin viitsinuks noori tekstimeistreid koolitada.

Kust ma oma loo koerapealkirja võtsin? Leheküljel 85 Baljasnõil taoline koer on ja minu meelest on see autori alter ego. Koera enam ketis ei peeta nagu varem, ta võiks minna, kuhu tahab. Ainult et ei oskagi kuhugi minna ja jääb oma kuudi ette, mis korraga kodu ja vangla, nõutult istuma.

Identiteedisegadused ja koduotsing ja otsingu mõttetus on Baljasnõi kesksed teemad. Samas tekstis ütleb Baljasnõi, et ta on nagu veider mari kompotis – ühtaegu elus ja surnud – ka see on oluline teema.

Motiiv, et ei saa aru, kas ollakse juba surnud või veel mitte, jookseb korduvalt läbi. Selles on mõru naljaviskamist ja samas traagiline noot.

Tekstisiseste viidete seletused Aare Pilvelt näitavad, et Baljasnõi tunneb end kodus saja(paarikümne) aasta taguste vene luuletajate seltsis nagu Tjuttšev, Fet või Mandelštam. Nood on omad meilegi ja Kaplinskigi kasvas luuletajaks Lermontovi najal.

Priskema portsu Baljasnõi kogust on värskelt tõlkinud Eda Ahi ja Contra (sees on varasemad tõlked Villandilt, Traadilt, Krullilt). Osavad riimi- ja rütmimeistrid luulele vähe alluvas eesti keeles mõlemad. Samas oi kui erinvate eluhoiakutega. Justkui kelm külapoiss ja äraeksind endisaja aadlidaam. Olin kindel, et suudan lugedes eristada, milline on Ahi ja milline Contra tõlge. Aga ei suutnud! Pidin muudkui sisukorda lappama ja tõlkija nime kontrollima. (Ehk oleks võinud teha kakskeelse kogu? Originaalide järgi tundsin ka igatsust.) Mis on vist hea märk ja näitab autori tugevust. Ei saa Baljasnõist teha Contrat ega Ahi. 

Pealkirja kujund ei andnud rahu. Küsisin Igorilt järele. Pealkirja otsides leiti Baljasnõi tekstist (mida kogus pole) „vihmakardina taga“ („za pilinoi doždja“) ja sealt kargas välja vihm, mis on luuletajal kasutusel vihmavarju asemel. Või kardinana, läbi mille luulemina vaatleb maailma.  

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: